Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd. Nele Siplane
Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd
EESSÕNA
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada algusest – sellest, kuidas ma Egiptusesse turismireisi käigus armusin ja tagasi Eestimaal olles internetis egiptlasesse, Mohamedi, armusin ning selle kõige tulemusena tagasi Egiptusesse jõudsin. Seekord moslemina. Seekord elama. Sellesse algusesse jõudmiseks viib see raamat ajas viis aastat tagasi, räägib lugusid tulemisest ja Kairos elamisest, minu pulmadest. Ja hüppab siis tagasi tänapäeva, kus ilma teevad meie lapsed Nadiin ja Omar ning meie ühine argipäev.
Kuid seekordne raamat ei ole üksnes minu lugu. Selles on oma sõna öelda ka Egiptuses elaval eestlannal, kes naine number kaks. Niisamuti jagavad oma Egiptuse reisimuljeid meie poole El Mansûrasse külla jõudnud eestlased ja vastukaaluks meenutab Mohamed oma Eestimaal elamise kogemusi.
Kui minu esimene raamat „Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus“ keskendub peamiselt Egiptuse igapäevasele elule ja kõigele sellega seonduvale, siis see raamat jutustab kõigest sellest, mis muudab selle argipäeva eriliseks. Nii heas kui halvas mõttes, enamasti siiski heas. Lugeja satub ajaloolisele basaarile, vaatamisväärsuste juurde, erinevatesse kohvikutesse ja pidustustele, lõbusõitudele ja kaeb imelist araabia kunsti ning kirevat tänavaelu. Kuid mitte ainult. Lisaks sellele kohtab ta kõhutantsijaid ja vesipiibutajaid – satub idamaisesse muinasjuttu, kus peategelasteks värvid ja lõhnad ja sumedad ööd.
„Egiptimaa II. Eestlanna ja tuhat üks ööd“ on küll teine osa, kuid sellele vaatamata on see iseseisev raamat. See on justkui medali teine pool, mida võib vaadata ka esimesena või eraldiseisvana, kuid mille kõrvutamine esimese poolega annab kokku täieliku pildi elust Egiptuses nii, nagu see ühele tavalisele eestlannale paistab.
Tulemine
Teele, teele, kurekesed,
üle metsa, maa,
üle suurte mägede,
üle mere ka,
ikka, ikka lõuna poole,
kus Egiptimaa!
Sõidame Saaremaa poole, kui minu vend, ise autorooli keerates, lauluotsa üles võtab. Korraga on kõikidel autos viibijatel silmad vees ja venna hääles on tunda nutu värelust. Ka tagaistmel valitseb hetkeline vaikus, kus istuvad muidu nii rõõmsad vennanaine ja ema. Kogu auto saab täis hingematvat kurbust. Heidan pilgu autoaknast välja, et mu pisaraid näha ei oleks. Suvine Eestimaa tundub eriliselt kaunis – aknast mööduvad rohelised karjamaad ja inimtühjad väljad, kaugel metsatuka kohal madalamale vajunud päike.
Auto on raske – lisaks murekoormale on selle pagasnik täis topitud ühe eesti naise kõikvõimalikku maist vara. Ülikool on jäänud seljataha, õigupoolest selle lõpetamiselt just tulemegi. Ees on viimane reis koju enne lahkumist. Lahkumist Egiptusesse.
„Oled sa ikka kindel, et lähed?“ küsib ema viimaks tagaistmelt, sellega vaikust lõhkudes. „Praegu ei ole veel hilja ringi mõelda!“ lisab ta.
„Ikka lähen,“ vastan kindlalt. „Mul on ju piletidki juba ostetud.“
„Mine muidugi!“ ütleb vend. „Mis iganes sind ees ootab, elukogemus ehk ikka.“
„No ma tulen ju veel tagasi ka. Kui mitte lõplikult, siis vähemalt viimastele asjadele järele,“ lisan.
„Jah, muidugi!“ vastavad kõik justkui ühest suust. Kuid kui kindlad nad selles on – ilmselt sama vähe kui ma isegi.
Olles Mohamediga internetis kohtunud, südames leidnud enda jaoks islami, olen otsustanud sõita Egiptusesse teist korda. Seekord juba külla. Neli kuud on möödas ajast, mil astusin esimest korda Egiptuse pinnale turistina ja sellesse maasse armusin, šokeerituna sellest usust. Ja lubasin endale, et kord olen seal tagasi. Nüüd on see aeg käes – kas ka jäädavalt, seda peab näitama see külastus. Internetis võib ju olla tore inimesega suhelda, arutleda maailma asjade üle ja leida ühiste arusaamade läbi hingesugulane. Kuid kas see side ja keemia jääb kestma ka siis, kui kohtutakse näost näkku – seda ei saa öelda enne, kui on kohtutud.
See jaanipäeva eelne aeg Saaremaal on imeline – see on kõige kaunim aeg, mil päevad on nii pikad ja päikeselised ja soojad ja südames on suvehingus. Aga samuti on need päevad varjatult nukrad, nagu oleks tegu viimaste suvepäevadega ja õige pea taas käes sügis – kõigil terendab kusagil ajusopis, et varsti on ees lahkumine ja keegi ei oska täpselt öelda ega saa olla kindel selles, millal ja kus seisab ees taaskohtumine. Kuidas läheb see reis? Mis mind tegelikult ees ootab? Kas kõik saab olema nii, nagu olema peab?
Kuid viimane lahkumine ei olegi väga kurb – luban enne jaani korraks koju tulla, sest nädal on veel kohustust tööpostil reisikonsultandina, ja siis olengi juba vaba. Vaba nagu lind, et lennata lõunamaale. Aga tagasi koju ma enam ei jõuagi – tööl läheb kiireks, korter tuleb korda seda, kohvrid on vaja pakkida … Aga võib-olla on nii isegi parem – nii jääb viimane kohtumine meelde moel, et juba varsti seisab ees taaskohtumine.
„Oled sa ikka kindel, et lähed?“ küsib minult onutütar, kes mind autoga lennujaama sõidutab. Üürikorteri uks on sulgunud ja võtmedki antud. Töökohal klaaritud viimased arved. Enam ei ole minna mujale, kui üksnes edasi.
„Me oleme juba peaaegu lennujaamas,“ vastan. „Enam ei anna hästi ümber mõelda.“
„Eks sa ise tead. Aga anna siis endast ikka märku, kui kohale oled jõudnud. Ja kui ümber mõtled, siis tule ikka tagasi.“
„Olgu,“ vastan naeratades.
„Kas lubad?“
„Luban!“
Me kallistame ja lehvitades astub ta suurtest klaasustest välja, avab autoukse, istub autosse ja kaob nähtamatusesse.
Suundun check-in’i ja registreerin end lennule. Suur punane kohver sõidab lindil minema. Läbin turvakontrolli, otsin üles Prahasse viiva lennuki lennukoridori ja istun suvalisele pingile rahva sekka, kohe uste kõrvale. Nii igaks juhuks – olen küll ka varem kordi lennanud, kuid see on esimene kord lennata päris üksi.
Inimesi tuleb minu ümber olevatele istekohtadele üha juurde ja saal muutub lärmakamaks. Huvitav, mõtlen, kas keegi siit peale minu läbi Praha ka Egiptusesse sõidab? Helistan veel vanematele, et olen ikka minemas ja ärgu muretsegu, küll kõik läheb nagu peab. Ja saadan viimase sõnumi Eestimaa pinnalt ka Mohamedile – siit ma tulen, pangu vaim valmis! Ja sõit võib alata!
Kairosse viiva lennuki ootesaal Praha lennujaamas on täitunud hoopis teistsuguste inimestega, kui need, kes ümbritsesid mind Tallinna lennujaamas. Erineva jumega inimesi tilgub ootesaali muudkui juurde. Siin on koos välisegiptlasi, kes sõitmas koju, kas külla või jäädavalt tagasi. Siin on eurooplasi ja eurooplannasid, blondide juuste ja siniste silmadega, suveriided üll – kes minemas külla abikaasale, kes suvepuhkusele. Ka on siin hoopis mustanahalisi, imelikes kirjudes riietes, naljakad mütsid peas.
Istun oma sülearvuti taga ja vaatan seinaäärses reas istudes Saaremaal viimati klõpsitud pilte, kuni aku tühjeneb ja ekraan muutub mustaks ruuduks. Lennuni, mida peab ootama tervelt viis tundi, on aga omajagu aega, kuid kõikvõimalikud poed üüratute hindadega on juba läbi jalutatud ja nii ei jäägi muud üle, kui ootesaali kogunevaid reisijaid silmitseda.
Minust paar toolirida eespool, akna all, istub näoga minu poole üks perekond, samuti sülearvuti taga. Isa ja vanem poeg, mõlemal süsimustad siledad juuksed ja karamelline nahk, vaatavad sellest midagi huviga, hääle järgi otsustades ilmselt mingit filmi. Vanema venna kõrval istub noorem, veidike teistsuguste näojoontega poiss, ja nokitseb käes olevat videokaamerat. Kohe tema kõrval istub keskealine naine, ilmselt nende ema, ja vaatab niisamuti ringi nagu minagi. Tema näonahk on heledam, kui ülejäänud perel, kuid mitte ka oluliselt. Tumepruunid silmad ja piklik nina iseloomustavad tema näokontuure, juuksed on lõigatud lühikeseks poisipeaks ja minu imestuseks ei ole need sugugi rätikuga kaetud. Tema pilgust peegeldub kerge tüdimus, morn ilme. Korraks meie pilgud kohtuvad ja suunduvad siis kohmetunult mujale.
Kohe minu vastas istub veidike nooremate liikmetega perekond. Isa istub kõige äärmisel pingil, suur ja valge kaisuloom tema kõrval, kaunilt lipsuga ehitud – küllap kellelegi kingiks. Tema