Vietnami retsept. Mart Kivastik

      một

      INGLASED, KES EELMISEL PÄEVAL SINISEL LAEVAL MÖLLASID, olid juba lakku täis. Üks neist rändas tänava ja baari vahet ja kauples rikšamehega. Lõpuks sai ta tolle nõusse. Rikšamees istus tooli ja inglane turnis tema asemel rattale. See ei läinud lihtsalt, aga lõpuks oli ta sadulas. Siis võttis ta hoo sisse, kimas tänavale ja oleks äärepealt rolleriga kokku põrganud. Siis kadus nurga taha. Mõni aeg hiljem oli ta tagasi, õnnelik ja mitte vähem purjus. Ta andis rikša järgmisele sõbrale. Nalja kui palju. Nüüd andsid nad rikšamehele raha selle eest, et too end sõidutada laseks. Rikšajuht, väike hallipäine krimpsus onu, ei uskunud oma silmi, aga võttis raha puiklemata vastu ja istus taha. Ja nad sõitsidki! Õnneks oli tänav üsna tühi. Mitte sellepärast, et liiga hilja oleks olnud, vaid sellepärast, et Nha Trangis kestis üleüldine happy hour ja kõik lakkusid odavalt, nagu vähegi jõudsid.

      Poiss ohkas kurvalt, aga seda, et kurvalt, teadis ainult tema. Ta võttis lonksu õlut. See oli juba soojaks läinud. Peale rikšafännidest inglaste oli baaris veel paar vietnami tüdrukut ja valged lühikestes pükstes onukesed. Tüdrukud pakkusid valgetele onukestele massaaži. Onud jõid õlut ja vahtisid vutti. Telekas jooksid ManCity ja Boltoni mehed nagu segased väljakul edasi-tagasi. Mille pärast?

      Milleks jalgpall, milleks massaaž ja mis asja tal sellesse onklite baari üldse oli? Siin oli kõik valesti, välja arvatud baari nimi Booze Cruise. Kallis ka. Kuid siin sai tänavat vahtida. Kui Mari tuleks. Siis ta istuks justkui kogemata. Paremale, kus tänav ära keeras, jäi terve hulk hotelle ja kohvikuid. Kohe sealt edasi oli meri koos jahtklubiga, kuhu õhtuti jooma mindi. Kuigi see oli mõttetult fancy ja kallis, aga olgu, ikkagi mindi. Vasakul, umbes viis minti jalutada, oli aga backpacker’ite hotell ja baar ning sealt veel veidi edasi üks elava muusikaga bluusi ja jazzi klubi, mille nime ta ei mäletanud. Tavaliselt alustati backpacker’itest, sest seal algas happy hour kõige varem, juba kell pool seitse või umbes nii. Ja seal olid nii ehk naa kõik omasugused koos. Kui „seljakottide” happy hour lõppes, siis jõlguti edasi läbi kõigi ülejäänud baaride mere poole. Nii et ühel või teisel moel käis kogu linn Booze Cruise’ist mööda. Mis tähendas, et kui sa üritasid kedagi leida või vähemalt nähagi, siis oli sul Booze Cruise’is kõige rohkem lootust. Kui üldse oli lootust.

      Poiss istus nurgalauas ja lihtsalt vahtis. Ja vahtis! Kõik käisidki mööda, täpselt nagu ette nähtud, ainult mitte Mari. Poiss oli omadega täiesti perses.

      „Veel üks õlu, sir?” küsis baaritüdruk.

      Ta oli võtnud vaheldumisi Hanoid ja Larue’d, sest need olid kõige odavamad, ja neli happy hour’i mojitot, siis sai aeg otsa. Juba enam-vähem elu rekord. Ta hakkas täis jääma. Täielikust enesetapust puudus vaid viski. Seda oli siin terve riiul. Kõike, mida süda igatses, odavatest Aberlourini.

      „Üks viski siis juba ka, pudel,” ütles Poiss.

      Tüdruk pööritas silmi: „Pudel?”

      „Pudel!”

      Mis see tema asi on. Tema õlu, tema raha, tema viski. Poiss võttis korraliku lonksu. Üks onklitest kukkus koos baaripukiga ümber. Baariplika ei vaadanud sinnapoolegi. Tüdruku nimi oli Phu või Nhu, nad ütlesid oma nimesid nii segaselt, aga see tähendas miljonäri.

      „Ta teeb seda igal õhtul, juba nädal aega järjest,” ütles tüdruk.

      „Mida?”

      „Kukub pukist alla!”

      „Miks?”

      Phu kehitas õlgu. Poiss vaatas onklit. Too vedeles mõtlikult põrandal. Nagu väsinud filosoof. Väga valus ei tundund tal olevat. Hoopis uni tuli peale. Siin nii ei olnud, et enam ei antud. Niikaua kui jaksasid maksta, niikaua müüdi. Mis oli ka aus. Ise tead, kui kukud.

      „Ma joon selle õlle lõpuni ja siis …” ütles Poiss.

      „Mis siis?” küsis tüdruk.

      Poiss ei teadnud isegi. Midagi pidi ta ju ette võtma. Noored inglased, kellel rikšasõidust oli kõrini saanud, aitasid kukkuja onu püsti. See tegi neile kangesti nalja. Nad olid naernud ka eile päev otsa. Hommikust saadik.

      „Palun vala mulle viskit, miljonär.”

      „Yes, sir!” Phu valas.

      „Ma käin korra ära, kas sa saaksid pudelit niikaua valvata, et …”

      „Yes, sir!”

      „Kas ma võin seljakoti ka siia jätta?”

      „Yes, sir!”

      Seljakott vedeles leti all, Poisi jalgade juures. Ta tonksas seda jalaga.

      „Ärge muretsege, sir, ma vaatan koti järele.”

      Phu pani viskipudeli enda juurde selja taha hoiule. Miljonär oli muidu ilus, mitte et see purjus peaga oleks tundunud, aga ta oligi. Rõõmus, veidi totsakas ja kena. Häh, nüüd läks mõte liiga uitama. Poiss näpistas end kõrvast.

      „Oota korra!”

      Poiss küünitas üle leti pudelini ja jõi veel ühe lonksu. Talle tundus, et ta on veel liiga kaine, mis polnud enam mingil juhul tõsi, aga mis teha, kui ta nii tahtis arvata. Vaba mees, nagu ta oli.

      „Ma tulen kohe tagasi,” ütles Poiss.

      „No worries, sir!”

      Kerge öelda. Ärge muretsege. Oleks ta vaid teadnud. Kuigi plika luges seda tema Austraalia T-särgilt, aga siiski. Ta kandis vale särki. Poiss võttis õlle kaasa ja vaarus ära.

      Kui inimene teab, mis ta tahab, on lihtne, kui ei tea, ei ole ka hullu. Tuleb lihtsalt edasi minna ja asjad ise juhtuvad. Kuidas ta ometi jommis peaga nii keeruliselt mõelda oskas? Ta läks edasi, kuni komistas tänavareklaamile Dong and Dong Easy Rider Tour. Ju siis saatus tahtis nii. Silt oli tagasihoidlik nagu ka koht ise. Toda polnud pimedas hästi näha. Poiss astus sisse.

      See oli pigem urkatüüpi reisfirma, mis mahtus tillukesse tuppa. Üks sein oli puudu. Õnneks tänavapoolne, kuigi see tundus olevat suur juhus. Seinad olid vist kunagi ammu roheliseks värvitud. Toas olid veel laud, tool, väga vana arvuti ja hulk tuhatoose, konide ja mustade seemnetega, mis meenutasid sihvkasid. Konide ja arvuti taga istus easy rider ise, väike vietnami onu, kes kõige vähem meenutas Peter Fondat. Onu näris seemneid ja suitsetas. Ta oli nii keskendunud ootamisele, et ei märganud, kui Poiss sisse astus.

      Poiss uuris mehikest, pea viltu. Mehikese selja taga oli plakat džungli ja ookeani ning vahutava kosega, milles suples õnnelik turist.

      Onuke ärkas. Tema kontoris seisis purupurjus ümmarguste prillidega no worries. Valgete juustega nolk, rahakott teksapükste tagataskust väljas. Onuke sirutas käe ette: „Austraalia?”

      „Ei. Eesti.”

      „Eesti? Ma tean Eestit! Ma olen Dong, firmast Dong ja Dong. Kuhu sir soovib sõita?”

      Kes siis ei teaks Eestit?! Poiss raputas onukese pruuni päevitunud kätt.

      „Rahaga üks nimi?”

      „Just nimelt, sir.”

      See Dong võis olla isegi kuuskümmend aastat vana, ta vaatas Poisile otse silma ja ootas veidi, kas Poisilt mõni asjalik mõte ka tuleb. Aga ei tulnud. Poiss lihtsalt passis, õlu näpus. Nii et Dong rääkis ise. Ta oletas, et klient soovib sõita edasi lõunasse ja ilmselt ikka Ho Chi Minh Citysse ehk Saigoni. Nii!

      Selleks on mitmesuguseid võimalusi. Saab korraldada kahepäevase reisi, koos ööbimisega džunglis. Reis ei ole kerge. Kokku tuleb sõita ikkagi üle viiesaja kilomeetri, nii et vähemalt üks ööbimine on igati mõistlik. Ei ole ju mõtet niisama pimesi edasi tormata.

      Dongi arvates oli mõtet sõita kolm päeva, kahe ööbimisega, mis muidugi lisab veidi kilomeetreid ja ka õige veidi hinda, aga see tasuks ennast ära. Siis kulgeks easy ride läbi Dalati, iidse prantsuse linna, kus ööbitaks, ja järgmisel ööl ollakse juba džunglis. Elamus missugune! Ja kolmandal päeval, ehk täpselt tet’i ajaks (kas sir ikka teab, kui tähtis on Vietnamis vana-aastapidu?) jõutakse kenasti Saigoni, kus Dongi ootavad sugulased. Võib kohe teele asuda.

      Tegelikult