Talvine metsasõit. Lydia Koidula

      Kellahelin-kabjakõlin! Edasi, kõrb! Lumi tuiskab saaniaiste vahelt üles, metsatee tolmab valgeid helbeid täis. „Ilus oled, isamaa,“ ehk küll teist nägu täna siit sõita, kui haljal jaanikuu pühapäeval, kus raudrohi ja joosikhein eesti muru ehitavad1, kus sõnajalg kuningas on üle madala metsamaa, kus kastehein silmapisaraid kuuma taeva kiire kätte tagasi õhutab ja sinisilmiline jaanirohi lepalinnule naise argusest ja mehe kergusest tasast lugu pajatab! Jah, ilus oled, isamaa laas, ilus kallil kevadel ja sulal suvel, ilus oled sügise kuldpunases ehtes, kui linnuparve leivahääled sinu piirest piireni ja veerest veereni kõlavad, kui must kull sinu latvu loeb ja selginud sügisene taevas kõik terad2 tagasi pärib, mida ta kuuma armu aegil sinu lastele laenanud! Nad langesid siis iseenese nõtruse ja ilma vilu kätte maha – iga leht omal viisil õhu käes keerates, ü k s neist pikkamisi ja suvekuninga viimseid kiiri kõige väega veel kinni pidades; teine terava tuuleviiluga kaugele kottu ära lennates, muist öösise külmaga pimedas murule maha langedes, kus lugemata õdede hulgas üksikut kuinud3 lehte kellegi silm taga ei otsi.