Vihavald. Herman Sergo
tarbeks, pöörasime sõnagi lausumata tagasi metsa. Ei, siinmail polnud käputäiel ammu- ja nuiameestel midagi teha. Kui niisuguse linnuse suurvanem meid, üle mere tulnud põgenikke, jutule võtaks, siis küsiks ta maa eest kindlasti nii suurt aastaandamit, mis poleks parem sellest, mida Saares ja Muhuski makstakse. Halvemal juhul aga võtaks kinni nagu pagenud orjad ning annaks kõrge luna eest üle lahe ordumeestele tagasi. Ühed ülikud ja sõbrad kõik. Ei, vaja on leida maad, kus mitme päeva tee kaugusel pole ühtki inimasulat, kus mets ootab alet, kus uluk pole veel noolepelglik ja kus kalavesi ei tea, mis on ahing ja noot.
Kui laagripaika jõudsime, olid ka jahile saadetud mehed tagasi, saagiks vaid paar parti. Paatide juurde jäetud vahid rääkisid, et neist möödunud kalameeste lodi. Sealt hõigatud esmalt rootsi keeli, ja kui me sellest aru ei saanud, siis soome keeli, et kustkandi mehi ja mis asja pärast käimas. Nemad luisanud, et lõuna poole kaldalaidusid ankrusse jäänud kaubakogedelt. Saadetud siit, jõesuudmest, joogivett ja metsast värsket liha tooma.
Lükkasime paadid vette ja sõudsime nii kiiresti, kui aerud võtsid, jõekallaste vahelt välja. Seal võtsime koosi ida suunas. Metsase saare taha jõudnud, tõmbasime alused üles veeni ulatuvasse tihnikusse. Läksime mõne mehega poolpõiki üle laiu, kust jõesuu kätte paistis. Olin õigesti ära arvanud.Veel enne, kui päike pärastlõunasse jõudis, sülitas jõesuu välja pooltosinat noolkiiret pikkpaati, mille aerud käisid kiirelt nagu mustad välgud. Parrastel kilbid, piidad sõdalasi täis. Sööstsid üksteise järel lõunasse ning olid enne, kui silm jõudis kolm korda pilkuda, laidude taha kadunud.
«Maal annab põld ühe lõikuse aastas, aga merel, kui õnne ja väge on, võta kas või üheksakümmend,» lausus Ilo, kes ka seekord mul kaasas oli.
«Täna lipsivad nad oma paarisaja aeruga küll tühja vett,» hakkas lugu mulle lõbu tegema nagu ikka, kui oma nahk lähedalt möödunud löögist kriimustamata jääb.
Kogu öö sõudsime mööda kaljusaarte vahelist merd üha päikesetõusu poole. Taevas oli täheselge, vesi vaikne. Laiud ja kaljukühmud paistsid kaugele. Nii palju kui ma Soomest pärit meestega juttu olin ajanud, kinnitasid kõik, et idas on tühi maa kuni Nedå jõeni. Küllap olime oma esimese koosiga tõesti liiga palju läände tulnud.
Teise päeva lõunaks jõudsime sügavasse lahte. Nagu vaheda noaga oli kaldasse lõigatud järsk haak. Selle kurku jõudes leidsime jõe, mis maona loogeldes sisemaa poole kadus. Jõe voolus oli aga käre, kõneles, et kaugemal ei ole tasane, vaid suure langusega künklik maa. Nii see oligi. Juba mõnesaja sammu kaugusel kohises vesi mitme sülla kõrgusest kaljukosest alla. Kaugemal paistsid kruusakärestikud ja kivilõhangud. Enne koske oli kallas küll tasane ja lage, kuid liiga avamere ligidal, laia vee röövlitele saadaval.
«Lohistame paadid kosest ja kärestikust mööda. Võibolla on kaugemal maad, metsa ja püüuvett nii palju kui vaja,» arvas mõni, kel küür ja käed sõudmisest juba üles hakkasid ütlema.
Enamik aga oli minu poolt, et taganemisteeks maalt tulnud vaenlase eest mere sülle olgu selja taga vaba vesi.
Selle jõe suudmes puhkasime järgmise hommikuni. Neljajalgsed metsaelanikud olid siin julged. Üks arvata aastane põdramullikas tuli otse laagripaiga ligidal põõsastikust välja ning jäi, esimesed jalad harkis, meie toimetusi pealt vaatama. Vaatas niikaua, kui kaks noolt tal kaelast läbi ropsasid. Polnud meil vaeva ega varitsemist. Saak jooksis ise lõkke juurde.
Nülitud ja puhastatud põdramullikas oli süte peal juba pruuniks tõmbunud, üleliigne rasv tulle jooksnud. Liha tuha all haududes juba nii muredaks muutunud, et raputades luude küljest maha hakkas langema. Just siis, kui Karjanina Aul, kes söögikorra eest hoolitsemise enda mureks oli võtnud, seda suure metsa haldjate saadetud saaki oma pika pussiga näljaste poiste ette lahti lõikama tahtis hakata, tuli teistest veidi kaugemale jäetud saarlaste paadist väljaVõlla Kärmas, naine käekõrval.
Algul käis mul südamest läbi, et see on mu kahe aasta eest surnud õde Aasa, kes Toonelast mind millegi eest hoiatama tuleb. Seda on ennegi juhtunud, et kalmulised elavate tegudest osa võtavad. Palavas tapluses vaenlase vastu on mitu meest näinud oma ammu lahkunud esivanemaid kaasa löömas. On juhtunud, et hetkel, mil vastane vääramatul torkel sulle surmahoopi tahab anda, äkki kusagilt heidetud oda temast endast läbi lendab.
Miks tuli aga see Aasaga sarnanev neiuVõlla Kärmasega koos? Ja nii sõbralikult käsikäes…Ei, elav inimene ja vari nõnda ihuilmsi ja päise päeva ajal ühes ei käi. Tulid lähemale ja siis selgus, et neiu oli täiesti võõras. Võõras polnud mitte ainult tema nägu, vaid ka rõivad. Need ei olnud pärit saarte pealt ega ka suure maa omad. See lilledesse tikitud vähejäku31 ja pikk ülevise, hülgenahka kingad valgetes villasukkades jalgade otsas ning tedrekirju, teravaharjaline müts olid pigem rootslaste omad. Ja korraga käis mul hirmus eelaimus läbi kogu keha nagu tuline oda.Taara, avita! Ega ometi!?
«Mis pidu see perenaiseta!» hüüdis Kärmas juba kaugelt ning talutas tüdruku lõkke juurde. Ilm hakkas pimeda poole kiskuma, tuli lõi punaseks ja osa sellest punast langes ka neiu näole. Panin tähele, et välise kuju poolest ei olnud see naiseks sündinud inimene halvemate killast. Mehed naersid ja peksid lõbu pärast käsi vastu reisi. Kõigi silmad sihtisid mind. Ka neiu omad. Neis oli pisut erutust ja küllap anumistki.
Polnud kahtlust, et asjast olid teadlikud kõik peale minu. See tegi südame karvaseks.
«Kust sa, Kärmas, selle õienupukese said?» käratasin.Vaatamata tüdruku kaunidusele, polnud mul raske kurja ja tõsist nägu teha ega küsimust vägisi karmiks muuta.
«Eks ikka sealt, kus neid palju oli,» kostis saarlane rahulikult ja muigamisi.
«Vasta kõigi kalmuliste nimel, ega sa teda ometi Hiiumaa rootslastelt ole tõmmanud?»
«Sealt neh, Sigurd Thorkeli poja enda tütar.»
«Siis niimoodi tasusime ta söögi, õlle ja öömaja eest!» jahmusin. «Nüüd aga vasta mulle veel ja räägi tõtt, nagu seisaksid sa oma esivanemate põrmu juures: Kas olete juba…?» Siin ei leidnud ma ühe soojaga õiget sõna, kuid Kärmas mõistis juba niigi öeldu mõtet.
«Jah, kõik on ühel pool, niihästi tahtmine kui ka tegu. Ainult tõotussõnad on veel ütlemata, sest me ei saa teineteisest tuhkagi aru,» tunnistas Kärmas ja pani käe omaniku õigusega ümber tüdruku õlgade. Näis, et neiule oli Kärmase hellitus üsna meeltmööda.
«Siis ei aita ka enam tagasisaatmine!» ohkasin. «Tänatud olgu Taara ja kõik teised jumalad,et me selle tüdruku tugeva ja auväärt isa mõõgaulatusest õigel ajal välja jõudsime! Mis su nimi on?» küsisin naiselt rootsi keeli.
«Ulva,» kostis pehme ja julge hääl.
«Tulid sa vabal tahtel või tõmbas Kärmas su väevõimuga?»
«Ise lasksin tõmmata.»
«Isa teab?»
«Ei.»
«Kas niimoodi siis tohib?» muutus mu meel naise reipust nähes üha leplikumaks.
«Miks ei tohi! Oma külas poisse vähe, ja kui sa vaid teaksid, kuidas mu isa neidki väheseid veel valib! Üks pole küllalt varakas, teine on madalast suguseltsist, kolmas ei oska oda heita. Hakkasin juba kartma, et kõik mu lapsed jäävad sedamoodi ilmale toomata.»
«Kuidas te kaubad kokku saite sõnadeta?» Mu kurjusest polnud enam kübetki järel.
«Ka silmadega aetakse juttu,» teatas Ulva ja vaatas mulle otsa. Pidin endale veel kord tunnistama, et tüdruk oli ilus ja puhas nagu toomeleht. Need naerust virvendavad kaks põhjatu vee karva silma võisid tõesti lubada ja keelata, kutsuda ja käskida.
«Aga kui su isa tuleb ühel päeval, mõõk käes, ja nõuab tasu, mis siis?» muutusin mõtlikuks. «Kas hakkame temaga sõdima?»
«Küll mina juba selle asja sirgeks ajan, heida see mure endalt maha,» lohutas Ulva.
Sedamoodi meie jutt siis jäi ja põdramullikast sai pulmaroog. Soomemaa kaljukargel kaldal, kus kosekohin torupilli eest käis ja rannapedajad hiiepuude
Vähejäku – naiste lühike jakk või pluus.