Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand
tuule käes plagiseva pesu, kohvi-sigareti-meesteparfüümi seguse lõhna ja eeskätt, ikka ja jälle, käreda ja kurguhäälse, peatumatu jutuvadaga.
Jube lugu, aga ma närtsisin ja kaotasin poole oma juustest. Armastusel on mitmeid vorme, vaoshoitumatele sobib ka kohtingutel käimine või külalisabielu, aga mina tahtsin püsisuhet. Nüüd kohe ja alatiseks, armunud inimene ei kaalu oma käike ju ratsionaalselt ning minuga oli sel teemal võimatu vaielda.
Patrioodid, ärge pahandage – poetan ikka pisara, kui eestlasest olümpiavõitja pjedestaali kõrgeimal astmel seisab, haugun igaühe kallal, kes meie emakeelt valesti kirjutab, ja elan sügavalt kaasa sotsiaalsetele murekohtadele nagu ühiskondlik kihistumine või lastevaenulikkus, aga kaerakile mulle tõesti ei maitse, samuti on mul raske mõista rahvatantse, kus kaks pasteldes naist teineteist tõstavad, või rahvalaule, mille peamine sõnum on “oh mina vaene, töö mind tapab ja kubjas mind tümitab!”. Minimalism värvides, viisis, liigutustes ja tunnetes jäägu neile, kes seda hinnata oskavad – õnneks on neid ka küllalt!
Ma ei innusta teid emigreeruma, igaühel on maailmas oma nurk, see õige, kus ta end kõige paremini tunneb. Tulge lihtsalt natukeseks kaasa minu omasse, Cádizi provintsi Andaluusias. •
Armsad sõbrad, te olete mulle väga kallid, aga edaspidi peate meie perekonda vaatamas käima maal, mille sümbol on see must plekist härg. Neid leidub siin kõikjal.
Sõbrad, teiega on hea, aga …
… ehk nüüd siis sellest, kuidas me oma pikka, kitsast, ootamatusi ja optimismi täis rada minema hakkasime.
Eeskätt olen tänulik Tomile, et ta minuga seda avantüüri kaasa soostus tegema. Ausõna, ta on tegelikult normaalne mõistlik ja rahulik eesti mees, aga koos oldud 21 aasta jooksul olen hakanud mõistma, et halvim, mida me oma abieluga teha saame, on rutiin ja igavus tuppa lasta.
Kui kõik asjad on enesestmõistetavad ja korras, hakkame tasapisi teineteise kallal närima.
Napilt hakkas see just juhtuma, kuid siis sündis Natu (Agnetha Katrina) ja lõi kogu elukorralduse sulnilt segi: enne kolmanda lapse sündi leidsime, et Lasnamäe korteri asemele on siiski oma maja vaja, ning soetasime selle rahulikku Vääna-Jõesuusse, millel on linnaga hea ühendus paraku üksnes isikliku auto olemasolul. Minul lube pole ja see tähendas tuhandeid hävinud närvirakke, lapse ja vankriga läbi lumest lahtilükkamata külateede peatusesse rühkimist ning abitut kakerdamist bussi või marsruuttakso ukse vahel, kus ülejäänud reisijaskond sind tülpimuse ja põlgusega seirab: tarid sest titest igale poole?!
Nagu see kõik liiga lihtne oleks, oli meil taksikoer Tildele seltsiks vaja teist elukat – nii tuli 2005. aastal meie perre sinine saksa dogi Glammy, kes mitte just alati oma glamuurse nime kõrgusel ei seisnud. (Koertele seltsiks võetud kassipojast, kellel dogi jõulistest mängudest peatselt kõrini sai ning kes seejärel kaabut kergitas ja naabrite juures söömas käima hakkas, ma praegu parem ei kirjutagi.) Ilmselt aga saate aru, et teatud annus action’it ja kaost oli ja on siiani meie koosluse eluspüsimiseks hädavajalik.
Olles teinud otsuse kodumaa pori jalgelt pühkida, pidime hakkama mõtlema, kuidas kokku kuhjatud majapidamisest vabaneda. See on nüüd see koht, mis on kurb. Õhinale vaatamata ei löö armastusega loodud kodu ust tagantkätt ega niisama kinni.
Jens, meie vanim laps, sai ametlikult täiskasvanuks mõned nädalad enne meie ärasõitu. Tollel häälevärina-hetkel Frigilianas vastas tema mulle kindlameelselt, et ei tule kuhugi. Ta oli just pärast pööraseid teismeaastaid oma elu rööbastesse saanud – elukaaslane, õpingud, töökoht … Poleks minust kuigi emalik olnud seda hakata segi pöörama (kuigi ei saa salata, et viimasel ajal on üha rohkem juttu olnud nii tema kui ka ta pruudi Age tulevastest ülikooliõpingutest siin, Hispaanias). Ühesõnaga, täisealiseks saamise kingitus talle oli täielik elu- ja iseseisvuskool.
Bianka, meie keskmine, oli elumuutusega päri 13-aastasele omase õhinaga ning selle kinnituseks surasime ta sügisest, kõmaki, Picassosse keelt õppima. Isegi lahkumine sõbrannadest, kellega ta esimesest koolipäevast peale väga lähedane oli, ei muutnud asja. Ega meil olnud kannatust äraminekuga oodata ka. Tallinna 21. kool tuli meile vastu ning lasi Biankal märtsi lõpuks ette vastata kogu õppeaasta materjalid, seejärel võis ta südamerahus tundmatusse astuda. Olime küll üritanud Hispaania haridussüsteemi kohta võimaliku ja vajaliku internetist välja uurida, kuid loomulikult ei kindlustanud sedasorti algteadmised Biankale kohta üheski üldharidusasutuses. Suurel osal neist pole oma kodulehekülgegi mitte.
Pesamuna Natuga oli kõige lihtsam. Mingil moel olin temaga kokku leppinud juba siis, kui ta mõnenädalasena enda kõrvale voodile asetasin ja jumal teab kust impulssi saades sosistasin: “Sinuga me hakkame veel koos palju reisima!”
Natu vastas läbi aastate (ja vastab siiani) ehthispaanialiku tugeva karakteri ja kirgederohke eneseväljendusega (näiteks kui talle kommi ei osteta või karussell ei tööta). Eestis olekski tal sellisena raske. Ta oli Hispaanias käinud kahel korral – 2005. aasta suvel minu kõhus Costa Braval ning tol samal eluliste otsuste sügisel 2008 koos meie sõprade ja nende lastega Barcelonas. Viimasest saadik ta lausa nõudis “Paaniasse” ning esitas elulisi küsimusi, mis algasid “aga kuidas paania keeles on …?”
Soojalembese ning juba vanema ja arukama taksikoera otsustasime kuni püsiva elukoha leidmiseni Tomi vanemate juurde jätta. Dogi, see probleemse käitumisega kaunitar, kolis uude koju Saaremaal, kust ta meile siiani aeg-ajalt e-kirju saadab. Meie tareke metsa all leidis üsna kiiresti ostja, kes sai seda omale lubada isegi pankade karmistunud tingimustes.
Novembri lõpus juhtus kaks asja: Tomile öeldi pärast üheksat aastat Hansapangas, et ära sa nüüd jaanuarist enam tööle tule. Mind aga haaras kirjastajast sõbranna Marii avantüüri, mis tundub iseenesest veel uskumatum kui Hispaaniasse kolimine: me kirjutasime kolme kuuga raamatu, mille müügiedu võimaldas mul edaspidi veidi aega ära elada. Samuti leppisime kokku, et võin samale kirjastusele tööd teha ka 4000 kilomeetri tagant.
“Uuest aastast, eks?” käisin Tomile peale, tehes ühtlasi pidevaid turu-uuringuid siinsete üüripindade kohta. “Veebruarist või märtsist,” vastas tema tunduvalt realistlikumalt.
30. märtsil sõitis meie lõhkemiseni täis pakitud Chrysler Grand Voyager Tallinna sadamas Rostocki viivale laevale, vastu teadmatusele, läbielamistele, ootamatustele ja kogemustele, millest nüüd järgnevalt juttu tulebki. Marii kokku aetud sinimustvalgete lippudega naiskoor jäi meile järele lehvitama.
Sõbrad, teiega on hea, aga nii vähenõudlik, kui on Tätte ja Matvere, ma kindlasti pole – ükskord, nähes kuud, mõelge pigem ikka rohkem, kui et kurat teab, mismoodi meil siin läheb. Luban, et meie mõtleme teie peale küll. •
Olgem ausad, mägiteedel liiklemine polekski suurele autole kontimööda olnud. Need poisid oma BMW-ga sadasid näiteks kuristikust alla.
“Krisleri” viimased hingetõmbed
(Eesti kindlustusfirma teab)
24 tundi laevas on oluliselt pikem aeg kui 24 tundi autos, vähemalt kõrvalistujana tundub see nii. Aga mingil hetkel kihutasime sellele vaatamata lõpuks mööda Saksamaa tsiviliseeritud kiirteid ja Belgias õnnestus esimest korda pikad vammused seljast visata ning päikesele ja fotoaparaadile oma sinakasvalget nahka demonstreerida. Euroopas oli aprilli esimestel päevadel kevad, Hispaanias seevastu juba suvi. Toledo tervitas meid sumeda musta öötaeva ja kohaliku esindusroa, äädikas marineeritud vuttidega. Järgmisel päeval ületasime Andaluusia maakonna piiri. Kui välja arvata pidev lahing Natu kadunud luti (jajah, kolmeaastane ei peaks sellest enam huvituma, ma tean küll!) pärast ning üleüldine tagumistelt istmetelt kostev kraaklemine, olime probleemideta kohale jõudmas.
Andaluusia polnud kolmveerandi aastaga üldse teist nägu läinud ega vanaks ja kortsu jäänud. Me leidsime teineteist kohe uuesti: 30 kraadi sooja, lehtedesse puhkenud viinamarjaistandused, oranže kerasid täis apelsinipuud, raadiost käteplaksutuste saatel kostev ”¡ole-eeee!” … kõik