Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
kas polnud?”
„Jah, oli küll,” kostis Anna.
„See aitab kaasa,” usaldas Joyce Michelle’ile. „Kuigi mõnikord ajavad nad need lood oma pere asjadega segamini. Arvavad, et Joanna Lumley5 on neile külla tulnud. Seda pole küll juhtunud.”
Joyce ja Anna asusid kogunenuid nagu kanakarja ettevaatlikult suunama, pannes nad ringis istuma. Michelle tundis kohmetust, kuid liigutas ka siiski paari tooli ja istus ise lõpuks Anna kõrvale, kes tutvustas ennast rõõmsameelselt ja igasuguse piinlikkuseta ning hakkas kohe lugema.
Anna meloodiline hääl täitis ruttu kogu ruumi toolide ümber ja Michelle oli üllatunud, kui erinev oli see tema harilikust kõnemaneerist. Ta rääkis aeglaselt ja hoolikalt, esitades igat fraasi sellise rütmiga, et see libises otsekohe kuulaja kujutlusse, luues sinna üksteise järel pilte, kusjuures iga tegelane oli äratuntav vastavast hääletoonist.
Ta oli ehk ühe lehekülje ära lugenud, kui uksele ilmus valgejuukseline daam, lükates ilmse vastumeelsusega enda ees ratastega kõndimisraami. Erinevalt teistest kandis ta lausa vihaselt väljakutsuvaid värve − säravat korallpunast salli ümber kaela ja kollaseid plastnööpidega pükse. Ta suu oli punase huulepulga hoogsa löögiga saanud kindla, tigeda joone.
„Te alustasite ilma minuta,” paiskas ta, vaadates Anna poole.
„Ei, Evelyn, ei alustanud,” valetas Anna.
„Jaa, alustasite küll,” sähvati vastu. „Mul oli põlveoperatsioon, mitte lobotoomia. Kuulsin sind juba alla halli ära. Sa võid nüüd väga hästi vahet pidada, kuni ma ennast istuma sean, tänan väga.”
See on ju lausa põrguämm.
Kõik silmad pöördusid tema poole, kui ta juhtis ennast uksest kõige kaugemal oleva tühja tooli poole. Ta võib küll olla vana kondipuru, mõtles Michelle, aga ta teab, kuidas ruumis mõjule pääseda.
„Mul pole abi vaja,” turtsus Evelyn, vehkides käega, kui Joyce tegi katset teda istuma aidata. Veel läks tal aega enda sättimisega, ja Michelle märkas, et Anna enesekindlus oli löönud vankuma. Ta tundis sõbranna eest pahameelt; pole ime, et Anna oli esimesel pühal jalga lasknud, selle asemel, et tundide viisi kuulata sellist jama, kus ka tüdrukud vanaema ees lipitsemiseks kaasa mängivad.
„Anna,” ütles ta selge häälega, „arvan, et nüüd on kõik valmis.”
Anna pööras lehte, naeratas ja hakkas jälle lugema.
Kui ta alustas, kinnitasid erksamad kuulajad pilgu temale, püüdes mitte ühtegi sõna kõrvust mööda lasta. Evelyn McQueen pidas aga oluliseks silmitseda kõrgeid aknaid, ilmselt huvitas teda miski aias. Peale Anna hääle ja aeg-ajalt ka pööratava lehe kahina ei kostnud päevaruumist ainsatki heli, ent vaikus oli nüüd teistmoodi kui see suletud tuimus, mis oli enne õhku lämmatanud. Nüüd oli tunda toolide vahel tekkivat pinget, ja aeglaselt pöördus järjest rohkem silmi Anna poole, kord kinni vajudes, kord huviga avanedes.
Isegi Michelle avastas, et on kuulama jäänud. Tundus, otsekui oleks koos nendega ruumis veel keegi, keegi lohutav ja tuttav. Ta tajus, et lõdvestub istudes, ning unustas loo jätkudes isegi tooli kulunud katte.
Siis äkki jõudis see talle kohale.
Anna. Anna võiks ju aasta aega raamatukauplust pidada.
Idee tuli nii äkki, et tundus, just nagu oleks abivalmis kaitseingel need sõnad ta kõrva sosistanud.
See tundus nii endastmõistetav: Annal on raamatutega tohutult kogemusi ja mis veel tähtsam − ta armastab neid. Ta otsekui elustub, kui hakkab rääkima romaanidest ja sõnavarast ja muinasjutu vestmise võlujõust … ikka bla-bla-bla. Tema kirg paneks kaupluse helisema, nii nagu Michelle’i enda kirg oma kodu vastu oli tema poe Kodu Kallis Kodu nii hästi tööle pannud.
Michelle nägi vaeva, et oma erutust ohjeldada. Tal polnud enam vaja veenda härra Quentini, et too lubaks tal kaupluse sisu muuta. Too upsakas advokaat oli maininud, et sisu võib üheks aastaks jääda endiseks. Michelle’il tuleks nüüd saada Anna nii kaugele, et ta müüks vaid lao tühjaks, ja seal näib olevat üsnagi palju seda kraami. Ning kui kuue kuuga seda summat kokku ei saa − parimagi tahtmise juures pole Anna ju imetegija −, noh, siis sai ju vaielda. Ta oli üritanud; see polnud lihtsalt õnnestunud.
Peaksin kohe helistama Flint ja Cookile, mõtles ta. Enne kui seda teeb keegi teine.
Michelle vabandas, aga Anna hääl aina tõusis ja vajus ning keegi ei märganudki, et ta lahkus.
Lipsanud koridori, võttis ta välja telefoni, valis advokaatide numbri ja palus end ühendada Rory Stirlingiga, püüdes kutsungi ajal mitte lugeda seinaplakati teksti teise tüübi diabeedist.
Biitlite „Yesterday” katkes järsult ja Rory oli telefoni otsas.
„Aa, Longhamptoni peatänava pudi-padi-kuninganna.” Tundus, nagu sööks ta parajasti kirjutuslaua taga istudes; Michelle nägi vaeva, et nördimust varjata. „Kuidas saan teid aidata?”
„Quentini raamatukaupluse asjus,” teatas ta. „Kas see on veel saadaval?”
„On küll. Mul on siin ees kuulutus, aga seni ei ole keegi Gazette’i reklaamiosakonnast järel käinud.” Ta häälest kostis heameelt. „Arvasin, et oleme siin tegutsenud küllalt efektiivselt, aga teie panete meid punastama.”
„Hea siis. Ma tahan neid ruume üürida, palun.”
„Kas raamatukaupluseks?”
„Raamatukaupluseks.” Michelle liikus plakatitest eemale ja jäi aknast vaatama seda, mis oli alles kunagisest ilmselt hästi kujundatud aiast. Üks punarind keksis mööda teerada lindude külmunud veenõu poole. „Mul on olemas ärijuhataja, kelle härra Quentin kiidaks minu arvates igati vastuvõetavaks. Keegi, kes ise raamatuid kirglikult armastab.”
„Keegi. Keegi, kelle härra Quentin heaks kiidaks.” Roryle tundus asi pigem lõbu pakkuvat kui kahtlust äratavat, aga Michelle sai aru, et ta oleks väga tahtnud öelda: „Kuulge nüüd, see on ju nali.”
„Mis iganes. Ma mõtlesin teie sõnade üle järele,” jätkas Michelle, „nimelt et iga linn vajab raamatukauplust. Teil on õigus.”
Järgnes turtsatus, siis üllatuspaus ja seejärel taastas Rory oma kutsealase ametlikkuse.
„Noh, see on hea uudis,” ütles ta. „Kas astuksite millalgi sisse, et ka paberimajandus korda teha?”
„Tulen täna pärast lõunat,” teatas Michelle.
5
„Pärast seda kui ma lugesin kaheksa-aastaselt läbi „Charlie ja šokolaadivabriku”, otsustasin, et tahan saada pagariks. Tundsin juba kosena vahutava šokolaadijõe ning praelihamustikapirukanätsu ja lutsukommipaadi lõhna!”
Anna sirutas suleteki all välja vasaku jala ja liigutas ka paremat norskava Pongo kere all. Ta teadis, et peaks teda nihutama, aga tal oli niisama mugav nagu koeralgi. Teekann, röstsai ja uus kõvakaaneline Kate Atkinson6, mille Phil oli talle ostnud jõuludeks − kõik see oli väärt, et kord aastas mõnuledes ka „surnud” jalg välja kannatada. Annal polnud mingit kavatsust enne lõunat üles tõusta ja ta kahtlustas, et ka Pongo ei tundnud selle vastu suuremat huvi.
Telefon helises ja ta kummardus ettepoole, et raamatut käest panemata nupule vajutada.
Vean kihla, et see on Phil, mõtles ta: kontrollib, kas mina naudin voodis hommikueinet, sellal kui tema peab istuma oma kontoris. Anna oli katsunud veenda meest pisut hiljem minema − nii et nad saaksid nautida harukordset hommikust privaatsust −, aga Phil oli talle selgeks teinud, et tema peab kohal olema kell üheksa. Ta on väga kohusetundlik ülemus.
„Hallo?” ütles ta telefoni oma parima Sybil Fawlty7 häälega. „McQueeni koerahoidjad?”
„Mida?”
Joanna Lumley −inglise näitlejanna (snd 1946).
Kate Atkinson (snd 1951) − inglise kirjanik.
Sybil Fawlty − tegelaskuju Briti telekomöödias „Fawlty Towers”.