Murelind. Camilla Lackberg

      Kõige paremini mäletas ta naise lõhnaõli. Seda, mida ta hoidis vannitoas. Lillakalt helkivat pudelikest magusa raske lõhnaga. Täiskasvanuna oli ta ühest parfümeeriakauplusest otsinud, kuni leidis täpselt üles, milline see oli. Ta oli natuke naernud, kui nägi nime: Poison.

      Naisel oli olnud kombeks pihustada seda randmetele, hõõrudes seejärel nendega kaela, seelikut kandes ka pahkluid.

      Tema arvates oli see nii ilus. Naise õrnad kõhnad randmed graatsiliselt teineteist puudutamas. Lõhn levis toas naise ümber ja tema igatses alati silmapilku, mil see talle hästi lähedale tuli, kui naine kummardus ja teda suudles. Alati suule. Alati nii põgusalt, et ta mõnikord imestas, kas suudlus oli tõeline või oli ta sellest vaid unistanud.

      „Hoolitse oma õe eest,” ütles naine alati, enne kui uksest välja läks – või pigem lendas.

      Hiljem ei suutnud ta kunagi meenutada, kas ta oli vastanud valjusti või ainult noogutanud.

      KEVADINE PÄIKE PAISTIS Tanumshede politseijaoskonna akendest sisse, paljastades halastamatult mustuse aknaruutudel. Talve määrdunud hallus kattis kirmena klaasi ja Patrik tundis, nagu oleks sama kirme katnud ka teda. Talv oli olnud raske. Elu koos lapsega oli tohutult lõbusam, kuid ka tohutult väsitavam, kui ta oleks osanud endale ette kujutada. Ja ehkki Majaga sujus kõik ladusamalt kui alguses, ei meeldinud Ericale endiselt koduperenaise elu. See teadmine piinas Patrikut tööl olles iga sekund ja minut. Pealegi oli kõik Annaga juhtunu nende õlule lisakoorma pannud.

      Koputus uksepiidale katkestas tema mornid mõtted.

      „Patrik? Meile teati, et on toimunud autoavarii. Ühe autoga, Sannäsi teel.”

      „Okei,” ütles Patrik ja tõusis. „Kuule, kas mitte täna ei pidanud Ernsti järeltulija saabuma?”

      „Täna jah,” ütles Annika. „Aga kell pole veel päriselt kaheksa.”

      „Siis võtan kaasa Martini, muidu mõtlesin natuke aega koos temaga sõita, kuni ta kõigega harjub.”

      „Ah nii. Mul on vaesekesest päris kahju,” ütles Annika.

      „Sellepärast, et ta hakkab minuga sõitma?” küsis Patrik ja heitis naisele naljatlevalt pahura pilgu.

      „Jah, loomulikult,” ütles Annika, „ma tean küll, kuidas sa autot juhid … Aga kui tõsiselt rääkida, siis tal ei saa Mellbergiga kerge olema.”

      „Olles lugenud tema CVd, arvan ma, et kui keegi suudab Mellbergiga hakkama saada, siis on see Hanna Kruse. Paistab olevat karm tüdruk, kui teenistuslehe ja heade iseloomustuste järgi otsustada.”

      „Ainus konksuga asi paistab olevat, miks ta sel juhul Tanumshedesse tuleb …”

      „Sinu jutus võib tõetera olla,” ütles Patrik jopet selga tõmmates. „Küll ma küsin tema käest, miks ta oma väärtust alahindab, tulles tööle siia, karjääri mõttes tupikusse, ja meie, politseitöös amatööride sekka …” Ta tegi Annikale silma ja see andis talle kerge laksu vastu õlga.

      „Äh, tead ju küll, et ma ei mõelnud seda niiviisi.”

      „Tean jah, ma ainult narrin sind … Muide, kas sul on infot selle kohta, kuidas avariikoht välja näeb? Vigastatud? Surnud?”

      „Avariist teataja sõnul paistab olevat autos ainult üks inimene. Ja tema on surnud.”

      „Kurat võtaks. Ma lähen Martini järele ja siis sõidame kohapeale vaatama. Oleme kindlasti varsti tagasi. Sina võiksid senikaua Hannale meie ruume näidata.”

      Samal hetkel kostis vastuvõtulauast naisehääl. „Halloo?”

      „See ongi kindlasti tema,” ütles Annika ja hakkas ukse poole liikuma. Patrik, kes oli jaoskonna uue naissoost täienduse suhtes väga uudishimulik, järgnes talle.

      Ta üllatus vastuvõtus seisvat ja neid ootavat naist nähes. Patrik ei teadnud õieti, mida ta oli oodanud, kuid võib-olla kedagi … suuremat. Mitte just päris nii kenakest … ja blondi. Naine ulatas käe algul Patrikule, siis Annikale ja ütles:

      „Tere, mina olen Hanna Kruse. Ma hakkan tänasest siin tööle.”

      Hääl vastas Patriku ootustele rohkem. Küllalt sügav ja otsustava kõlaga.

      Lisaks viitas käepigistus paljudele jõusaalis veedetud tundidele ja Patrik revideeris järjest rohkem oma esmamuljet.

      „Patrik Hedström. Ja see on Annika Jansson, jaoskonna tugisammas …”

      Hanna naeratas. „Naised eelpostil, kuigi siin on muidu täielik meeste keskkond, olen ma aru saanud. Vähemalt siiamaani.”

      Annika naeris. „Jah, pean tunnistama, et on meeldiv nende seinte vahele leiduvale testosteroonile vastukaalu lisaks saada.”

      PATRIK KATKESTAS NENDE kerge seltskondliku vestluse. „Te, naised, võite pärastpoole teineteisega rohkem tutvuda. Hanna, meile teatati just surmaga lõppenud autoavariist. Ma mõtlesin, et sa võiksid nüüd kohe minuga kaasa tulla. Saaksid oma esimesele siinsele tööpäevale kiirstardi.”

      „Sobib,” ütles Hanna. „Kas ma saaksin ainult oma koti kuhugi ära panna?”

      „Ma võin selle sinu kabinetti viia,” vastas Annika. „Ringkäigu võime teha siis, kui te tagasi tulete.”

      „Tänan,” ütles Hanna ja kiirustas järele Patrikule, kes oli juba välisuksest välja minemas.

      „Ja kuidas siis tunne on?” küsis Patrik, kui nad olid autosse istunud ja alustanud sõitu Sannäsi poole.

      „Tänan küsimast, tunne on hea, aga uut tööd alustades on alati kerge närv sees.”

      „CV järgi otsustades oled sa jõudnud juba üsna palju ringi kolida,” ütles Patrik.

      „Jah, olen tahtnud hankida nii palju kogemusi kui võimalik,” vastas Hanna uudishimulikult aknast välja vaadates. „Rootsi eri osad, erineva suurusega teenistuspiirkonnad, you name it. Kõik, mis võiks laiendada minu kogemusi politseinikuna.”

      „Aga milleks?” küsis Patrik edasi. „Mis on nii-öelda lõppeesmärk?”

      Hanna naeratas. Naeratus oli sõbralik, kuid samal ajal äärmiselt otsustav. „Juhtiv ametikoht loomulikult. Mõnes suuremas politseiprefektuuris. Nii et ma käin igasugustel kursustel, laiendan oma kogemusi nii palju kui võimalik ja töötan nii kõvasti, kui suudan.”

      „Kõlab nagu retsept edu saavutamiseks,” ütles Patrik naeratades, kuid talle vastu hoovav tohutu kogus ambitsioone pani ta samal ajal pisut ebamugavust tundma. Ta polnud millegi seesugusega harjunud.

      „Loodetavasti,” ütles Hanna ikka mööduvat maastikku vaadeldes.

      „Ja sina ise – kui kaua sa oled Tanumshedes töötanud?”

      Oma pahameeleks kuulis Patrik naisele vastates oma hääles kübekest häbenemist.

      „Öh … tegelikult politseikoolist saadik.”

      „Oi, mina poleks küll seda suutnud. See tähendab ju teiste sõnadega, et sulle peab siin väga meeldima? Minu eelseisva aja peale mõeldes on see paljutõotav …” Ta naeris ja keeras pilgu Patriku poole.

      „Jah, nii võiks seda tõlgendada küll. Aga paljuski on see harjumus ja mugavus. Ma olen siin üles kasvanud ja tunnen seda paika nagu oma viit sõrme. Ehkki ma ei ela enam Tanumshedes. Praegu elan ma Fjällbackas.”

      „Jah, just, ma kuulsin, et sa oled abielus Erica Falckiga! Ma armastan tema raamatuid! See tähendab neid, mis on mõrvajuhtumitest. Pean tunnistama, et elulugusid pole ma lugenud …”

      „Sa ei pea häbenema. Paistab, et pool Rootsit on tema viimast raamatut lugenud, kui müüginumbrite järgi otsustada, aga suurem osa isegi ei tea, et ta on välja andnud viis Rootsi naiskirjanike biograafiat. Nendest müüs kõige paremini Karin Boye elulugu, ja seda trükiti minu meelest tervelt kaks tuhat eksemplari … Muide, me pole veel abielus. Aga see juhtub varsti. Abiellume suvistelaupäeval.”

      „Oo, palju õnne! Pulmad suvistepühade ajal on suurepärane mõte!”

      „Jah, loodame seda … Kuid ausalt öeldes tahaksin ma praegu parema meelega Las Vegasesse põgeneda, et kogu siginast-saginast pääseda. Mul polnud õrna aimugi, et abiellumine on nii tohutu ettevõtmine.”

      Hanna