Vietnami retsept. Mart Kivastik
ju ühtemoodi, sir Toomas, me oleme väga sarnased.”
Välimus välimuseks. Ühed olid väiksed, nobedad ja tegelikult väga ilusad – vietnamlased on kena rahvas. Teised on suured, valged ja kohmakad. Üks on suur rahvas, aga väikest kasvu, teine väike, aga suurt kasvu. Nii et same same but different. Nagu kohvik Nha Trangis, Booze Cruise’i vastas.
Ühes asjas olid nad tõepoolest sarnased. See oli ahnus, mis kannustas ühtemoodi nii eestlasi kui vietnamlasi. Et oleks vingem mobla, roller või auto, ükstapuha mis, aga et oleks rohkem, ja kui mitte rohkem, siis peaasi, et oleks, oleks, oleks. Päris kurb, et nad nii ühtemoodi on. Käigu see Dong oma ehitusjutuga. Väike suurrahvas ja suur väikerahvas.
Teeservas oli just nii, nagu Dong ütles, kuurid ja kivimajad läbisegi. Kivimajad olid juba selges enamuses. Need ehitati otse vanade kuuride sisse, nii et kuur justkui kasvas aja jooksul ümber suureks kivimajaks.
„Kus teie elate, sir?”
Dongiga oli selles mõttes lootusetu asju ajada, et kui Poiss kohe ei vastanud, siis Dong lihtsalt küsis kõvemini. Et asjad oleksid selged.
„Kus teie elate, sir?”
„Tartus,” vastas Poiss.
„Tartus?”
„See on üks linn Eestis. Ma võin pärast Google’is näidata.”
„Mulle kindlasti meeldib Tartu, sir…”
Dongile meeldis kõik, mis söörile meeldis. Talle lihtsalt meeldis ja ta oli selle üle rõõmus. Poiss oli justkui Euroopa rauk, tuju polnud, midagi ei olnud, midagi ei tahtnud. Mõeldagi ei tahtnud.
„Kuidas seal on, seal Tartus, kas umbes nagu siin Nha Trangis?”
„Jah, mitte päris, aga sama.”
„Same-same?” küsis Dong.
„ Same-same, aga mitte päris. Meil ei ole merd näiteks.”
„Teil ei olegi merd?”
„Ei, Tartus ei ole. Muidu Eestis on, aga Tartus ei ole. Aga meil on jõgi.”
„Mis teil veel on, sir Toomas Andersson?”
„Purskkaev, ülikool, Toomemägi, ma ei teagi …”
Poiss ei osanud midagi nii väga erilist välja mõelda: „Meil on talv, põhiliselt küll sügis, aga suvi ka.”
„Nagu Vietnamis?”
„Jah, umbes sama.”
„Ja söök?”
„Meil on söök ka.”
Ta ei hakanud sealihal ja mulgipudrul, või mis Eestis kõik oli, pikemalt peatuma.
„Söök on teistsugune,” ütles Poiss.
„Tartu,” kordas Dong. Ta kordas seda veel kord: „Tartu.”
See kõlas tema suus päris teistmoodi. Nagu mingi teine linn. Võib-olla oli tal hea meel, et Nha Trang oli nagu Tartu. Et Tartu on väärt, et tema moodi olla. Selles mõttes Dong mööda ei pannud. Koju oleks tahtnud.
tám
SEAL TA LAMASKI, ainult paari meetri kaugusel Poisist. Lubivalge näo ja habemega väike vanake. Vähemasti enne mausoleumi kolimist ei olnud Ho Chi Minh nälga pidanud kannatama. Piltidel nägi ta kõhnem välja. Siin lamas aga mees parimais aastais, kui mitte arvestada sellega, et ta oli surnud. Mees, kes lubab endale õhtuti paar õlut ja võib-olla isegi pitsi riisiviina. Poiss kummardus pisut lähemale, et Hod paremini näha, aga kohe oli platsis valvur, kes ta liikuma kupatas. Sõdurid hoidsid Ho külaliste pikka järjekorda mõõdukalt liikumas.
Tegelikult olid nad olnud väga viisakad. Kuigi järjekord tundus esialgu mõttetult pikk, sujusid asjad libedalt. Ilma rahata küll sisse ei lastud ja fotokad tuli ära anda. Moblad jäeti miskipärast alles. Järgnes umbes poolekildine matk mööda varjualust teed mausoleumi tagaukse juurde. Mausoleum ise oli suur kivist kolakas, meenutas Lenini oma. Poiss oli seda Vene telekast näinud. Samas oli kuidagi imelik suurele juhile tagauksest külla minna. Justkui salaja.
Mausoleumiesine hoiti rahvast puhas. Majaesisel väljakul olid valves noored Vietnami sõdurid, kes jälgisid, et seal mingeid jamasid ei korraldataks, kuigi kellelgi ei tulnud pähegi mingit jama teha. Hod ju austati.
Poiss oli enne sõduritelt küsinud, kuidas asjad käivad, kuidas sisse saab ja kuhu minna, ja nad vastasid täiesti normaalselt. Ei hakanud püssiga sihtima. Poiss oli ühes reas koos vietnamlaste ja omasuguste välismaiste uudishimulikega. Kui ta kohalike käest teed küsis, seletasid nood rõõmuga, kuidas minna. Nad rääkisid, et on käinud mausoleumis mitmeid kordi. Lastega ja vanaemadega ja ka ilma nendeta. Käivad ja vaatavad ja meenutavad Ho kangelastegusid. Nad ei teeselnud, nad olid ausalt õhinas. Kuigi mis mõtet on käia mitu korda kellegi juures, kellest on teada, et ta külge enam ei keera?
Poiss oli jõudnud peaaegu välisukseni. Mausoleumis sees oli ta saanud olla vaid paar minutit. Ta heitis veel viimase pilgu klaaskupli alla, kus onu Ho puhkas. Jumalast normaalne onuke, mitte sugugi mingi koletis, nagu Poiss ette oli kujutanud. Tšau, onu Ho. Puhka rahus, elagu revolutsioon, või mida iganes sa soovisid.
Poiss astus uksest välja ja lootis, et päike paistab talle otse silma. Tuhkagi, oli külm ja tobe ilm, mitte põrmugi parem eilsest. Aga noh, vähemasti oli ta Ho Chi Minhi ära näinud. Võib emale rääkida. Isegi isale kunagi. Fotokad anti mingist putkast tagasi. Siis oli teel veel mingi putka, mis müüs raamatuid Ho Chi Minhist, vett ja muud nänni. Veele oli igatahes Ho Chi Minhi mälestuskoefitsient otsa keevitatud, see oli kaks korda kallim kui tavaline, mitterevolutsiooniline vesi. Väike pudel 15 000 dongi! Lausa kolm korda kallim! Sellise vee vastu väga huvi ei tuntud. Raamatud ei läinud ka eriti korda, sest tõenäoliselt valis partei väga, mida mausoleumis müüa. Püha vesi oli kõrvuti pühade raamatutega. Ühte Poiss ei raatsinud osta ja teistel polnud üldse mõtet.
Poiss läks mausoleumi tagant ringiga väljakule. Seal kusagil tribüüni ees pidid nad kokku saama. Platsile jõudmiseks pidi ta tohutu maa maha vantsima, sest otse kusagilt läbi ei pääsenud, ikka oli tõkkepuu ja keelumärk ees. Tal kulus ei tea kui palju aega, enne kui ta uuesti mausoleumi ette jõudis. Teine jama, millega ta polnud arvestanud, oli väljak ise. See oli jube pirakas. Siia mahtus terve Vietnami armee marssima, kui nad oma võite tähistasid. Ja võite oli neil tähistada küll ja küll. Prantslaste üle, hiinlaste ja ameeriklaste üle. Enne oli muidugi valusatest kaotustest õpitud. Kuidas leida sellelt platsilt eesti tüdrukut, kellest ta oli näinud vaid pilti Facebookis? Selles oli küsimus! Tüdrukud võltsivad end piltidel ilusamaks. Katsu pärast aru saada, millised nad tegelikult on.
Poiss seisis mausoleumi uksele nii lähedal kui võimalik, nagu nad kokku olid leppinud. Päris lähedale sõdurid ei lasknud. Ta külmetas ja haigutas. Näljast rääkimata! Helistada ka ei raatsinud. Minutihind oli siin jube kirves, kaks euri ja vastuvõetav kõne veel kallim. Nii et telefon tuli ära unustada. Küll see tšikk ta üles leiab. Temasuguseid siin palju ei olnud. Enamik olid kohalikud pidulikult riides perekonnad, kes tegid üksteisest mausoleumi ees pilti. Nad olid tulnud maalt otse riisipõllult onu Hod vaatama, pärast lähevad linna koos sööma. Vanemad räägivad lastele sõjalugusid pahadest ameeriklastest ja headest vietkongidest. Samas olid nad kõik kuidagi leebed, heatahtlikud ja rõõmsad, mitte üldsegi sõjakad. Hoolimata külmast ja parteist, kahest hirmsast vaenlasest, kes Hanoid korraga okupeerisid (see oli küll Poisi täiesti isiklik arvamus).
Poiss oli igaks juhuks oma „Understanding Vietnami” raamatu kaasa võtnud. Ho Chi Minh oli temasse sügava mulje jätnud. Ehk oli ta siiski hea kommunist, mitte nagu Stalin ja Mao? Kas häid kommuniste on üldse olemas? See osa ajaloost oli tema jaoks suur tühi lünk. Tuleks uurida.
„Tere, Toomas!” hüüdis keegi järsku talle ülevalt kõrva. Poiss nägi enda ees tüdrukut. Kampsuni ja värvilise kootud rastamütsiga. Mütsi alt paistsid tumedad juuksed ja rõõmus nägu. Tüdruk sirutas põse ette: „Mina olen Mari.”
Igatahes väga euroopalik tervitus. Poiss sirutas ka põse ette, kuigi