Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand
mulle kohe uuesti meelde, miks ma siin olin, sest seal ma nägin … flamenkot.
Jah, ma olin seda enne vaadanud telest või YouTube`ist. Jah, ma olin seda live’ina näinud Madridis ja adunud kohe, et see pole see. Jah, ma olin kahel korral läbi töötanud Jason Websteri “Duende” (raamat, mis on kohustuslik igale inimesele, keda huvitab tegelik Hispaania). Ikkagi polnud ma selleks valmis.
Tund või natuke peale – ja kogu etenduse ajal seisid mul juuksed peas püsti. Igaühe, kes mind oleks seganud, kas või sööki või jooki pakkunud, oleksin ma sel hetkel ilmselt maha löönud.
Flamenko on täiuslik. Seda ei tantsi ega laula veatuks tuunitud iludused juuksepikenduste, kunstküünte, jõusaalikehade ja spreipäevitusega. Pigem turske piha ja traagiliseks meigitud silmadega küpsed naised ning kortsus palgede ja hõreda pealaega onud, aga (silmad kinni, nõrganärvilised ja patrioodid!) kõik stepp- ja riverdäänsijad võiksid ennast soovi korral läbikukkumistundest põlema panna. Sest niisuguse rütmitäpsuseni, mille on hispaanlased mustlaste abiga flamenkost aretanud, ei jõua neist mitte keegi. See on tite koperdamine. Algkooli isetegevusülevaatus. Kindlasti tore ja ontlik vaadata ja kaasa plaksutada, ent …
Flamenkos ei ole pooltoone. Siin on veerand-kaheksandik-kuueteistkümnendiktoonid. Siin on kirg ja igatsus. Siin on – nüüd ma küll varastan Jason Websterilt, aga jõudsin sellele tõdemusele tegelikult iseseisvalt – duende. Ja duende on seletamatu. Seda peab kogema. Ma soovin, et te kogeksite. •
Näete ise, Hispaania turismi-slogan pole sündinud tühja koha pealt.
Smile, you´re in Spain!
See on Hispaania turismi-slogan – nagu eestlaste “Welcome to Estonia!”. Võitsin selle kirjaga särgi isegi ühelt Picasso keskuse viktoriinilt. Pärast võimsatele protsessioonidele kaasa elamist Sevillas oli aeg hakata slogan’it ellu viima, sest majake, mille internetist piltide põhjal välja valisime, on lausa patuselt idülliline.
Nii ilus ei saa ükski vaade olla. Ja nagu lähima külakese, Canillas de Aceituno ingliskeelsest teatmikust lugeda võis, sobib ideaalselt neile, kes tahavad maalida, kirjutada või lihtsalt loodust imetleda. Tõsi ta on.
Lihtsalt selline pisiasi, et majake asus Málaga lähedal mägedes. Mis ju iseenesest lisas idülli veelgi, aga – nagu idüllile kohane – tegi selle saavutamise üsna katsumusterohkeks.
Meie esimene kohalesõit oli küll üsna ehmatav. Inglasest maakler Nick võttis meid oma maasturile sappa Trapichest, väikesest külast, mis asus veel täitsa inimväärsel kõrgusel merepinnast. Siis hakkasime mäkke tõusma. Seda teed oli – nagu viidad teatasid – 9 kilomeetrit. See tee ei lõpe iial, tundus esimese kogemuse põhjal. Teed oli täpselt ühe auto laiuse jagu, iga paarisaja meetri tagant kurv, ja mida kõrgemale me jõudsime, seda harvemaks muutusid teepiirded, äkilisemaks pöörangud ning viletsamaks teekate.
Las Colinas, see meie väljavalitud maja, asus iseenesest 600 meetri kõrgusel, millest siiski piisas, et sõidu ajal kõrvu lukku ja südant pahaks ajada. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi sõgedik oli oma majakese veel kõrgemale, Sierra Tejeda tipule lähemale ehitanud, aga tema nahas küll olla ei tahaks. Esmapilgul tundus mägesid vaadates, et tegemist on lumega, tegelikult olid aga kõik ülemised registrid täis tipitud väikesi valgeid andaluusia majakesi, kust enamjaolt kostis inglise, saksa või rootsi keelt.
Meiegi maja omanik oli inglanna. Sedavõrd inglanna, et temast, tema kinnisvaramaaklerist Nickist ja pidevalt õuel istuvatest sõpradest oli esialgu keeruline aru saada.
Selgus, et nii privaatne, kui algul arvasime, meie majake polnudki – majaperenaine Heather elas samal krundil, tema maja oli seljakuti meie omaga ja kuu aja jooksul sõid tema neli koera ära märkimisväärse osa meie restil kuivanud pesust või basseini äärde unustatud jalanõudest. Samuti uinutasid need neli koera meid magama oma ulgumisega, kui Heather läks külla ümberkaudsetele sõpradele, või äratasid varasel tunnil haukumise ja purelemisega, kui üks lähipiirkonna sõber oma koeraga igahommikusele visiidile tuli. Tema hoomamatu hulk kasse korraldas aga meie prügikastist leitu põhjal öösiti privaatseid kala- ja krevetipidusid. Kogu loomaarmastuse juures oli seda kõike siiski veidi liiast.
Heather oli umbes viiekümnene naine, kaks aastat tagasi kaotanud abikaasa, kellega ta kooliajast saadik koos oli, ja kaks kuud tagasi oma poja, kes majanduskriisi saabudes ning abikaasa ja kolme lapse lahkudes enesetapu tegi. Just seetõttu otsis ta leevendust ühtaegu nii rahustitest kui ka alkoholist ning just seetõttu käisid ümberkaudsed inglased iga päev külakorda tal silma peal hoidmas. Enamasti oli Heather aga parasjagu külas mõnel neist inglastest ning tema tuppa jäänud koerad lasid perenaise lahkudes mõnda aega täisvõimsuses ulgu.
Heather oli armas, abitu ja hoolitsev, küsides igal hommikul: are you all right? Aga kui kuu aja jooksul, mil me tema käest 800 euro eest maja rentisime, oli sooja vett vaid valitud (ei, mitte meie endi valitud) hetkedel ja lahkesti lubatud internetti isegi mitte siis, hakkas mingil hetkel veidi ka endast kahju (eespool mainitud koerateema veel lisaks).
Vélez-Málaga, esimene linna mõõtu asustus, jäi meist 20 km kaugusele. Kümmet sellest 20 kilomeetrist veidi juba kirjeldasin ja ühel kenal hommikul nägime kaht kohalikku noormeest, kes olid meie suunas joviaalselt signaalitanud, üle teepiirete oma BMW-ga kuristikku langemas. (Ärge küsige, kuidas see võimalik on, ent teepiire oli ka pärast terve.) Aeglaselt ja fataalselt nagu filmis. Poistel vedas: viimane oliivipuu osutus küllalt tugevaks, et auto raskusele vastu panna. Külgepidi jäid nad poole järsaku peal seisma. Tom, kelles tundus olevat veidi Mark Soosaare dokumentalistikirge, nentis ”Smile, you’re in Spain!” ja tegi pilti ka. Hõikusime alla ”¿¿¿necesitais ayuda???” (on teil abi vaja?) ja nii palju hispaanlast oli neis küll, et kui mitte naeratada, siis vähemalt enne abipakkumisest keeldumist “gracias” öelda. Seejärel läksid nad omavahel raginal tülli selle üle, kes õnnetuses ikkagi süüdi oli.
See pilt ei jäänud siiski kuigi kauaks meie silme ette. Mägiteedest sai rutiin – tüütu, seda küll, aga kõrvad ei läinud kuu lõppedes enam lukku ega süda pahaks. Rendi-Seat asendus kätte saadud Krisleriga, mis tegi oma töö raskustega, kuid tõrkumata. Nädalas korra ostsime samast mägitee äärest kotiga apelsine, 2 eurot suur kott, ja mõnikord varastas Bianka teeäärsest istandusest puu otsast sidruneid, mis lõhnasid ja maitsesid … ärge küsige, kuidas.
Sama on Hispaanias siiani ükskõik millise ülejäänud toiduga – puuvili ja juurvili on nii värske ja säilitusaineteta, et rikneb päeva või pooleteisega. Ükskõik, mida me siis kas väligrillil või gaasipliidil ei küpsetaks, maitseb see nii hästi, et Tom täheldab: peaksime oma restorani avama.
Tõsi ta on, kui ma Eestist kunagi hispaania kokaraamatu ostsin, pidin selle peatselt vihaga peaaegu ära viskama. Mis mõtet on sellist üllitist välja anda, kui koostisained on vutt, põldpüü, merikarp, langust, endiivia … asjad, mida saab siin supermarketist osta mõne euro eest. Samavõrd raske ülesanne, kui on leida ebameeldivat hispaanlast, on leida Hispaaniast halva maitsega veini, maksku ta kas või pool eurot. Mõnikord laristame ja ostame … lausa kolmeeurose veini. Smile, you ‘re in Spain! •
Palun teid tungivalt: kui satute Hispaania pinnale, külastage just niisuguseid baare, nagu sel pildil näha, mitte kalleid ja iseloomutuid turistilõkse.
Big Ben Pub ja iltatanssit
Niisiis elasime esimese kuu Costa del Soli lähedal mägedes, kohas, kuhu päikesenäljas põhjamaalased esimesena suvitama lennutatakse. Marbella ja palmide järele oskab ju õhata peaaegu iga endast lugupidav eestlane, narko- või suurärimees? (Olgu, tunnistame üles, eespool mainitud Andaluusia ringreisil 2008. aasta suvel eirasime Adriani ja teise hispaanlasest sõbra Neftalí soovitusi ning põrutasime nende silma alt korraks pääsedes esimese asjana Marbellasse 20-euroseid kokteile ja 300-euroseid kummiplätusid imetlema. Oh seda mõttetut glamuuri!)
Marbella järele õhkavad ka loendamatud inglased, sakslased, venelased, hollandlased,