Salaring: Riitus. L. J. Smith
minu emale, kes on kannatlik ja armuküllane nagu Emake Maa
ESIMENE PEATÜKK
Cape Cod poleks tohtinud olla nii palav ja niiske. Cassie oli reisijuhist järele vaadanud; kõik oleks pidanud olema täiuslik nagu Cameloti lossis.
Mürgine luuderohi, puugid, rohelised kärbsed, mürgised koorikloomad ja rahuliku veepinna all triivivad hoovused välja arvatud, oli reisijuht justkui muuseas lisanud.
Raamat oli hoiatanud ka kitsastel poolsaareribadel matkamise eest, sest ootamatult saabuv mõõnaaeg võis matkaja vangi jätta. Aga sel hetkel soovis Cassie üle kõige jääda vangi mõnele poolsaarele, mille tipp on kaugel Atlandi ookeanis – vähemalt senikauaks, kuni Portia Bainbridge püsib vastaskaldal.
Cassie polnud kunagi varem olnud nii õnnetu.
„…ja mu teine vend – see, kes kaks aastat tagasi võttis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi väitlusmeeskonna koosseisus osa Šotimaa rahvusvahelisest väitlusturniirist…” rääkis Portia. Cassie pilk muutus taas hajameelseks ja ta libises õnnetuna tagasi transiseisundisse. Portia mõlemad vennad käisid MTIs ja olid hirmuäratavalt võimekad mitte ainult intellekti nõudvatel aladel, vaid ka spordis. Ka Portia ise oli hirmuäratavalt võimekas, ehkki pidi alles sel sügisel astuma gümnaasiumisse nagu Cassiegi. Ja et Portia lemmikteemaks oli Portia, oli lõviosa viimasest kuust kulunud sellest kõigest Cassiele rääkimiseks.
„…ja kui ma möödunud aastal Rahvusliku Väitlusseltsi meistrivõistlustel avalikus väitluses viienda koha sain, ütles mu peika: „Loomulikult pead sa osalema Ameerika meistrivõistlustel…””
Üksainus nädal veel, rahustas end Cassie. Üksainus nädal ja ma sõidan koju. See mõte tekitas nii tugeva koduigatsuse, et tema silmadesse valgusid pisarad. Koju, kus ootavad sõbrad. Kus ta ei tunne end võõra, andetu, tüütu ja rumalana lihtsalt sellepärast, et ei tea, mis on kammkarp. Kus ta võib naerda kogu oma suurepärase idarannikul veedetud puhkuse üle.
„…ja siis küsis isa: „Miks ma ei võiks seda sulle lihtsalt osta?” Aga mina vastasin: „Ei – aga võib-olla tõesti…””
Cassie põrnitses merd.
Muidugi oli Cape Cod ilus. Väikesed seedripuust laastkatusega suvemajad, mille valgeid teivasaedu katsid roosid ja verandal seisid punutud kiiktoolid ja katusesarikatelt rippusid alla kurerehad, olid kaunid nagu piltpostkaardid. Rohelised heinamaad, kõrged kirikutornid ja vanaaegsed koolimajad tekitasid Cassies tunde, et on sattunud teise ajastusse.
Aga ta pidi päev päeva järel taluma Portiat. Ja ehkki Cassie mõtles igal õhtul välja mõne teravmeelsuse, mis oleks pidanud Portia hoobilt hävitama, ei suutnud ta neid miskipärast välja öelda. Ja Portia käitumisest veel palju hullem oli hinge näriv teadmine, et ta ei kuulu siia. Et ta on siin võõras, tundmatule rannikule lõksu jäänud, oma elemendist väljas. Cassie silmis hakkas tilluke kahepereelamu Californias aina enam sarnanema paradiisiga.
Üksainus nädal veel, mõtles ta. Sul tuleb vastu pidada üksainus nädal.
Tema mõtted läksid emale, kes oli viimasel ajal nii kahvatu ja vaikne… Cassiet läbistas terav valutorge ja ta surus kujutluspildi kiiresti peast välja. Ta kinnitas endale, et emaga on kõik korras. Ehkki siin sündinud, võis ka ema masendust tunda. Kindlasti luges ta kojusõiduni jäänud päevi samamoodi nagu Cassie.
Loomulikult oli see ainus põhjus, miks ema nägu Cassie koduigatsusest kuuldes nii kurvaks muutus. Ema vaevasid süümepiinad sellepärast, et ta oli Cassie siia toonud, seda paika kui puhkuseparadiisi kirjeldanud. Kui nad koju jõuavad, on kõik jälle korras, neil mõlemal.
„Cassie! Kas sa üldse kuulad mind? Või seikled jälle unistustemaal?”
„Oh, muidugi kuulan,” vastas Cassie kiiresti.
„Millest ma rääkisin?”
Cassie hakkas kokutama. Ta püüdis meeleheitlikult meenutada, kas juttu oli olnud kallimatest, väitlusmeeskonnast, kolledžist, Rahvuslikust Väitlusseltsist… Teda oli varemgi unistajaks peetud, aga mitte kunagi nii sageli kui siin.
„Ma rääkisin sellest, et niisuguseid inimesi ei tohiks randa lubada,” jätkas Portia. „Eriti koos koertega. Ma tean, et siin pole Oyster Harbours, aga see paik on vähemalt puhas. Ja vaata, mis nüüd toimub.” Cassie jälgis Portia pilku. Ainus inimene, keda ta nägi, oli üksi rannas kõndiv noormees. Cassie vaatas ebalevalt Portiale otsa.
„Ta töötab kalalaeval,” lausus Portia, ninasõõrmed puhevil, justkui oleks halba lõhna tundnud. „Ma nägin teda hommikul kai ääres kalu laadimas. Kindlasti pole ta vahepeal isegi riideid vahetanud. Nii jälk, et ajab oksele.”
Cassie meelest polnud noormehes midagi jälki. Ta oli pikka kasvu ja tumepunaste juustega ning suurest vahemaast hoolimata oli näha, et tema näol oli naeratus. Tema kannul sörkis koer.
„Kalapaadi töölistega me ei räägi. Me ei vaata nende poolegi,” sõnas Portia. Ja Cassie veendus oma silmaga, et ta rääkis tõtt. Ühtekokku oli rannas kahe-kolmelistes gruppides umbes tosin tüdrukut, mõned koos poistega. Kui pikakasvuline noormees tüdrukutest möödus, pöörasid kõik pea kõrvale ja põrnitsesid vastassuunda. See polnud flirtiv pilk, misjärel itsitades poiste poole piilutakse. Tüdrukute suhtumine oli põlglik ja üleolev. Kui noormees lähemale jõudis, nägi Cassie, et tema näol oli nüüd sünge ilme.
Kaks Cassie ja Portia lähedal istuvat tüdrukut vaatasid pingsalt kõrvale ja kirtsutasid nina. Cassie nägi, et poiss kehitas kergelt õlgu, justkui oleks sellega harjunud. Tema aga ei märganud noormehe juures endiselt midagi tülgastavat. Jalas olid tal rebitud servadega lühikesed teksad ja seljas T-särk, mis oli näinud paremaid päevi, aga sellist riietust kandsid paljud poisid. Koer vantsis saba liputades otse poisi kannul, sõbralik ja valvel. Päris kindlasti polnud loom ohtlik. Cassie tõstis pilgu, soovides näha noormehe silmi.
„Vaata maha,” sosistas Portia. Noormees möödus päris lähedalt. Cassie kuulas käsku ja vaatas automaatselt maha, ehkki tundis sisimas tõrget. Tüdrukute käitumine oli labane, õel, mõttetu ja julm. Tal oli häbi, et pidi mängu kaasa tegema, aga ta kuulas siiski Portia sõna.
Ta põrnitses liiva sõeluvaid sõrmi. Eredas päikesevalguses olid liivaterakesed selgelt eristatavad. Kaugelt vaadates tundus liiv valgena, aga tegelikult särasid selles värvid: mustad ja rohelised vilgukivilaigud, pastelsed teokarbitükid ja punased kvartskivikillud nagu tibatillukesed kalliskivid. See on poisi suhtes ebaaus, mõtles ta ja too loomulikult ei kuulnud seda. Mul on kahju; meie käitumine pole aus. Ma tahaksin midagi ette võtta, aga ei saa.
Tema käe alla kaevas end märg nina.
Ootamatu kokkupuude pani ta üllatusest õhku ahmima ja naeruturtsatus jäi kurku kinni. Koer müksas veel kord tema kätt, aga ei palunud midagi; ta nõudis tähelepanu. Cassie silitas teda ja sügas lühikesi turris siidiseid ninakarvu. See oli Saksa lambakoer või midagi ligilähedast – suur kaunis koer niiskete intelligentsete pruunide silmade ja naerusuuga. Cassie tundis, et tema nägu katnud jäik kohmetu mask pragunes, ja ta naeratas koerale.
Pilgu tõstnud, jäi ta tahtmatult silmitsema koera omanikku. Nende pilgud kohtusid.
Hiljem meenus Cassiele korduvalt hetk, mil ta esimest korda poisi poole üles ja poiss alla tema poole vaatas. Noormehe silmad olid sinakashallid nagu meri ja kummaliselt salapärased. Tema nägu oli omapärane; see polnud tavamõistes ilus, aga tänu kõrgetele põsesarnadele ja tahtejõulisele suule kütkestav ning intrigeeriv. Ühtaegu uhke, sõltumatu, lõbus ja tundlik. Cassiele otsa vaatava noormehe sünge naeratus muutus pingevabaks ja sinakashallides silmades välgatas miski, mis sarnanes lainetelt peegelduva päiksekiirega.
Enamasti oli Cassie poiste seltskonnas kohmetu ja eriti häbelik nendega, keda ta ei tundnud, aga see noormees oli vaid vaene kalalaeva tööline, kellest tal oli kahju ja kelle vastu ta soovis olla kena, ning pealekauba ei suutnud ta käituda teisiti. Silmis sädemed, tajus Cassie sügaval sisemuses kobrutavat naeru ja lasi sellel välja pääseda. Tal oli tunne, et nad jagavad ühist saladust, midagi sellist, mida rannas olijad ei mõista. Koera keha vänderdas ekstaatiliselt, otsekui tunneks ta end kamba liikmena.
„Cassie!” sisistas Portia hoiatavalt.
Cassie tundis, et punastab, ning rebis pilgu noormehe näolt. Portiat näis ähvardavat ajurabandus.
„Raj!”