Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
vabanenud pinnale ning jätkas koristamist.
Eemale, eemale, eemale.
Tolmuimeja andis urinaga märku takistusest ja Anna tõmbas sellest välja üksiku soki, rakendades rohkem jõudu, kui oleks just vaja olnud, sest aegamisi hakkas talle koitma, et ta peab ikkagi Michelle’ile ära ütlema. Kas Michelle kiidab selle heaks või mitte, aga Annal on oma vastutusalad: lapsed, kelle saamisest ta on alati unistanud, ja juba väljakujunenud pere just nagu kingitus, mis peab siiski tulema enne kõike muud.
See ongi lapsevanemaks olemine, kinnitas Anna endale − aga kas lapsed ei peaks oma vanemaid armastama? Kas nad ei peaks pöörduma nende poole armsasti: „Oh, emme, kallis!” Tema puhul nii ei ole. Temale öeldakse: „Sa ei ole minu emme!”
Anna peatus Chloe’ valgustusega meigipeegli ees ja silmitses ennast. Juuksed turritavad välja lõdvast kuklakrunnist, nina läigib, näol on haiglane jume. Jäta järele, ütles ta oma peegelpildile. Oled pigem nagu Chloe ja mitte täiskasvanud naine. Kas ka sina hakkad nüüd laulma, et kõik teised on vaid rämps?
Peegelpilt jõllitas talle vastu − kotid silmade all olid märgatavamad, sest peitekreemi mõju oli lõppenud. Anna sai aru, et halb meeleolu, mis ta rinda rusub, on liiga raske, et sellest niisama lihtsalt lahti saada. Aeg tiksub. Ta oli kakskümmend neli, kui kohtas Phili. Nüüd on ta kolmekümnendates eluaastates, poorid avanenud ja silmade alla tekkinud kortsukesed. Selleks ajaks kui Lily kooli lõpetab, on ta neljakümnene.
Anna mõtles rasestumisvastaste pillide karbikesele vannitoas: fooliumist ristkülikusse on veel jäänud üksainus pisike pärl. Ta ei ole käinud arsti vastuvõtul, et retsepti pikendada. Nüüdsest peale on see asi Jumala hoolde antud. Ja tema on sellele alla kirjutanud. See peab juhtuma.
Õõnsa tundega kõhus juhtis Anna tolmuimeja Lily tuppa: tööde loetelus viimasesse, mis oli aga kõige rohkem segamini.
Lily voodi ja suurem osa põrandast oli täis pehmeid mänguasju. Kuna ta oli kõige noorem, jäid tema kätte kõik mängukarud, kilpkonnad ja kassid, mis Becca ja Chloe olid kõrvale heitnud, ja samuti tema enda omad. Nende kõigi üle valitses kuninglik roosa olend nimega proua Piggle. Pärast lahutust oli Phil kompenseerimiseks kinkinud talle igal külaskäigul uue mänguasja, ja nüüd oli Sarah hakanud tegema sedasama. Tagajärjeks oli terve kari pehmest materjalist olendeid, kes kõik tuli ööseks mugavasse asendisse seada, kuna Lily elas veel läbi eksistentsiaalseid hirme, et mänguloomadel võivad ka olla tunded ja nende seljad võivad haigeks jääda, kui nad jätta lohakalt.
Kuna Lilyt polnud nägemas, viskas Anna loomakesed niisama voodile ja hakkas tolmuimejaga vaipa võtma.
Lilyga oli paljuski kõige kergem. Temas oli Phili sõbralikkust ja huumorimeelt ning ta ei süüdistanud kunagi Annat, et too oli võtnud emmelt ära nende isa, sest ta ei mäletanudki seda, kui vanemad olid koos olnud. Anna kuulas iga päev une eel Lily lõputuid heietusi proua Piggle’i päevastest katsumustest ja lootis, et saab selle ehk edasi arendada ettelugemiseks.
Kõigepealt „Balletikingad”, kui ta tagasi tuleb, mõtles Anna, lootes, et Lily on juba alustanud õhema raamatu, „101 dalmaatsia koera” lugemist, kuna ta oli selle peitnud tema reisikotti. Me alustame „Balletikingadega”, ja kui ta koertest veel tüdinenud pole, luban Pongo unejutu ajaks tuppa, mis oleks talle väga eriline tähelepanuavaldus.
Tema tuju tõusis ning uuenenud energiaga lükkas ta tolmuimejatoru voodi alla, kuid leidis, et midagi on ees. Anna kummardus, et vaadata, mis seal on, ja nägi vastu seina surutud raamatuvirna varju.
Ta põlvitas maha ja tõmbas need aeglaselt välja, endal süda valu täis.
„Balletikingad”.
„Mida tegi Katy”.
„Charlotte koob võrku”.
„Tomi kesköine aed”.
„Põnn”.
„101 dalmaatsia koera”.
Kõik kaksteist raamatut oli ta Lilyle kinkinud jõuluks, kaasa arvatud see üks, mille Lily oli arvatavasti vargsi oma käsipagasist eemaldanud, samuti nagu ta vargsi eemaldas vormiroa sisse peidetud herneid. Vargsi, et mitte riivata Anna tundeid, aga raamatud jäeti ikkagi maha, neid ei tahetud.
Anna toetus kandadele, ajas selja sirgu ja hammustas pettunult huulde. Lily oli need vähemalt ära peitnud. Ta ei olnud neid jätnud prügikasti kõrvale nagu Chloe.
„Sa jääd nendega hätta,” hoiatas hääl ta peas. „Nad on olnud siin kuus kuud ja sul pole veel aimugi, mis nendega teha.”
Kõik rääkisid, kui hästi ta nendega toime tuleb, aga on suur vahe selles, kas saata kolm tüdrukut kooli õiges riietuses või luua nendega normaalsed suhted. Anna polnud kunagi katsunud tüdrukutele ema olla − oma emme oli neil ju olemas, ning vägagi nähtav emme, kes tegi kohe algusest peale selgeks, et Anna on üleliigne −, aga ta oli lootnud, et nüüdseks on tüdrukud teinud oma elus ruumi ka tema jaoks. Sõbralikku, sooja ruumi nagu suurele õele. Ent seegi näib olevat vaid naiivselt optimistlik oletus.
Ma lihtsalt tahan, et mind tahetaks, mõtles Anna südamevaluga. Üsnagi tihti, kui tüdrukud rippusid Phili küljes, kes teeskles, et selline kutsikaarmastus tüütab teda, kuigi salamisi nautis seda väga, tundis Anna, nagu oleks ta täiesti nähtamatu. Kasulik, aga nähtamatu omaenda kodus.
Ta avas „Charlotte koob võrku” ja kogu ta sisemust täitis kohutav igatsus. Tema oma lapsuke hakkab küll hindama ettelugemist. Ta päriks DNA-ga oma ema unistused metsadest ja pipratoosidest ja nõiutud kajakatest. Tema lapsele meeldib, et ema − või ta suured õed − paneb ta voodisse ja et nad kõik istuvad seal poolhämaras toas ning kuulavad Anna jutte hiigelvirsikutest ja võluvaipadest nagu üks korralik perekond.
See juhtub, kinnitas Anna endale ootamatu tulisusega. Veel sel aastal. See juhtub kindlasti.
Allkorrusel paukus uks ja Phili autovõtmed lendasid kõlinal esikulauale ning sellele järgnes portfelli kopsatus põrandale.
„Anna? Anna?”
Anna hõõrus käeseljaga silmi ja tõusis ikka veel raamatuid hoides püsti, kui Phili sammud ruttasid juba trepiastmeid pidi üles. Kiiresti vaatas ta enda ümber ja asetas raamatud peeglilauale. Ta ei mõelnud, kuhu need hiljem panna.
„Hei!” Phil põrkas temaga kokku, kui ta väljus Lily toast. Mees sirutas käed välja, et teda kallistada ja saada suudlus, kuid märkas siis, et Anna püüdis varjata jahmatust. „Mis lahti on?”
„Mitte midagi! Ma lihtsalt …” Ta mõtles pingsalt. „Leidsin just proua Piggle’i ninali maast. Ta kaelale on see väga paha.”
„Helistan Lilyle,” kostis Phil tõsise häälega. „Ja annan talle teada, et sa päästsid proua Piggle’i viimasel hetkel.”
„Aga ära ütle talle, et ta oli seal maas koos Paksu Pardiga.” Annal õnnestus naeratada. „Võib nägelemist põhjustada.”
Phil hoidis teda endast eemal ja uuris ta nägu. „Kas oled nutnud, kallike?” küsis ta õrnalt. „Su ripsmetušš on laiali.”
Ta näis nii mahe, et sõnad lausa purskusid Anna suust.
„Nad jätsid oma raamatud maha,” nuuksus ta. „Raamatud, mis ma neile jõuluks kinkisin. Ühe pakkisin ise Lily kotti, aga ta oli ka selle välja võtnud.”
„Missugused raamatud? Ah need … Anna, ära võta seda isiklikult.” Phil surus ta kõvasti enda vastu ja silitas tema juukseid, nagu silitaks ka Chloe’ pead pärast mõnda teatraalset tüli sõbraga. „Nad on ju koolivaheajal. Neil pole aega lugeda.”
„Kas mitte ka seitsmetunnisel lennureisil?”
„Nad on ju lapsed. Nad vaatavad pigem filmi. Tüütavad stjuardesse. Isegi mina ei loe lennukis, ja ma olen peaaegu nelikümmend.”
Phil hoiab alati nende poole, mõtles Anna. Ta ei ole sihilikult Anna vastu, see on lihtsalt isa automaatne reageerimine, niisamuti nagu Anna astub välja Pongo eest, kui Michelle pomiseb midagi koertekoolist. Kas on