Vihavald. Herman Sergo
võeti vastu. Meie minemised ja tulemised olid toonelastele teada, nende hinged meie teekonna, töö ja sihiga nõus.
Ehitajate esimeseks mureks oli saun. Ehkki Ulva aeg veel kaugel võis olla, tunti ka meeste hulgas tõsise pesemise järele suurt puudust. Sügisene külmavõitu jõevesi pole hoopistükkis see, mis leilisoe ja tuhaleelis. Juhtub keegi külmetama või tõmbab tuul läbi, lööb rinna umbseks, kust sa ohu vastu mujalt abi leiad kui ikka saunast. See tarvilik ruum pidi olema jõe ääres, et poleks kaugelt vett tarida, pidi hästi ja kaua sooja pidama ning kiiresti suitsu välja laskma. Mõned mehed andsid nõu künka jõepoolse külje sisse koobas kaevata, kuhu kolle ja keris teha. Hakkasime arutama ja leidsime, et mõte pole paha.Ainult repnaauk34 ei sobi siis ukse vastasseina, aga arvasime, et küllap suits endale mujaltki tee välja leiab.Tehti puust labidad ja pandi tööle pihta.
Koobas sai valmis paari päevaga, ainult palkvoodri tegemine võttis veel aega.Ka ahju ja kerisega oli nuputamist ning kätevaeva. Tuli kaevata savi, kanda jõepõhjast liiva, tuua ülaltpoolt küngast kohisevast kärestikust kerisekive. Kuid valmis see saun lõpuks sai, haavapuust kistud laudadest ukski ees, mis saarehingedel ilusasti kääksudes kinni ja lahti käis. Tuli veel ainult vana kuud oodata, et saunaema ehk saunahaldjas, keda vahel ka saunakolliks kutsutakse, võiks esimese leiliga sisse asuda.
Selleks ajaks kui vanakuusirp üsna õhukeseks kulus, jõudis keris ära kuivada, ja siis pani Ulva ühel hommikul tõsise tule ahju.
«Mis te, mehed, saunast ka teate,» ajas Ulva mehi eemale. «Panete viimati haavahagu ahju, oleme kõik kärnas!»
Veel tahtis Kärmase noorik sütekõlinast kuulda, kas sel aastal vara külmaks läheb, kas ahi ulgumisega ilusate ilmade lõppu kuulutab ja kas leelis ikka tõesti nii kange saab, et meestel mitmenädalase sambla seljast maha sulatab. Ulval olid sel päeval käedjalad tegemist täis. Üks töö ajas teist taga. Valis meeste toodud lõmmudest kõige kuivemad ja vaigusemad südamepuud ja ajas ahju, käis metsas kadakatest vihtu tegemas. Kaskedel olid lehed maas, need enam ei kõlvanud. Kogu meestesumma peale oli kaasa osatud võtta ainult üks katel, seegi nii väike, et kõigest kahe hobuse joomajagu vett sisse mahtus. Selles keetis Ulva sauna kõrval kivikoldel leelise valmis. Aga kuum vesi? Mida ei saanud, seda ei saanud. See-eest polnud jões külmast puudu. Ole mees ja ammuta umbpuust kibuga nii palju kui tahad, karga lavale ja vihtle!
Olgu küll, et naised igal pool pärast mehi saunas käivad ja leilipäraga peavad leppima, lubasime Ulvale sel tähtsal õhtul esmaõiguse. Ja kui siis suveõhtuse eha karva naine sealt juuksepahmast vett väänates välja tuli, viskasime riided sauna ukse taha hunnikusse ja käisime meiegi kümne kaupa leiliõnne maitsmas.
«Tere õhtust ka, saunaema!» püüdsime enne lavale ronimist haldjale lugupidamist näidata. Kerise aga õrritasime paari kapatäie veega vihale. Kivid paukusid ja pragasid, aur ja leilimöll käis vastu lage nagu tuulispask. Ei jõudnud me Ulvat ja tema saunakütmist nii palju kiita, kui ta seda väärt oli.
Esmalt leelisega pea puhtaks, siis lasksime kadakased vihad kerise kohal kuumaks ja pehmeks minna, kastsime nad vette ning läkski lahti. Kümne mehe raske ähkimine ei jätnud saunamõnude kohta mingit kaksipidi arvamist.
«Sops, sops soone peale,
rops, rops reie peale,
kops, kops köndi peale.
Täid talvetihastele,
kirbud karukarvadesse,
söödikud sipelgapesasse!»
laulis Leelo-Leho ja andis laulusõnadega sammu pidades vihale valu.
Pärast vihtlemist läksime jõkke nahka jahutama ja kadakaokkaid ihult maha loputama. Keha oli kerge nagu udusulg, töövaev kontidest kadunud. Ka meel ja mõtted olid meestel lennukamad kui tavalistel lõkkeäärsetel õhtutel, öösel polnud seljasügamist ega pikk-kuue all magamisokstel põõnates ühelt küljelt teisele pööramist. Sauna ehitamise juures nähtud vaev oli end ühe õhtuga tasa teinud.
Mida lähemale surnutekuu lõpp jõudis, seda teravamalt läksid sirama öösiti taevatähed, seda külmemaks ilmad.Vahel lõi taeva umbpilve, sadas ööd-päevad ühtekokku. Siis olid mehed märjad, kükitasid õhtuti läbitilkuvates kuuseokstest kodades ja lõdisesid.Vettinud puudega toidetud lõke põles vastu tahtmist ega andnud õiget sooja. Suitsulgi polnud tavalist tõusu ning kippus silmi kiusama. Hea seegi, et süüa oli priipärast, sest väster ja vitsmõrd tõid haugi jõest välja ning ka metsameeste noole ette jäi ikka midagi. Päeviti tehti kõva tööd. Siis käis kirves koja ja kasuka eest. Külma üle ei kaevanud keegi. Tulevase suurale jaoks kooriti puid, kevadisele kütisemaale kuhjusid haohunnikud.
Algul mõtlesime küll teha talveks kaks suurt palkmaja, kuid selle nõu matsime pärastpoole maha. Puud tuli kirvestega maha raiuda, käterammu ja paadiköite abil kohale vedada. See kõik võttis liiga palju aega. Siis katuselaudade kiskumine, harja jaoks kuuskede koorimine, tihenduseks sambla kogumine, kinnitustikkude väljavoolimine. Sellega me enne päriskülmi valmis poleks jõudnud.
Jätsimegi palkmaja ehitamise toonemaks ning hakkasime end talveks mägra kombel mäe ääre sisse kaevama. Iga viie mehe peale koobas, niisama suur nagu saun. Lagi taladele, oksavooder sisse, savipõrand nuiadega tasaseks. Nurka keedukolle, tulesooja alleshoidmiseks kerise moodi asi kõrvale. Et suitsust kiiremini lahti saada, kaevasime oma koobaskojad üksteisele nii lähedale, et vaheseinast augu läbi andis teha. Kui nüüd pärast kütmist kõik uksed ja augud lahti tegime, tekkis tuuletõmme, mis ka vingu välja viis. Aukudel oli veel teinegi otstarve. Nende kaudu sai ühest onnist teise sõna saata, kui vaja.
Nagu juba ütlesin, tehti sääraseid eluasemeid iga viie mehe peale üks, lisaruum toidutagavara jaoks. Ainult Kärmas ja Ulva said kogu koopa kahe peale, mis asetses kõige kaugemal jõe ääres, peaaegu sauna kõrval. Nii oli neil üks sein auguta ning sinna uuristasid nad laia labasängi jaoks õnara.
Kümnest koopast sai künka üks külg tervenisti täis.
«Kui kunagi mäele linnuse rajame, siis maetakse uksed ning ühendatakse need koopad salateeks pealiku maja ja künkajalami vahel. Selle kaudu saab piiramise ajal vaenlasele ootamatult peale langeda, ilma et linnuseväravaid avada pruugiks,» arutasid mehed uutesse muldkodadesse asudes.
Oli ka viimane aeg. Ikka sagedamini tekkisid taevale valgeräästalised pilvekatused. Haned olid ammu oma teed läinud, öösiti hallad maas. Ülal liuglesid luigeparved lõuna poole ja hüüdsid lund. Sauna taha jõele tekkis jääkirme. Ning siis ühel päeval hakkaski sadama laia räitsakat.
Kõik oli tehtud, mis teha andis. Inimestel kui mitte katus, siis vähemalt vettpidav lagi pea kohal, suits ja soe sees. Mets andis liha, jõest toodi kala. Suur puudus oli leivast, kõige enam aga soolast, mida Muhus-Saares leivakõrvase peale oldi harjunud riputama. Nojah, aga sealt käisid paadid-laevad Lüübekis ja Visbys, kus see valge puru kuigi palju ei maksnud. Siin proovisime ka tuua merevett, panime katlasse ja keetsime. Kuid Soome rannas on vees vähe soola ja katlapõhjast andis seda pärast kogu päeva aurutamist korra kolme näpuga võtta, millest parajasti üks mees suu kibedaks sai.
Leiva asemel sõime metsast korjatud ja koldetule kohal kuivatatud jõhvikaid, pohlasid ja teisi marju, mille nime ainult Ulva teadis. Juba rääkis see hea meelespidamise ja kärme ütlemisega naine meie keelt päris hästi. Peale selle oli ta meestele ka palju rootsi sõnu selgeks õpetanud.
Mehed puhkasid sügisest tööväsimust välja. Metsas ja kalal käidi kordamööda. Õhtul leelõuka ääres külitades räägiti küll vanu,küll uusi lugusid metshaldjatest, kollidest ja veteemast.Kõige rohkem jutte teadis Alepõllu Õnnepäe. Kui see mees pajatama hakkas, kogunes tema onn poisse täis. Naaberkoobaste mehed kuulasid läbi seina uuristatud aukude kaudu. Ja ega Õnnepäe üksnes jutte ei teadnud, vaid jagas ka tulusaid nõuandeid.
«Ammu või odaga metsa minnes tee kõigepealt kõrtest või nahast, veel parem viljapeadest side ümber kõige suurema puu,» õpetas Õnnepäe. «Ise ütle metsavaimule: «Annan sulle, et vastutasuks annaksid mulle.»»
«Aga kes ütleb, et metsavaim kuuleb? Võib-olla viibib hoopis mujal?» kõhkles
Repnaauk – suitsuauk seinas.