Inimese teekond. Karl Ristikivi

      Kojuigatsus – kauguseigatsus,

      kahte harusse kasvav puu,

      varjuotsija – tuulteotsija

      metsa ja mere piirimaal.

      Sünnihirm – surmahirm,

      mõlemast otsast sõlmitud elulõng.

      Olemine – mitteolemine,

      üks neist on uni ja teine ei ole sedagi.

      Mis on mõisa metsa taga,

      tagumise talu taga,

      veski valge tiiva taga,

      suure silla selja taga?

      Kes seal laulab laane taga,

      mängib pilli mäe taga,

      huikab udumetsa taga,

      haugub aru otsa taga?

      Mis tõuseb maast mügerik,

      tapuaiast täpiline,

      pinu tagant pikad kõrvad,

      habemik ahjuvaremest?

      Kes tuleb soost sarviline,

      järve tagant järguline,

      kadarikust kandiline,

      kivi tagant krabaja?

      Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

      Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest

      ja palja käsi püüdis ogarulle,

      on ammugi surnud,

      ammu ja aegamööda.

      Ja see rand, mis kord oli noor

      ning lõhnas esimest korda,

      kevade rand oodates suve laineid,

      pehmed linnupesad jahedail kividel,

      võrgud, mis helkisid särjesapist,

      esimene vesikaare tuul

      üle lõpmatu lageda maa –

      see rand on vana ja hall,

      isegi kivid on surnud.

      Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

      Aga nii kaua kui hingab meri,

      sünnivad alati uued rannad.

      Meie juured ei ole lapsepõlves,

      kodumullas ja maakamaras,

      murukoplis,

      kus aabitsalapsed mängivad.

      Meie juured on igas paigas,

      kust me kunagi mööda käinud.

      Nii me kasvame virnrohu kombel

      kinni hakates siit ja sealt.

      Ja need lõputa keerlevad teed

      ja need kauguses sinavad metsad,

      unistuste mägedest rääkimata,

      võõrad paigad ja võõrad nimed

      saavad omaks ja uuesti võõraks.

      Ei nad päriselt kao.

      Äkki haljendab ränduri kepp

      ning kasvatab juuri ja õisi.

      Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,