Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov
palju kordi olin ma seda oma elus teinud, kuid ma ei õpi ka kunagi midagi. Ma astun ühe ja sama reha otsa viis korda aastas. Ma ei osta kääre, ei varasta küünetange, ei, ma hakkan sõrmedega küünt ära murdma! Isegi kui mul on kodus käärid või tangid, hakkan ma ikkagi seda murdma! See on mul nagu maania; iga kord ma mõtlen, et seekord teen küll kõik õigesti, seekord ei kisu verele, kuid tõmban ikkagi nii, et veri väljas, liha väljas, ja hakkan otsima, mida võiks peale panna, et veri kinni jääks.
Pärast seda ei saanud ma kõndida, ei saanud kinga jalga panna, ei julgenud sokki jalga tõmmata!
Me istusime tolles majakeses ööpäeva, sest ma ei saanud kõndida. Pärast veenis Hannie mind proovima edasi minna. Me vantsisime mööda looklevat teed umbes kaheksa kilomeetrit. Ilm läks ilusamaks. Taevas oli justkui selginenud, tõmbus heledamaks. Meie teele sattus parkimiskoht. Teetasku. Seisis veok. Haagisveok. Tühi. Ja üks sõiduauto. Saksa numbritega. Taskus oli teemärk. Oli WC. Oli piirkonna kaart. Hannie uuris kaarti. Ta ütles ainult kaks sõna: „I see...22” See sisendas julgust. Need kaks sõna ja see mõtlik viis, millega nad lausuti, sisendasid mulle optimismi. Sõnad voolasid minusse nagu pulbitsev vool.
Oli prügikast, millesse ma heitsin kohemaid pilgu lootuses midagi leida. Mööda. Oli mingi kahtlaselt liikuv põõsas. Hääled eemal mererannal. Lapsehääl. Naer. Vali meeshääl. Lausus selgelt saksakeelseid sõnu. Midagi nagu „Üks-kaks-kolm, kõik koos! Ja veel kord! Ja veel kord!”.
„Teevad hommikuvõimlemist,” ütles Hannie muigega, käsi hõõrudes. „Idioodid, uahahaa!”
Auto taga olid pink ja laud. Me ei näinud neid kohe. Laual seisis termos. Pingi peal oli korv. Korvi peal käterätt. Korvi sees olid sööginõud: plastist taldrikud, noad, kahvlid. Söök! Leib kilekotis, pakitud või, juust, koor ja veel mingisugused kreekerid. Me panime toidu pihta ja tegime minekut. Nii kiiresti, kui jalad võtsid. Läksime metsa varjule ja panime kõik nahka. Ja kõndisime kiiresti edasi. Mul hakkas jälle kõhus pistma. Ma pidin juua saama! Olime ju puginud kuiva toitu tühja kõhu peale. Ma ei suutnud enam edasi minna. Kõndimine ajas iiveldama. Ma heitsin maha. Vahtisin taevasse. See oli madal. Sumisesid mingid tüütud kärbsed. Roomasklesid harvad hallid pilved. Ükskõiksed kõige vastu. Nad roomasid vaevaliselt, otsekui rassiks rasket tööd teha. Sel hetkel tundsin end olevat lõksus. Lihtlabases lõksus. Sellises nagu muusikatoos. Mina olin toosi sisse juhuslikult sattunud mutukas ja kõik võllid, haamrikesed, vedrud marutsesid nüüd, püüdes minust lahti saada. Mul hakkas halb. Süda läks pahaks. Hanuman suitsetas mõnda aega. Ma palusin tal mujale puhuda. Ta küsis:
„Kuhu?”
„Minust eemale,” ütlesin ma.
Ta puhus suitsu minust eemale, heietades edasi mõtet muusikatoosist. Ta oli muutnud toosi jukebox’iks, muundanud minu parasiidiks või viiruseks, kes rikkus selle seadme programmi ära ja kõik laulud läksid segamini.
„Kujuta ette,” rääkis ta, „kui jubedalt kõlaks „Unchained melody”, kui seguneks „Wonderful world’iga”, ah?”
„Ei tea,” vastasin mina, „ma ei salli kumbagi.”
Ja ma oksendasin jälle.
Hiljem läksime me mööda täiesti kõrvalist harvade teeviitadega külateed, kitsast, kõverat kui tähniline külaeit; meie kohal kõrgus mais, mais, mais ja taevas… Meil sai külavaheteest villand; lõikasime otse üle põllu; Hanuman pomises: „Me oleme maisilapsed, me oleme maisilapsed, ma oleme, raisk, maisilapsed!”
Nõndaviisi komberdades jõudsime lõpuks Farsetruppi, lihtsalt maisitaimed tõmbusid kahte lehte ja me nägime laagrit, Eddie naist pesu nöörile riputamas.
„Uu-uu-uu!” ütles Hanuman ja pistis käe püksi. „Seda tuleks niisutada!”
Vähe eemal kilatsesid lapsed, pidasid kivisõda. Hanuman seisis jaanalinnu poosis, vahtis suurte rippuvate rindadega iraani naist ja näppis oma riista. Pujuvitstest punutud aia taga praadisid mehed midagi lõkketulel. Hanuman kummardas ettepoole, laskus upakile, sirutas kaela välja, ajas selja nõgusaks – nüüd sarnanes ta hüppevalmis känguruga. Ta mudis oma mune, vaadates, kuidas iraani moor kummardab pesu võtma, kuidas tal seelik ülespoole kerkib, kuidas paljastuvad tema jämedad sääred. Ma istusin maas ja vahtisin nürilt, kuidas Hanumani niiskeks tõmbunud silmi looritab unine himurus. Ma tabasin ära tolle maagilise hetke, kui see tegelikult eemaletõukav eit muutus tema silmis ühtäkki ihaldusväärseks. Hanumani verd täis valgunud silmadest paistis tiirasus. Ta sõna otseses mõttes himustas seda vastikut lühikeste jalgadega rasvamagu! Seda paksuperselist raseerimata lojust! Tal oli kama kaks! Ta töötas ägedalt juba mõlema käega nagu päris känguru, kes sikutab oma kõhutaskust karvapusa välja. Platsil nokitsesid albaanlased auto kallal. Kapott oli ühe juba neelanud ja valmis teist vastu võtma. Kolmas püüdis ikka altpoolt ligi saada. Hanuman oli ekstaasi langemas, vaadates, kuidas iraani moor kohendab õlgadel oma pluusi; vaadates, kuidas ta küünitub nööri poole ja pluus libiseb alla, paljastades kaela. Kiik kriiksus, köögist tulvas koos jutuvadaga kõrvulõikav araabia muusika; keegi kiljus, pall patsus vastu seina, jagunedes ja paljunedes; ninna kandus toidulõhnu; mais sahises. Pesu varjas lõplikult iraani moori silme eest. Hanuman pani püksiaugu kinni ja me otsustasime minna vaatama, mida head oleks laagris saada. Hanuman astus maisitaimede vahelt välja, ma järgnesin talle.
Me sisenesime laagrisse, Hanuman sai kohe oma vanal tuttaval Nepalinol sabast kinni, milline vedamine! Hannie keeras asja niimoodi, nagu oleks talle külla tulnud. Ta oli ju lubanud oma vana Nepali semu vaatama tulla!
„On ju, Euge!” pilgutas ta mulle silma. „Kas ma mitte ei lubanud tulla? Mäletad, ma tõotasin Avnstrupis, et otsin oma Nepali sõbrakese tingimata üles? Kas ma jätsin oma lubaduse täitmata?”
Ma ei mäletanud, et Hanuman oleks mulle kunagi oma Nepali sõbrast rääkinud. Avnstrupis oli nepallasi nagu muda – kõik ühte nägu, kõik kavalad, kõik napakad, kõik pelglikud, ma ei teinud neil absoluutselt mingisugust vahet; Hannie polnud ühtegi neist pooletoobistest oma sõbraks nimetanud, mitte kunagi; ammugi mitte ei mäletanud ma, et ta oleks tõotanud kedagi neist üles otsida, kuid Hanumani toon oli selline, et ma kukkusin varmalt pead noogutama kinnitamaks, et olen Hanumanilt kuulnud tema „Nepali sõbrast” nii palju head… nii palju head, et olen ise ka üliväga rõõmus, et me ta lõpuks üles leidsime!
Hanuman ei andnud nepallasele toibumiseks aega:
„Siin ma nüüd olen, sõbramees! Näita, kus sa elad! Räägi, kuidas sa siis elanud oled!”
Nepalinol hakkas tähelepanu rohkusest ja seljale patsutamisest tagumik sügelema, lolli plika rõõmuga lasi ta Hanumanil end õnge võtta ja viis meid tuba vaatama. Hanuman kiitis kõike, Nepalino riideid ja Nepalino ajakirju; nähes hindikeelset ajalehte, laksas seda kämblaga ja hõikas midagi omas keeles, aga mulle hüüdis:
„Suurepärane! Ajaleht Mumbaist! See on juba midagi! Ma tunnen ennast peaaegu nagu kodus!”
Ma vaatasin toas ringi, ajades oma verevillides jalgadest kohe sinna juuri. Minut hiljem nägime me tamilit. Ta oli suundumas duširuumi; oli meie saabumise üle väga rõõmus; käitus täpselt samamoodi nagu mina, kui Hanumanile takka kiitsin; kuid isegi kui ta ka teeskles, oli see vesi meie veskile! Tal oli seljas paks sviiter, topitud dressipükstesse; püksid olid lausa rinnuni tõmmatud! Nepallane vahetas temaga paar sõna ja me jäime nende juurde, nii-öelda mõneks päevaks…
Mõnda aega tegi keskkonnavahetus mulle rõõmu; ma võtsin paar õllepudelit ligi (võlgu), sättisin end märkmikuga kuskile istuma, suitsetasin, rüüpasin õlut, kirjutasin luuletusi, ükskord kirja koju, emale, ühes postkaardiga mingist väikesest Aalborgi kirikust päikesesäras ja pilvekesega pimestavalt sinises taevas…
Ma leidsin omale semu ja mõnda aega me koguni elasime tema toas. Tema nimi oli Stepan, pärit oli ta Samarast. Juba üle kolme aasta püüdis ta erinevate riikide bürokraatlikesse süsteemidesse sisse murda. Lootusetu. Püüdis ikka kuskil pidama jääda: algul Belgias, seejärel Saksamaal, käis ka Šveitsis, kuhu tuli Saksamaalt, ujudes üle mingi mägijõe,
Saan aru – ingl k.