Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
osa kasutatuid. Kas või mõned lihtsate kartulitoitude raamatud, teised juba nõudlikumad, näiteks kaalikatoidud. Tead ju, kuidas kipud pingutama, et teha midagi uut, kui sulle aina saadetakse käharat peakapsast? Noh, raamatukarp pakubki midagi sellist. Inimesed tunneksid ennast ekspertidena, kui nad kasutavad rootsikeelset tõlget koos uue Marian Keyesiga8, ja meile ei maksa see midagi − selles see nõks ongi −, sest siin on juba kõik olemas.”
Anna imetles, kuidas Michelle pani kõik kõlama nii, nagu oleks see võimalik. „Tegelikult on see tõepoolest hea idee. Kuid kaasa tuleb panna ka juhend, et inimesed hakkaksid tundma huvi kaalikaraamatute vastu. Aga kes hakkab …?”
„Suurepärane!” Michelle osutas pastapliiatsiga tema poole ja pani siis idee märkmikusse kirja. „Ja ettelugemisgrupid − kas ehk päevasel ajal, ja mitte õhtul? Tööajal liiguvad mu kaupluses ikka ühed ja samad näod − tead ju, noored emmed oma sülelastega, sest neil pole ilmselt midagi muud parajasti teha. Kärudega nad kõrvalmajja sisse ei mahu, aga siia võiksid tulla küll, kui jätame laudade vahelise ruumi parajalt suureks. Mõtlesin siia panna toole … ja kamina küdema … kasutada õiget värvi …” Ta kopsis pastakaotsaga vastu oma laitmatuid valgeid hambaid. „Mida veel?”
„Kohv tõmbama?” soovitas Anna pooleldi naljatades.
„Kohv, jah, see on hea. Ja küpsetisi. Niisuguses kohas sõltub kõik lisanditest. Näis, kas saan kaubale delikatessipoega …”
Anna vaatas ringi ja püüdis näha seda, mida nägi Michelle, kuid ei suutnud: akendeta ruum oli täis kasutatud raamatute kaste, mille sorteerimiseni Cyril Quentin ei jõudnudki, rääkimata veel riiulitele paigutamisest. Riiulid ise olid aga viletsas seisundis ja linoleum oli auklik ning mõneski kohas oli näha paljaid laudu. Keegi ei söandanud kunagi tungida tagumisse ruumi. Temagi oli vaid korra või paar pistnud oma nina ukse vahelt sisse ja siis loobunud, rabatuna korralagedusest.
„Lasteraamatud müüvad hästi,” ütles ta, sirutades käe, et võtta üles juba teine vana lemmik − „James ja hiigelvirsik”. Udupehme mahlakas virsik rippus pulbitseva mere kohal, tuhandete kajakate nööridest hoitud. Anna oli alati kajakaid pisut kartnud ja oli nõudnud, et isal oleks lugedes raamat lapiti, sest muidu võivad teravate nokkadega linnud ilmuda ta unenägudesse, kui ta magama jääb. „Lapsed saavad ruttu raamatu läbi, kui nad on kiired lugejad,” jätkas ta. „Võib-olla hakkavad emad siin käima, et väiksematele ette lugeda, nii nagu teeme meie oma ettelugemiseprojektis? Raamatukogus pidid nad selle lõpetama, kuigi seal käidi hästi kohal.”
„Muidugi!” Michelle märkis ka selle üles ja keeras kiiresti lehte.
„Ma ei tahaks vahele segada,” sõnas Anna ettevaatlikult, „aga, kui sa vajad abi raamatute korrastamisel, siis aitaksin sind hea meelega.”
„Loodan, et sa teed pisut rohkemgi,” ütles Michelle. Ta vaatas naeratades üles ja Anna peaaegu et nägi vaimustusesädemeid läbimas tolmust õhku. „Loodan su siia palgata. Kogu seda asja juhtima.”
„Mind?”
Michelle noogutas, nagu oleks see liigagi endastmõistetav, et midagi veel seletada. „Tahaksin, et kliendid oleksid niisugused nagu nood seal Butterfieldsis.”
„Mis? Nii vanad või?”
„Ei!” Michelle nõksutas põlvega. „Vaimustunud. Kaasakistud su lugudest. Sul on raamatukogukogemus olemas ja hetkel sa ei tööta … Saad kohe alustada, on ju?” Esimest korda tegi ta pausi ja vaatas Annat uurivalt. „Tean, et oled avaldusi saatnud, aga kas sind on intervjuudele kutsutud?”
„Ei ole,” tunnistas Anna. „Kui aus olla, on mul praegu rohkem väljavaateid kosmosereisile minna kui raamatukogus tööd leida.”
Ta ei teadnud, mida veel öelda: ta oli nii liigutatud, et Michelle temasse uskus, kuid lõi siis äkki araks. Michelle on küll sõber, aga äriasjades on ta tõsine, ja Anna ei tahaks teda alt vedada. Ta ei taha üldse kedagi alt vedada.
Kuid raamatupood. Tema oma raamatupood.
Aeglaselt ilmus ta näole naeratus. „Ausalt või?”
„Ausalt.” Ka Michelle naeratas. „Mulle ei tule pähe kedagi teist, kes teeks seda paremini. Sa pead endasse natuke rohkem uskuma. Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa paned oma plaanid kirja, siis võivadki asjad nii minna?”
Ta tõstis oma cappuccino ja nad lõid papist kohvitopsid kokku, kaks sõbrannat, kes nüüd koos alustasid seiklust.
Aga kui Anna kohvi rüüpas, põrkas ta entusiasm otsekui vastu telliskivimüüri. Kuidas hakkab funktsioneerima tüdrukute igapäevaelu, kui teda pole kaupluse lahtiolekuaegadel kodus? Transport, poeskäigud, söögitegemine, pesupesemine − nagu hoiaks ta hotelli käigus.
Ja Pongo. See on teine mure. Koer on harjunud, et Anna on läheduses ja käib temaga kaks korda päevas väljas, et pargis sõpradega kokku saada. Neil tuleb nüüd koerajalutaja Juliet tagasi kutsuda − kui tal on veel vaba aega.
Ta pani kohvitopsi käest ja tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Michelle, ma tahan seda tõesti teha, kuid pean enne Phili valgustama.”
„Miks?” Michelle püüdis seda küll varjata, kuid Anna sai aru, et ta ärritus. „Phil peaks vaid rõõmustama. Viimasel aastal oled sa olnud talle majapidajanna eest, nüüd on aeg, et ta laseks sul jälle ajusid kasutada. Tal oleks kasulik teada, kui kõvasti sa kodus töötad.”
„Hm, nii lihtne see ei ole,” lausus Anna. „Meil on välja kujunenud oma rutiin, oma vastutusalad. Ma ei saa enam elada ainult endale. Nii see kord juba on, kui oled abielus.”
Liiga hilja sai Anna aru, et ei olnud just kõige taktitundelisem seda välja öelda.
Michelle jätkas märkmikulehtede lipsimist, kuni selle kaas klõpsatas ise kinni, ja vaatas siis teda selle selge ja jaheda pilguga, mis tekitas Annas alati kõhedust. Michelle’i keskendumine võib olla lausa üliinimlik; raske on kujutleda teda millegi pärast ülearu muretsevana, kui ta juba kord on asja ette võtnud. Anna mõtiskles endamisi − väga varjatult, juhul kui Michelle peaks ta mõtteid lugema −, kas selle põhjuseks on ta lahutus või ärgitab teda miski, mis teda lahutuseni viis.
Kolm aastat on möödunud, kuid tema teab Michelle’i nurjunud abielust vaid kõige ähmasemaid üksikasju. Michelle teab Annast kõike, kuid enda elus on tal piirkonnad, mis on võõrastele täiesti suletud.
„Kas abielus olles peab ikka kõigeks luba küsima?” uuris Michelle. „See ongi üks põhjustest, miks ma otsustasin, et ei taha enam abielus olla. Pead kõigest ette kandma, ootad heakskiitu ja saad siis kuulda, et sa ei tohigi seda teha.”
Pongo, kes oli ennast jälle ise kaelarihmast vabastanud, põrkas Anna juurde ja pani pea ta põlvele.
„Mine ära, sa karvane krants,” kamandas ta koera sametisi kõrvu silitades.
Anna tundis ennast otsekui lõhki käristatuna, ja seda juhtus sageli. Phil ei sarnanenud Harveyga − nii palju kui tema oskas öelda. Phil ei suunanud ega takistanud ta karjääri, aga ilma, et tegelikult oleks asja arutatud, oli nagu iseendastmõistetav, et tüdrukud on esikohal. See Annat vaevaski, et midagi ei arutatud.
„Räägin temaga,” ütles Anna.
Anna mõtles raamatupoest terve õhtupooliku, kui ta majas ringi mässas, pesu sahtlitesse tõstis, raamatuid riiulile asetas, ajakirju virnadesse sättis ja vahepeal tolmuimejaga vuristas.
Aastaid on ta unistanud oma ideaalsest raamatupoest − kuidas ta seda varustab, kuidas ümbritseb end teraste müügiesindajatega, kes noogutavad ta huvitavate valikute peale ja klatšivad uusi autoreid, ning siis veel soovituskaardid ebatavaliste valikute korral, ja alati taustaks kohvimasina kahin ning püsikliendid, kes ikka ja jälle tagasi tulevad ja õhkavad: „Oh, Anna, see siin on muutnud kogu mu elu!” Nüüd, kui see võibki saada reaalsuseks, ei ole ta võimeline seda vastu võtma, ilma et põhjustaks kodus lahkhelisid just siis, kui kõik on uuesti rahunenud.
Ta lükkas tolmuimejatoru Chloe’ peeglilaua alla, ja ta süda
Marian Keyes (snd 1963) − iiri romaanikirjanik.