Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand
et peale minu seadis keegi veel selle kahtluse alla. Sevillasse, kuhu järgmiseks neljaks ööks olime hotelli broneerinud, et Semana Santale (vaiksele lihavõttenädalale) pühenduda, jäi 100 km, kui Chrysleri käigukastist kostis pahaendeline krooks ning seejärel keeldus ta Tomi korraldustele allumast. Võtsime kiiresti tee äärde. Täpsustan: kiirtee äärde. Sama seis. Ükski käik ei liikunud, see-eest tuhisesid lakkamatult mööda 150-kilomeetrise tunnikiiruse ning eri mõõtmetega autod. Ohukolmnurk? Jah, see oli küll, aga … kui su auto on täis järgmiseks sajaks aastaks vaja minevaid asju, ei leia seda keegi kuratki.
Mida teie teeksite? Tuli meelde, et kilomeeter tagasi külakeses, kust olime viimati bensiini tankinud, nägime tee ääres Guardia Civili, politseid ühesõnaga. Lugenud tüdrukutele korduvalt sõnad peale, et autost lahkumine on keelatud (ehkki sa ei tea, kumb tegelikult on ohtlikum, kas püsida kiirtee ääres autos, kus iga järgmine kihutav autojuht ei pruugi sind märgata, või turnida alla piirdeäärsesse teelõiku), vantsisime külla tagasi. Guardia Civil oli läinud parematele jahimaadele.
“See on vist üks lollimaid lugusid, mis üldse sai juhtuda?” usaldasin Tomilt küsida.
Olgem ausad, mägiteedel liiklemine polekski “On jah,” vastas tema. Kõmpisime tagasi. Tüdrukud olid elu ja tervise juures, aga meie pead absoluutselt tühjad. Isegi ühtki numbrit ei teadnud, kuhu helistada, või nojah, Adriani oma. Ainuke teadaolev, ehkki Eestis elav elus hispaanlane ikka pidanuks teadma, kuidas neis oludes käituda. Saime temalt hädaabinumbri ning järgmise tunni jooksul hargnes minu ja autoabi teenindajate vahel umbes niisugune dialoog (tõlgitud vigasest hispaania keelest eesti keelde).
Automaatvastaja:
“Kui olete sattunud õnnetusse, vajutage klahv 1, kui teie auto on purunenud (vist? Telefonis ei saa ju täpselt aru!), vajutage 2, kui … (jälle ei saa täpselt aru), vajutage 3.
Vajutan 2.
“Tere! See-ja-see kuuleb, kas ma saan teid aidata?”
“Tere, andke andeks, ma ei räägi väga hästi hispaania keelt, aga paistab, et meie autoga juhtus midagi, oleme siin kiirteel, 100 km Sevillast …”
“Selge, öelge oma auto number.”
“914 MGB, see on Eesti autonumber.”
“Ma ei saa aru, üks number on puudu.”
“See on Eesti autonumber, sellepärast ongi vähem …”
“Mis riigist? Öelge oma kindlustuspoliisi (vist? Kust ma seda sõna hispaania keeles teadma peaksin?) number.”
“Üks moment. Vaatame. Igal juhul oleme siin 100 km enne Sevillat, Ruta de Plata, väljasõit number …”
“Küll me teid üles leiame, öelge kindlustuspoliisi number.”
“Meil on Eesti kindlustusfirma, ma ei tea, kas see sobib.”
“Oodake natuke, ärge toru ära pange.”
Siis kostis torust ooterežiimi muusikat. Kiirteel kihutasid autod endiselt mööda, Bianka üritas Natut talle raamatut lugedes ja soengut tehes lõbustada. Higistasin palavusest ja pingest, muusikat kostis ikka.
20 minuti pärast sai kannatus otsa. Valisin sama numbri uuesti. “Kui teie autoga juhtus midagi, vajutage 2.”
“Tere! See-ja-see-või-teine kuuleb! Kas ma saan teid aidata?”
“Tere, ma just rääkisin teie kolleegiga … paistab, et meie autoga juhtus midagi. Oleme siin 100 km enne Sevillat …”
Ma ei hakka teie aega raiskama. Tunni jooksul pidasin kolm täpselt sama sisu ja sõnastusega telefonikõnet, mis kahel korral lõppesid ooterežiimiga ja viimasel tõdemusega: helistage oma Eesti kindlustusfirmale, nemad peavad teadma. Oli pühapäev. Oli 5. aprill. Hispaanias oli just alanud Semana Santa, nende aasta tähtsaim püha. Kui aga juba tavalistel pühapäevadel ei liigu siin õhkki …
Eestis jumala abiga küll. Kindlustusfirma (Jumal õnnistagu teda Semana Santa ajal!!!) korraldatuna saabus pooleteise või kahe tunni pärast grua, mis meie Chrysleri (selle nime peale kergitatakse siin arusaamatuses kulme, Krisler on selle auto nimi!) ära viis. Kuhu? Ärge meilt küsige. Teie Eesti kindlustusfirma teab.
Grua’ga koos tuli ka takso. Maksime 100 eurot ja pääsesime Sevillasse hotelli. Enamik riideid, hügieenitarbeid ja muud vajalikku sõitis koos Krisleriga sinna, kuhu Eesti kindlustusfirma teab.
Ilusat Semana Santat kõigile! Kohtume kaheksa päeva pärast!
Hüva, liialdasin natuke. Meil õnnestus siiski (Eesti kindlustusfirma kaudu, kuidas teisiti) kahel järgmisel päeval vältida halvimat: hispaanlaste lahket ettepanekut, et keegi onu Gonzales süüvib Krisleri käigukasti peensustesse oma pisikeses töökojas, külakeses 100 km enne Sevillat, kuhu Krisler lõpptulemusena viidi. Mitte et mul oleks midagi hispaanlaste või nende oskuste vastu, lihtsalt … onu Gonzalese püha soov oli, et Semana Santa vähestel töistel tundidel sõidaksime tema külakesse 100 km enne Sevillat (millega?) ja annaksime allkirja, et ta saaks diagnostikat alustada. Või faksiksime oma avalduse (kust? Millise tekstiga täpsemalt?). Siis selguvat tööde edasine kulg, selleks kuluv aeg ja rahasumma. Küllaltki pahaendeline, mis?
Hüva, jätkem nüüd eestlaslik virisemine ja tõdegem, et järgmiseks kaheks nädalaks (Semana Santa ajal ülikalli hinna eest) renditud Seat, käigukasti vahetusele (¡caja de cambio! Väljend, mida ma vaevu eesti keeles tean, ei unune mul nüüd hispaania keeles iial!) kulunud 50 0000 krooni, 250 km kauguselt rendimajakesest kahel korral Sevillasse tehtud edasi-tagasi sõidud kuuluvad kategooriasse: mis ei tapa, teeb tugevaks (ja arendab sõnavara, eks?). Seda enam, et Sevillas Krisleri teeninduses meisse erilise südamlikkusega suhtunud don Paco Perez (tema visiitkaardil seisis küll Fransisco Guerra, kuid endale helistades palus ta tungivalt küsida Paco Perezit) suutis meile caja de cambio välja ajada Madridist, mitte Saksamaalt, nagu esialgu ähvardati. See tähendas umbes viis päeva ja 500 eurot kokkuhoidu. Tüdrukud said Dodge`i nokkmütsid ja meie, täiskasvanud, soovitused lähipiirkondade vaatamisväärsuste kohta pealekauba.
Ahjaa, sõprade kingitud hispaaniakeelne fotoraamat Eestist leidis don Paco näol tänuväärse sihtrühma. Sel hetkel ei teadnud me veel, et lahkuse ja südamlikkuse eest tekib tulevikus tahtmine peaaegu igale hispaanlasele kingitus teha. •
Andaluusia aktsent ja sevillana’de sammud tahavad meil kõigil veel harjutamist, aga Natu proovib uljalt.
Andaluusia aktsent ja sevillana’de sammud tahavad meil kõigil veel harjutamist, aga Natu proovib uljalt.
¿Te gutsa esto?
Järgnevalt tahan tervitada oma kolme kunagist hispaania keele õpetajat: Davidi, Elisat ja Adriani. Tervitada ja öelda, et kahju küll, kolmest õpinguaastast polnud kasu karvavõrdki.
Esimesel päeval, Sevillas ma mõtlesin, et inimesed teevad nalja. Et nad räägivad Natuga pudikeeles, kui tema kummardab titevankri kohale ja heldinud noor ema küsib:
“¿Te gutsa esto?”
Kangekaelselt edasi üritades sain aru, et asi pole siiski nii traagiline. Davidi, Elisa ja Adriani õpetustest on kasu olnud sedavõrd, et kui mina (korralikus eesti aktsendiga castellano’s) küsin ”¿te gusta esto?” (kas sulle meeldib see?), saavad andaluuslased aru.
Selline on meie eri teemasid käsitlev kommunikatsioon olnud siiani: mina räägin (grammatiliselt ilmselt valesti, kasutades kolme või nelja hispaania keeles käibel olevast seitsmeteistkümnest ajavormist) – ja nemad saavad aru. Kui aga andaluuslased rääkima hakkavad, peegeldub minu krimpsus laubalt ja arusaamatuses silmadest vastu enamjaolt lagendik.
Hüva, pisut arengut on siiski toimunud. Ma tean, et neil on kõnes peaasjalikult ainult täishäälikute pakett, et nad söövad ära KÕIK sõnalõpud, et see pole kõnepuue, ja et s-d ja sh-d c-d ja z-d on kõik segamini. Parematel päevadel aga räägivad teenindajad minuga a-e-g-l-a-s-e-l-t ning väga püüdlikult hääldades, sest ma olen välismaalane, kes räägib nende keelt “muy bien”