Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

      Need, kes teavad üleüldse midagi pimedatest lastest, mõistavad hästi, kuidas neist saavad parimad vargad. Võite isegi arvata, et pimedatel lastel on uskumatu lõhnataju ja nad oskavad juba viiekümne sammu pealt öelda, mis asub lukustatud ukse taga – olgu see siis peen kangas, kuld või maapähklimaius. Veelgi enam, nende näpud on piisavalt pisikesed, et lipsata otse lukuauku ja nende kõrvad piisavalt teravad, et kuulda ka kõige keerukamate lukkude iga liikuva osa väiksematki klõpsu-kolksu. Muidugi on suurte varaste aeg ammu möödas, tänapäeval on lapsvargaid vähe järele jäänud, olgu nad pimedad või mitte. Ent kunagi oli maailm neist lihtsalt pungil täis. See ongi lugu suurimast vargast, kes on eales elanud. Tema nimi, nagu teadsite ilmselt ise arvata, oli Osav Peter.

      Nagu enamik imikuid, saabus Peter siia maailma ilma igasuguse nimeta. Ühel hommikul märkas salk purjus, kuid hea südamega madruseid väetikest oma laeva kõrval ühes korvis hulpimas. Poisikese pea peal kõõlus suur kaaren, kes oli ilmselt nokkinud välja ta silmad. Tülgastuses madrused lõid linnu maha ja viisid lapsukese lähedal asuva sadamalinna võimude juurde.

      Ehkki linnaisadel polnud pimeda imikuga midagi peale hakata, nõudis kohalik määrus, et nad peavad talle vähemalt nime panema. Sõnatu hääletuse tulemusena ristiti ta Osavaks Peteriks, sest neile ei tulnud see nimi ühest lastelaulukesest õigesti meelde. Kaasavaraks vaid nimi, saadeti inimesehakatis laia maailma endale ise teed rajama.

      Mõnda aega toitis põnni viga saanud emane kass, kellega Peter kohaliku kõrtsi all roomates kohtus. Kass lubas Peteril elada enda juures vastutasuks selle eest, et poiss katkus kassikarvadest täisid ja kirpe. Mitu kuud hiljem avastas kõrtsipidaja nad ühel traagilisel päeval veranda all kössitamas. Oma asutusest kahjurite avastamise pärast tulivihane mees kupatas kogu pere kotti ja viskas lahte.

      Kotisõlme osavate sõrmedega lahti saamine tähistas Peteri karjääri algust. Kuna ta oli karvutu ja loomupäraselt hulpiv, suutis ta ilma erilise kärata kaldale jõuda. (Kassidel seevastu nii hästi ei läinud.)

      Selle hetkeni olete olnud tunnistajaks Peteri üpris tavapärasele imikupõlvele – mis ilmselt ei erine kuigi palju teie omast. Ent oli vaid aja küsimus, kuni ta eristas end hambuvatest massidest. Selle esimeseks märgiks oli Peteri ebatavaline anne elus püsida. Kuna tal polnud vanemaid, kes talle rõivaid ja süüa ostaks, pidas ta vajalikuks ohjad enda kätte haarata.

      Üks rahvatarkus räägib, kui lihtne on lapselt kommi ära võtta. See on üdini vale. Igaüks, kes on proovinud võtta imikult ära ükskõik mida, teab hästi, milline kisa, jalgadega peksmine ja üleüldine kära kohe vallandub. Küll aga on lapsel ülimalt lihtne võtta midagi meilt. Kuigi ta oli pime, polnud noorel Peteril mingit muret nuhkida välja puuviljalette ja juurviljakärusid, kust varastada. Ta tuterdas sinna, kuhu nina juhatas ja proovis oma hambaid süütul moel kõigel, mida süüa soovis. Varsti hakkas ta vinnama ka teisi esmatarbekaupu – riideid, magamisaluseid ja sidet oma silmadele. Ta üritas sisse vehkida ka kingi, kuid avastas, et eelistab käia paljajalu. Kolmandaks sünnipäevaks oli ta pisivarguste ekspert ja müüjate seas tuntud nuhtlus. Teda oli teolt tabatud enam kui kord, kuid poiss lipsas alati minema enne, kui konstaablit jõuti teavitada.

      Ent kuritegeliku elu üheks probleemiks on fakt, et see vähendab sinu võimalusi elus edasi jõuda. Seaduskuulelikud kodanikud heidavad ühe pilgu Peteri-sugusele lapsele ja keeravad pea teisele poole – ei paku iial magusat, mänguasju ega lootust saada kasuperre. Iseenda eest hoolitsedes oli meie jõmpsikas enam-vähem kindlustanud selle, et kasvab üles vanemateta ja ihuüksi.

      See kõik aga muutus, kui ta kohtas ettevõtlikku selli nimega hr Seamus.

      Hr Seamus oli pikk, kiitsakas mees turskete käte ja üüratult suure peaga. Oma kohmakate näppude tõttu ei õnnestunud tal iialgi elada unistuste elu murdvargana. Selle asemel oli hr Seamus valinud kerjusemeistri ameti. Kerjusemeister, nagu võite ise ette kujutada, on kerjustega tegelev inimene. See mees oli asutanud äri, kus ta võttis perre orbusid, sandistas nad korralikult ja saatis siis tänavale münte kerjama. Iga laps, kes julges tühjade kätega koju tulla, sai palgaks kõri pihku võtmise ja müüdi edasi töökotta. Kokku oli hr Seamuse juurest läbi käinud vist küll juba kolmkümmend orbu.

      Peter oli viieaastane, kui kerjusemeister teda esimest korda turul puuviljaleti juures märkas. „Hõi, poiss!” ütles hr Seamus lähemale tulles. „Mis su nimi on?”

      „Nad kutsuvad mind pimedaks Peeduks, härra,” vastas pisike poiss. Ta oli liiga noor teadmaks hoiatust võõrastega rääkimise kohta.

      Hr Seamus nõjatus paremaks pilguks lähemale. Tema kogemuse järgi sai pimedatest lastest eriti edukaid kerjuseid vorpida. „Ja kus su vanemad on?” päris ta.

      „Mul pole vanemaid,” vastas poiss. Selleks ajaks oli Peteri nälg temast võitu saanud, ta sirutas kiirelt käe selja taha ning napsas puuviljavankrilt õuna.

      Hr Seamus märkas seda tegu silmanurgast ja see lõi tal peaaegu hinge kinni. Poiss ei näpanud õuna kuhila otsast, vaid kusagilt sügavalt keskelt nii, et väline külg jäi kuhjal täitsa puutumata. Tavalise inimese jaoks oleks see tegu ilmvõimatu, ent sellele räpasele jõnglasele justkui iseenesest mõistetav. Hr Seamus teadis kohe, et seisab ühe erakordselt andeka varga ees.

      Mees sirutas end veel lähemale ja piidles poisi hapraid sõrmi. „No nii, Peedu,” lausus ta oma magusaimal häälel. „Minu nimi on härra Seamus. Olen pagana rõõmus, et me kohtusime. Vaata, mina olen üks suur ja tähtis kaupmees, aga mul pole poega, kellega oma rikkusi jagada.” Hr Seamus võttis Peteri pisikesest peost õuna ja haukas sellest tüki, samal ajal edasi rääkides. „Kuidas sulle meeldiks,” ta hammustas uuesti, „hakata minu äripartneriks? Elaksid minuga mu mõisas, sööksid minu sööki ja mängiksid mu koera Mõrvariga?”

      „Mis sorti koer see selline on?” küsis Peter. Ta lootis väga, et see on nii suur, et tema seljas ratsutada.

      „See on… siiami,” ütles hr Seamus pärast mõttepausi.

      „Kas siiamid on suured?”

      „Suurimad. Ta võiks su vist tervelt alla kugistada, kui tahaks.” Hr Seamus viskas õunasüdame endale suhu ja kugistas selle tervelt alla. „Noh, mis kostad, poiss?”

      Mõisa polnud. Polnud ka rikkust, teenreid ega pidusööke. Koer Mõrvar oli küll olemas, aga tal puudus üks jalg ja ta oli vana – ja nagu enamik vanakesi, vihkas ta lapsi. Peteri sõidutamise asemel veetis ta suurema osa ajast longates, lõrisedes ja rõvedalt koonult ila limpsides.

      Hr Seamus loobus kerjuste meisterdamisest ega vaadanud enam iial tagasi. Ta müüs ülejäänud orvud maha ja pühendus täielikult Peteri harimisele vargakunstis. Esimesel aastal lukustas ta kõik poisi eined vanasse laevakirstu. Kui Peter süüa tahtis, pidi ta paljakäsi luku lahti muukima. See ei õpetanud poisile üksnes väärtuslikke murdvarga oskusi, vaid säästis hr Seamusele ka kena summa kuludes. Esmalt nälgis poiss kahe nädala jooksul, enne kui sai oma uues kodus esimese söögikorra. Kui tal õnnestus lõpuks kirstulukk lahti murda (kasutades kogemata McNeery käänamise manöövrit), olid raasukesed ammu roiskunud. Aga lõpuks sai ta lukkude muukimisel osavamaks, kuni oli käinud läbi iga viimase kui sellise isanda kollektsioonis.

      Lisaks õpetas hr Seamus Peterit hiilimise peenes kunstis – kuidas nihkuda üle põrandalaudade, katuste ja isegi kruusa ainsatki piuksu tegemata. Poiss õppis kiiresti