Vihavald. Herman Sergo
vähesega. Pane kas või peotäis pohlasid mõne puu alla ja ütle: «Aitüma!»» jätkas Õnnepäe. «Metsal on ka oma ema ja isa. Elavad tavaliselt kõige tihedamas tihnikus. Nende lapsed, metsapoisid, võsapiigad ja haldjad, on palju ilusamad kui inimesed. Ka loomu poolest paremad. Kõik metsloomad on nende omad, niisamuti linnud. Kes metshaldjale meeltmööda oskab olla, sellele annab, teisele aga mitte midagi. Kui haldjas kedagi hirmutada tahab, võib ta muutuda hundiks, karuks või ussiks. Metsavaim, kes laanes elab, huikab ja eksitab ka inimesi teelt, ajab pea pööritama ja segab silmi.»
Õnnepäe jäi vait. Kuid tema jutulõnga ei hakanud keegi teine edasi kerima. Kõik tahtsid kuulata, mis mehel ehk veel ütelda on. Tuul nuhkis ukse taga. Väljas sahises talveöine tuisk. Keegi nagu kraapis lävepakku. Tormise öö ärevad hingetõmbed tekitasid meesteski rahutu meeleolu. Mõni asetas käe odavarrele. See andis kindlustunde.
«Tavaliselt on haldjad heatahtlikud,» pehmendas Õnnepäe oma eelmisi sõnu. «Võivad ilmuda ka inimesena, mehele naise ja naisele mehe kujul. Ka unes.Vahel laagritule paistel poeb juurde magamagi. On mõnikord kohe naise eest.»
«Nojah, mul…» tahtis Tõmmu midagi seletama hakata, kuid mehed panid parinal naerma, mille sekka Pikkjala hääl hoopis ära kadus. Oli seda unehaldja magatamist igamees vähe proovinud.
«Jah, haldjas võib, kui tahab,mõnelt jahimehelt kütiõnne hoopis ära võtta,» tegi Saadumetsa Viitamas tõsisemat juttu. «Mõnele aga patsib loomi otse süle- ja seljatäite kaupa. Mul isa rääkis: tema läinud kord metsa ja näinud, et keegi poisike ajanud tema poole suurt jänesekarja. Isa pannud juba vibunööri nooleharki, kuid taibanud siis, et poiss pole õige poiss, vaid hoopis metshaldjas, sest lähemale jõudes saanud sellest püstjas kadakapõõsas. Jätnud noole välja saatmata.Jänesed olid ju haldja omad.Pärast seda olnud tal aga otse uskumatu jahiõnn. Ükski nool märgist mööda ei jooksnud, nii kui oda lendu heitnud, saak ees. Mullu kevadel heitis isa hinge. Pärast nähtud tema kalmul sageli jäneseid istumas.»
«Aga mina tean üht Saaremaa meest – võib-olla olete ka ise kuulnud – Vanajõe Vietso, noolekütt üle kihelkonna, elab Pöide linnuse juures. Rääkis, et tema raisanud ühe tedre peale seitse noolt, kõik mööda. «Lase aga veel!» hüüdnud lind lõpuks ja lennanud naerdes oma teed,» rääkis Torvio-nimeline turske saarlane.
Keegi teadis pajatada, kuidas talvel suure lumega Muhu mehe rannaäärne tare nii lume sisse oli tuisanud, et jääaugu kaotanud hüljes öösel hange mööda unkaaugust laudile tulnud. Hommikul mässanud hirmu täis karvakala heintes nagu põrsas põhus.
Ka mina kuulasin sääraseid lugusid hea meelega. Need aitasid kas või väheseks ajakski unustada mu hägusavõitu mõtteid tulevastest päevadest, sest hoolimata siiani õnnepidi läinud teekonnast ja tööst, ei paistnud tulevikumurede padrikul otsa ega äärt. Suurale jaoks oli kooritud puid, kütise jaoks kogutud hagu, jõeluhas ootas järgmine õieaeg niitjaid. Kust aga võtta seemnevili, sest leivata kaugele ei jõua. Jahiloom põgeneb pikapeale inimese, noole ja ehitusmüra eest kaugemale. Ainult kala ja metsamari meest jõu juures ei pea. Toiduks tuleks kodu lähedal kasvatada liha- ja piimaloomi, adra ja kahriägli35 vedamiseks on vaja härgi, sõitude jaoks hobuseid. Tulevane sulapõld nõuab sõnnikut. Vaja on rauda, millest vikateid, sirpe ja adravannastele kaitsed saaks taguda. Ka noole- ja odaotsi ning mõõku-tapreid oleks vaja. Gotlandi Visbys on neid muidugi küllalt, kuid kust võtta hõbedat? Vanavanasti tehtud kõik sihukesed riistad kivist, kuid see oli siis. Nüüdne aeg on uus, uued ka tööriistad ja kombed. Ennemuiste oli mees täna siin, homme seal. Mine, kuhu tahad – igal pool tühi maa, ei koda ega kukelaulu. Nüüd on inimesi palju juurde siginenud. Annab otsida, enne kui kõlbliku koha leiad, kus rahus elada lastakse. Ega siingi veel tea. Ühel päeval tuleb ehk ka oma eluõigust kaitsma hakata. Aga kivikirvega sa teise raudvaheda tapatera vastu ei lähe.
Säärased olid minu mured, millest teised ainult aimamisi osa võtsid. See oli pealiku koorem, vanema südamevaev. Tundus, nagu poleks mu õlad veel küllalt tugevad, et poolesaja mehe eest väljas olla. Kuid kuningatel on tuhanded, ja tulevad toime. Aga nad pole oma tuhandetega keset neitsipuhast maad ja metsa, vaid esiisade rajatud linnustes. Kivikantsides, mille ümbruses juba inimpõlved tagasi on suuralet põletatud ja kus veisekarjad käivad söödamaadel. Seal sõnnikuga väetatud põlispõldudel kasvab vili nii, et igal kõrrel kolm keerdu peal ja sügisel saad kuni seitseteistkümmend seemet.
Siis saabus korraga säärane päev, kus tuleviku eest hoolitsused oleviku hädadele ruumi pidid andma. Mürts tuli sealt, kust ma seda kõige vähem olin oodanud, ehk küll see vahetevahel läbi pea oli vilksatanud.
Sirvilauad näitasid juba ristikalendri nigulapäeva, mil talvele põhi alla pannakse. Hanged ulatusid metsaservas kohati mehele rinnuni ja jahilistel tuli hommikuti lumelauad pättide alla siduda. Suurt saaki oli raske lohistada ning seepärast lasti ainult väiksemaid loomi, mida õlale võis võtta.Jõejää pühkis tuisutuul puhtaks ja seal käisid poisid põrul. Põksupüügiga saadi lundiga36 löödud kala ja Ulva keedukoopasse toodi neid suured seljatäied. Jätkus veteema ande isegi hunnikusse ajamiseks, veega ülevalamiseks ja pakasejäässe külmutamiseks, et kevadel talve lagunemise ajal hea hooletu võtta oleks. Kala tuli vahel nii lujasti37, et tarimite kaupa ära ei jõutud tuua. Siis pandi haavapeergudest punutud korvidele jalased alla ja veeti nagu regedega.Toidunappust ei olnud, ehkki süda sageli leiva- ja soolapuuduse pärast vesiseks kippus jääma. Häda, mis tuli, oli hoopis teist laadi.
Ühel õhtul ei jõudnud jahimehed ühes pimedaga tagasi ning hakkasime juba kartma, et nendega on midagi hullu juhtunud. Võib-olla leidsid karupesa, võtsid kätte ja hakkasid naljapärast otti õrritama.Talvel une pealt ülesaetud mesikäpp on vihane, on paremaidki metsamehi lõhki kiskunud kui meie poisid, kel veel kunagi polnud juhust, lühike karuoda käes, siitmetsa kuningaga silm silma vastu seista.
«Kriimsilmad ehk?» arvas keegi.
Aga see oli uskumatu, sest metsahallide hirmutamiseks olid meestel tõrid kaasas ja nüüd, talvehakul, pole laanepenid nii näljased nagu taliharjapäeval, mil nad pikema arupidamiseta ka inimese kimpu kargavad. Eksisid? Ei saanud sedagi olla, sest ilm, ehkki pilves, polnud tuisune ja hommikused jäljed pidid ometi alles olema.
Meie edasi-tagasi mõtted ja arvamused võisid mõned õiged, teised valed olla, kuid tõsi oli see, et mehi polnud. Ilm aga muutus kogu aeg pimedamaks.Vaevalt neil nüüd enam hommikul sõtkutud jälgedest ja tuttavatest märkpuudestki mingit kasu on. Tuntud pedajatüved muutuvad mustavateks kollideks, põõsastest saavad metsaneitsid, kes ennemini eksitavad kui teele viivad. Ka polnud Põhjanaga, Reha, Orjatähte ega kuudki koositamas, sest laotust kattev pilvesõba oli kohev ja paks nagu semmipuu38 sokusoone alt tulnud vill.
Lootust polnud palju, kuid otsima oli vaja minna. Sumasime meestega metsa serva ja hõikasime kõik korraga «Asse!», sest Lallipere Asse oli jahimeestele vanemaks määratud. Võib-olla pole nad kaugemal kui mõni odaheite maa, kuid jäljed kadunud ja rada jalge alt läinud? Ja nii see oligi. Just sealt, kus metsaalune kõige mustem, kuuldus hunditõri nõrk kaja. Panime mehed paarikaupa üksteise järele, võtsime väikesed sammud ja hakkasime hääle poole minema. Sügava lume sisse jäi kõvakstambitud lai tee nagu kraav.
Nii läksime arvata tuhat sammu kogu aeg huilates ja kuulates, kuni neile peale sattusime.
«Tulge aidake vedada, meil on täna õige raske ja isevärki saak!» hüüdis Asse.
«Jäi nakase39 alla?» küsisin.
«Labakinnastega püüdsime!» hõikas Asse.
«Jätnud parem metsa, mees on tähtsam kui loom!» sõitlesin ma mehi.
«See’p see konks on, et tegu on küll saagiga, aga mitte loomaga. Seekord on meil kaks naist lumelaudadel,» kuulutas Asse imelikku uudist.Teised tõendasid tagantjärele:
«Naised neh!»
«Ainult viime kiiresti tulesooja, muidu neist eluelajat ei saa,» kiirustasid mehed.
Neil
Kahriägli – kuuse- või männitüvest tehtud äke, millel oksad pulkadeks.
Põrul käimine, põksupüük – kalapüük noore jää ajal, kus lumeta jää all ujuv kala uimastati põrutusega vastu jääd ja siis tuuraga tehtud august välja võeti. Lunt – teivas, millega löödi vastu jääd ja uimastati jää all ujuv kala.
Lujasti – palju.
Semmipuu – viiulipoognataoline seest õõnestatud, sokusoonest keelega riist villade vatkumiseks. Semmipuusse puistati vadutud villa ja pandi keel puunuiakese löökidega vibreerima.
Nakas – lõks suuremate ulukite püüdmiseks.