Iseenda laps. Airika Harrik
tle>
Proloog
13. juuli 1950
Põrgu. Luciana linn. Rubiinpalee troonisaal. Hilisõhtu.
„Niisiis, kas ma sain õieti aru, et sa tahad minu kohta endale?” Ülemvalitseja näis pigem lõbustatud kui hirmul. Mehele tema vastas ei meeldinud toon, millega Ülemvalitseja teda kõnetas – see tekitas temas tunde, et vestlus on ebavõrdne. Ometi oli ju tema see, kelle käes hetkel (vähemalt tema enese arvates) trumbid olid.
„Jah. Ja mul on piisavalt spiritooni, et seda saavutada, sa tead seda.”
Mees pani sellesse ähvardusse kogu oma võimukuse. Ülemvalitseja kergitas selle peale vaid põlglikult kulmu.
„Ainus, mida ma tean, on see, et olen sinu viginat juba liialt kaua kuulama pidanud. Vahest oleks parem, kui ma su mõneks ajaks eksiili saadaks?”
„Eksiili, Lucie? Ah, sa nimetad seda nüüd niimoodi? Mis vanast heast välja viskamisest sai?”
Ülemvalitseja naeris sisimas: lollakas nolk! Või tema tuleb oma spiritooniga! Selle tülinorija oleks pidanud juba ammu välja viskama.
„Sa oled vana kooli mees, ma tean seda,” naeratas Ülemvalitseja peaaegu et haletsevalt. „Kuid mul on tõesti sinust kõrini. Sinu viimased teod on mind sinu vajalikkuses kahtlema pannud. Mulle näib, et saame siin sinuta paremini hakkama. ELA hästi, Mõrtsukas!” Ta tõstis oma vasaku käe märgiks, et viib oma väljaviskamisotsuse täide. Tema vastane hakkas elu eest vastu puiklema.
„Sa ei saa seda teha!” kriiskas ta ja tõmbas taskust midagi läikivat. Spiritoon! Mehe peos muutus see tahkest peaaegu vedelaks ning ta valmistus kuradile surmahoopi andma. Ülemvalitseja väljaviskamisloits avaldas aga juba nii palju mõju, et Mõrtsukas ei saanud end liigutada. Tema olemus oli muutumas. Siiski ei takistanud see teda veel kõnelemast.
„Ole sa neetud, Lucifer! See, keda sa nimetad oma teiseks pojaks, maksab sulle minu eest kätte! Pea seda meeles! Kui ma just ise seda enne ei tee!”
Esimest korda vestluse jooksul hakkas Ülemvalitsejal pisut kõhe. Teine ei saanud talle küll enam füüsiliselt midagi teha, kuid see, et Mõrtsukas needis teda spiritooni käes hoides, ei meeldinud talle sugugi. Ilma spiritoonita poleks teise sõnamulinal mingit tähtsust olnud, kuid nüüd… Spiritoon polnud lihtsalt mingi aine. See oli kõige elava allikas. Ta otsustas oma kõhklust mitte mingil juhul välja näidata:
„Sina mulle nüüd küll kätte ei maksa! Sealt, kuhu ma su saadan, ei saa sa veel niipea tulema! Igatahes mitte minu eluajal!” Ta naeris selle peale kahjurõõmsalt. „Ilusat ELU sulle, Mõrtsukas! Oli äärmiselt tüütu sind tunda!”
Viimane asi, mida ta Mõrtsukast nägi, oli mõrvarlik ja meeleheitlik pilk viimase silmis. Mehe olemus oli nüüdseks täielikult muutunud. Mõrtsukas polnud enam deemon. Nüüd oli ta hing.
Üheksa kuu pärast sündis Tallinna I Haiglas üks poisslaps.
23. jaanuar 2009
Ma olin jälle vihane. Taas oli mind kõigi ees alandatud! Uuesti olin ma kõigile naerualuseks olnud! Ja kõik mu ema pärast. Mitte, et ma teda ei salliks. Ei, otse vastupidi, aga vahel lähevad asjad lihtsalt nii, et mõtled – mis siis, kui mu ema oleks hoopis keegi teine?
Minu puhul see muidugi nii olla ei saaks. Niikaua, kui ma mäletasin, oli mulle öeldud, et issand, küll ma olen ikka oma ema nägu! Ja mis kõige hullem – neil oli õigus! Vahel, kui peeglisse vaatan ja mõtlen oma ema nooruspõlve piltide peale, näen väga selgelt, et olen oma ema täpne koopia. Ah, et selline asi ei ole võimalik? Et nii ei saa ju olla? Aga minuga ON nii. Ma ei tee nalja. Mul on emaga täpselt sama juuksevärv (õnn, et meil on vähemalt erinevad soengud!) ja me oleme umbes ühepikkused, olen vaid paar sentimeetrit lühem. Aga tema ütleb: „Kallis, sa oled alles neliteist! Sa kasvad veel kindlasti minupikkuseks või pikemakski! Mina olin sinu vanuses ka umbes sama pikk.”
See viimane võrdlus on muidugi eriti lohutav! Kui ma oleksin temapikkune, oleks inimestel tõelisi raskusi meil vahe tegemisega.
Olin nii vihane, et märkasin alles nüüd, kuhu ma õieti jõudnud olin. Koju ma hetkel minna ei tahtnud – eriti pärast juhtunut. Olin jõudnud otse Viru keskuse ette ja mõtlesin, et lähen juba parem sinna, kui et tänaval külmetan, ikkagi jaanuarikuu ja libe pealegi. Kui mõned lähevad probleemide korral närverahustavale šopingule, siis mina istusin lihtsalt ühe tühjale pingile ja kavatsesin oma mõtetega lihtsalt veidike üksi olla.
Maha istunud, meenutasin tänast päeva. Õigupoolest oli juba hommikust saadik kõik allamäge läinud. Äratuskella patarei oli öösel tühjaks saanud ja seega olin ärganud alles kell 8.07. Oli enam kui selge, et esimesse tundi ma ei jõua. Ema oli nagu tavaliselt juba tööle läinud ja mulle hommikusöögi lauale jätnud. See oli meil juba vana traditsioon, mille üle ma ei kurtnud.
Elukutselt oli mu ema disainer-õmbleja. Tal oli oma väike ateljee kodust mõned tänavad edasi. Klientide puuduse üle kurta ei saanud, neid käis tal ikka paar-kolm päevas ja keegi tellis endale mõne riideeseme. Põhiklientideks olid peamiselt üle viiekümnesed prouad, kes vajas mõne tähtsa peo tarvis uhkemat kleiti, või koolitüdrukud, kes lasid lõpukleite õmmelda. Niisiis olid mu emal käed-jalad pidevalt tööd täis. Ta tuli töölt koju, sõi kiirelt õhtusöögi ja sukeldus taas oma visandihunnikutesse.
Olen tihti tema töid vaadanud ja enamik neist mulle täitsa meeldivad. Kui vahel mõni ei meeldigi, jätan selle parem enda teada, sest ema on ikkagi oma ala spetsialist, ja minu teada pole veel ükski klient kurtnud.
Aga kui emal parajasti tööd kaelas ei olnud, siis ta maalis. Ta oli seda teinud niikaua, kui ma mäletasin. Aga ta ei maalinud lihtsalt lilli, lauanõusid või merevaateid. Oh ei. Tema joonistas igasugu müstilisi olendeid – umbes selliseid, kes esinesid koomiksites või fantaasiafilmides. Ja mis kõige huvitavam, tal oli ainult teatud valik olendeid, keda ta kujutas: kas mingid ülisuurte kihvadega laigulised maod või tulekerade moodi koletised. Tema erilised lemmikud olid aga mingid musta värvi koerataolised loomad, kelle kaelal, koonul, sabal, kõrvadel ja käppadel olid kollased triibud – üks iga kehaosa peal. Olin näinud iga tema maali vähemalt sada korda, aga ikka näitas ta neid mulle aeg-ajalt, ise uhkusest pakatades, ja tahtis teada, kas need on ka tõetruud. No kust pidin mina seda teadma! Mulle polnud ju kordagi tänaval madu vastu roomanud või koerlane kaela karanud! Aga temale ilmselt olid, kas või unenäos.
Mulle tema joonistused üldiselt meeldisid ja ükskord soovitasin ma tal neid mõnele Magicu-taolisi kaarte müüvale firmale pakkuda. Selle peale ilmus ta seni uhkesse pilku õud ja ta vastas millegipärast peaaegu karjudes: „Ei! Ei! Ei!!! Mitte mingil juhul! Kust sulle üldse selline kole mõte pähe tuli!”
Seepeale taipas ta ilmselt isegi, et oli midagi imelikku öelnud ja püüdis mind juba leebemal toonil maha rahustada: „Ei, parem mitte seda teha. Ma arvan, et need ei meeldi nendele inimestele seal firmas. Pealegi on mu loomade valik väga kitsas, nemad tahaks kindlasti palju erinevaid.”
„Aga joonista siis vahel mõnda muud olevust ka! Näiteks lohesid või greife või midagi… Sa ju suudad mõne kokku fantaseerida,” ergutasin ma.
Selle peale tõmbus ta miskipärast näost punaseks ja ütles kurvalt ehk isegi veidi häbelikult: „Ma ei oska muid olendeid joonistada ja mul pole piisavalt fantaasiat, et teisi välja mõelda.”
„Aga sa oled ju juba need üksikud olendid valmis mõelnud! Kuidas sa nemad siis kokku fantaseerisid?”
„Ma ei fantaseerinudki neid, nad olid juba lihtsalt ol…” Siinkohal ema takerdus, sest siis (nagu mulle näis) oleks ta äärepealt öelnud jälle midagi, mida ma kuulma ei peaks.
„Nad olid juba lihtsalt ära fantaseeritud,” lõpetas ema pärast väikest pausi oma lause, tehes seda nii lõpliku tooniga, et mulle oli selge – sellel teemal me praegu rohkem ei räägi. Siiski jäi mulle tunne, et ema jätab mulle midagi rääkimata. Aga vahet pole, niikuinii ei muutnuks see minu jaoks midagi, kui ta hoopis kellegi teise ideid kopeeris.
Siiski ei jätnud ta kõiki maale endale. Mõned neist müüs ta ära. Kellele, ma ei teagi, aga ta väitis, et välismaalastele.
Emal oli ilmnenud veel üks veidrus – ta nimelt rääkis iseendaga. Või õigemini, siis kui ta arvas, et mina ei kuule või magan juba, rääkis