Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Seiklusi. Võluvõimu. Tean küll.” Anna naeratas. „Saan aru. Nägin su visandeid kaupluse sildi jaoks.”
Michelle kergitas kulmu, mis venitas silmapliiatsiga tõmmatud joont juba peaaegu nii laiaks nagu Betty Boopil9. „Kas silt meeldib?”
Owen oli kujundanud Michelle’i visandid toredaks täpiliseks koeraks, kes hüppab üle raamatuvirna ja läbi paela, millel on kaupluse nimi − Longhampton Books.
„Meeldib küll,” kostis Anna. „Koerad ja raamatud − keda või mida siis veel rohkem armastada? Pongole meeldib see isegi väga. Kuid tead, et inimesed oleksid pettunud, kui dalmaatslast ennast poleks kohal?”
„Tunneksid ehk hoopis kergendust.” Michelle muigas. „Owen, sina võiksid jätkata kaminaümbruse koristamist.” Ta osutas nurga suunas. „Tahan, et siit kõik ära viidaks ja see nurk puhtaks saaks. Korstnapühkija tuleb kell kaks ja vaatab üle, kas kaminat võib kasutada.”
Owen pistis telefoni taskusse. „Jah, preili. Kas soovite, et läheksin siit kaudu üles ja puhastaksin suitsukäigu ära?”
Ongi paras vibalik, mõtles Anna. Vaid rasked jalgratturisaapad võivad lõõri kinni jääda.
Ta väristas ennast; Michelle suunas järgmise juhtnööride voo temale.
„Lorcanil on võtmed, nii et kui sul on vaja sööma minna või mida iganes, anna talle lihtsalt teada, millal sa tagasi oled. Mida veel? Oh jaa, mul on plaanis siin ruumis põrandad homme õhtuks liivatatud saada, seega on vaja need kastid eest ära tõsta. Ei teagi veel, kuhu.”
„On siin ülal ka korter nagu kõrvalmajas? Kas seda ei saaks kasutada?”
„Korter on, aga see on juba kasutuses.” Michelle vajus kastile istuma ja näis esimest korda projekti algusest alates olevat nõutu. „Palju kergem oleks üürida kogu hoone, aga nähtavasti pole see niimoodi saadaval. Kuid ma tegelen sellega.” Ta sähmas märkmikuga ja Anna kartis nii advokaadi kui ka ülemise korteri üürilise pärast, keda nad polnud veel näinudki − üllatav küll, arvestades kogu seda müra, mida ehitajad tegid.
„Arvan, et vahepeal võiksime kasutada kõrvalmaja korterit,” jätkas Michelle.
„Eh, ega ei võiks küll,” kostis Owen. „Magan juba nüüdki sõna otseses mõttes kastide otsas, tänan väga.”
„Ega sa sinna igaveseks jää,” andis Michelle vastulöögi. „Või jääd?”
„Sõltub sellest, kui kaua sa lased mul siin ise remonti teha, saaksin ju selle asemel su kodulehte edasi arendada.”
„Sõltub sellest, kas sa remonti tehes kulutad niisama palju aega tüdrukutele sõnumeid saates ja minu töötajatega lobisedes kui siis, kui peaksid hoopis kodulehte tegema.”
Anna jälgis, kuidas nad kahekesi nääklesid ja vastastikku teravusi lendu lasksid, ning tundis kadedust õe ja venna vahelise kerge nagina üle. Midagi sellesarnast oli ta märganud ka tüdrukute juures; nende tülid jõudsid tihti välja hüsteeriani ja šokeerisid Annat, kuid nad rahunesid kohe jälle maha, tunnetades ilmselt, et side nende vahel on tugevam kui mistahes lahkheli. Anna vihkas konflikte: need tekitasid närvipinget. Mõnikord ei olnud ta võimeline ennast isegi nii kaugele viima, et oleks pahuramatelt laenutajatelt söandanud laenutustrahve sisse nõuda.
„Kas ma peaksin ehitajatele kohvi keetma?” küsis ta, enne kui Owen jõudis midagi vastuseks mõelda.
„Ei, kui sul on muud teha. Sa võid neile öelda, et seal tagapool köögis on kohv ja küpsised, kuid siis peavad nad kohvi joomiseks sinust mööda minema. Mis viib selle toimingu miinimumini.”
Michelle koputas jälle oma kirjutusaluse vastu, seekord juba nõudlikumalt. „Selge. Lähen nüüd kõrvalmajja, ja kui midagi vajate, siis hõigake.” Ta säras. „Kui jõuame siin ära koristada, saan juba homme alustada seinte värvimisega!”
„Michelle, homme on ju uusaasta,” kostis Anna üllatunult. „Ega sa ometi selleks päevaks tööd ei planeeri, mis? Kas sa siis vanemate juurde ei sõida? Võiksid kas või pohmelust ravida.”
Ka Owen vaatas tema poole. „Mina esimesel jaanuaril ei tööta,” andis ta teada. „Lähen täna õhtul Londonisse. Ütlesin ju sulle. Ema tahab, et uusaastal kõik kodus oleksid. Kas sa ei öelnud, et kavatsed ka tulla?”
„See oli enne seda, kui otsustasin poe kaela võtta.” Michelle näis pisut kavaldavat. „Mina töötan kindlasti homme,” rõhutas ta. „See on minu eesõigus.”
„Aga Harvey …” alustas Owen.
„Tulen homme siia,” kinnitas Michelle veel kord. „Kui teie kaks ei saa, pole midagi parata.”
Anna silmitses Owenit, kes näis olevat üllatunud. Kui noormeest poleks seal olnud, oleks ta Michelle’i rohkem keelitanud, oleks püüdnud teda veenda nende poole tulema, selle asemel, et üksi olla.
„Nii siis jääb,” lausus Michelle heatujuliselt. „Ehk vabandaksite nüüd mind, mul on kõrvalmajas vaja odavmüük käima panna.”
Kõrvalmaja kaupluses Kodu Kallis Kodu toksis Kelsey ebalevalt arve arvutisse ja kassa juurde oli moodustumas järjekord, ning Michelle tajus äkki soovimatuid kahtlusevärinaid − võib-olla pole uue kaupluse avamine sugugi hea idee, kui samal ajal tuleb keskenduda põhiärile –, aga ta lükkas selle mõtte kohe kõrvale.
Ei mingeid kahtlusi. Nüüdsest peale tuleb vaid ettepoole vaadata. Selle oli isa talle varakult selgeks teinud, kui ta kunagi ammu oli alustanud müügivahendajana tema äriettevõttes, loobudes ülikooliõpingutest. „Ära muretse selle pärast, mida tegid eile,” kordas isa alatasa, „muretse vaid selle pärast, mida sa pole veel teinud täna.”
Michelle’ile tundus, nagu oleks ta seda öelnud nüüdsama, kerge naeratus ja naljakas lips varjamas terast ärimõistust. Isa oli seda öelnud ka Harveyle, oma peamisele soosikule, golfipartnerile ja samuti naljakate lipsude kandjale. Harveyl ja isal oli sarnaseid jooni − küllaldaselt, veenmaks tookord Michelle’i, et vahest polegi paha mõte temaga kohtuda ja seejärel abielluda −, aga vastutulelikkus nende joonte hulka ei kuulunud. Ta sai üsna ruttu aru, et Harvey polnud vastutulelik. Ta ei teinud kunagi midagi, millest polnud talle endale otsest kasu, kas või väikest ja varjatut.
Michelle kuulis tagataskus telefonihelinat, kui ta parajasti veenis üht klienti ostma iileksioksakesega espressotasse, ja võpatas, kui nägi, kes helistab.
Ema.
Kindlasti tuleb sealt nüüd mõni tagamõttega küsimus, et välja uurida, millal ta jõuab uusaastalõunale.
„Kas tahate kõnele vastata?” päris klient, ja Michelle raputas kiiresti pead.
„Ei, ei. Nüüd aga, kas märkasite juba siia juurde sobivaid koogitaldrikuid? Ka need on alla hinnatud.”
Paari minuti pärast tuli Kelsey juhtmeta telefoniga ja väga vabandava näoilmega. „Sinu ema.” Ta vehkis telefoniga, just nagu oleks see tulikuum. Selge, et ta oli sealt juba oma osa kuulnud.
„Olen hõivatud,” kostis Michelle.
„Ta ütles, et sa kindlasti vastad niimoodi. Kuid ta tahab sinuga rääkida, sest asi olevat väga pakiline.”
Michelle valmistus juba Kelseylt küsima, kas oli kuulda sireene või põleva maja praksumist, aga tal ei jätkunud selleks lihtsalt jõudu. Selle asemel sirutas ta käe välja, et võtta telefon ja vajutada „hääletu”-nupule, avastades, et Kelsey oli jätnud selle tegemata.
Tore lugu.
„Tere, emme.”
„Viimaks ometi,” kostis Carole. „Hakkasin juba arvama, et pean ise poodi tulema, sest tahan ikkagi tütrega kokku saada.”
Michelle köhatas kurgu puhtaks ja sundis ennast naeratama, et ta hääl kõlaks rõõmsamalt. „Noh, praegu on kiire aeg. Kas sul on kõik korras? Kelsey ütles, et olevat midagi pakilist.”
„Ongi pakilist. Mul
Betty Boop − Max Fleischeri loodud multifilmitegelane.