Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand
siis päris mere ääres) hispaania keelt ei kuule, küll aga kõikvõimalikku muud euroopa keelte paabelit. Minule, kes ma ju keele ja inimeste pärast tulin, tekitas selline kõlapilt esmalt muidugi meelehärmi, aga siselinna poole tõmbudes oli võimalik avastada, et väikestest baaridest kostab armas, tuttav, automaadivalangu sarnase rütmiga lärm. Seal nad on, kui pole just siesta aeg – siis tuleb hispaanlasi ükskõik millises linnas luubiga taga otsida.
Päikeserannik oma hoolitsetud rannapromenaadidega on teinud kõik, et armsat turisti või immigranti koduselt tundma panna. Peale selle, et helipildis domineerib kõigile arusaadav inglise keel, kannavad rannaäärsed baarid nime Big Ben, London, St.
Patrick ja Molly Malone’s ning pakuvad “english breakfast’i”, “norwegian salmon’it”, “steak’i” ja muidugi “english ale’i”, nii et Hispaaniasse punase kaelaga suvitama tulnud inglased kobivad koju tagasi sama punase kaela, aga veidi rohkem kottis silmaalustega – jumet vaadates pole nad kodustest pubidest puhkusenädalate jooksul ilmselt välja saanudki. Sama skeemi järgivad ka paljud muude riikide “kõik hinnas”-paketi võtnud puhkajad. Jorutad kaasmaalastega nädal aega hotellihoovil basseini ääres, kokteiliklaas käes, ja ehkki puhkusest suurt ei mäleta, saad pärast kodus kekata, kuidas sa Hispaanias käisid.
Kõige krooniks leidsime Fuengirolast ühe kurjakuulutava musta ukse, millel on silt “Iltatanssit ja latinotanssit”. Kiusatus seda mõnel õhtul väisata oli muidugi suur, aga pidasime vastu: Gran Canarial kord juba sattusime samalaadsesse asutusse, kus parasjagu toimus Matti Nykäse kontsert ja kus meilt ontlik, ilmselgelt soomlase näojoontega noormees esimese asjana abivalmilt küsis: “Tarvitsetteko juotavaa???”
Suurele osale endast lugupidavale põhjamaisele klientuurile on aga omane suhtumine: jumal hoidku selle eest, et peaks hakkama aborigeenide toitu sööma või üldse nendega asju ajama!
Sisserännanud inglastele ja sakslastele on siin peale oma koolide ka oma kliinikud, juuksurid, poed (mille lehereklaam õhutab toetama Suurbritannia majandust ja ostma kodumaist kaupa), oma ajalehed ja oma koerajalutajad, kes puhkamisest väsinud jõukurite elu kergemaks peaksid tegema.
Mitmel korral kuus toimuvad “sotsiaalsed aktiviteedid”, kus on võimalik uusi siniverelisi ja punakaelalisi tuttavaid leida.
Ärge mõistke mind valesti, see ei ole klassivaen, mis minus räägib. See on absoluutne arusaamatus, kuidas inimesed – nagu meie endine majaperenaine Heather ja tema sõbrad –, kes on kümme aastat Hispaanias elanud, pole suutnud õppida kümmet sõnagi kohalikus keeles, mida räägib maailmas 400 miljonit inimest. Mida selleks tegema peab, et hädavajalikud sõnad üleüldse külge ei hakkaks? Kuidagi eriliselt pingutama?
Tegelikult ilmselt mitte, see on geneetilis-sotsiaalne: Heatheri sõpradele tuli otsast peale pidada geograafiateemaline loeng, selgitamaks, kus asub Eesti ja mis see üldse on.
Kui hispaanlane saab vastuse oma küsimusele “¿de dónde sois?“ (kust te pärit olete?), lööb tema nägu rõõmust särama ja ta oskab kui mitte nalja teha (“¿de muy cerca, verdad?” – väga lähedalt, kas pole?), siis vähemalt rõkatada: “Eurovision!”
Heatheri juures käis paaril korral nädalas üks hispaanlasest abitööline ja nende omavahelist, ilmselt pikki aastaid samas võtmes kestnud dialoogi pealt kuuldes oli mul mitmel korral tahtmine välja söösta ja see asi neile kuidagi kergemaks teha. Sest peale “sí” ja “no” ei olnud inglanna suuteline ühtki hispaaniakeelset fraasi kuuldavale tooma ning nendega reageeris ta nagunii lausetele, mille sisust tal aimugi polnud. Aga ma ei sööstnud. Aitab ju sellestki, kui ma traagiliselt käsi laiutades oma sõpru ja lugejaid hispaania keele pideva ülistamisega kotin, eks ju? •
Dressides ja sussides vanemaealisi siin naljalt ei kohta – prouad kannavad alati pärleid ja kontskingi.
Näha Hispaaniat ja surra (vanana)!
Osa teist, mu armsad sõbrad, on juba kursis minu perversse kiindumusega hispaania vanameestesse. Ütleme nii, et see on saanud veelgi innustust võrreldes momendiga, mil ma neid Lanzarotel esimest korda nägin – kaabud peas, kepid käes, sigar hambus, oma majade ees istumas ja möödujaid uudishimulikult seiramas. Nõrkushetkedel ma lausa tahan, et mõni neist mind lapsendaks. Või veel hullem: ma tahaksingi olla hispaania vanamees!!! Tahan hommikul vara turule koperdada, ajalehe kõrvale klaasi šerrit võtta ja käriseva häälega teiste omasugustega doomino kõrvale lärmata märksa rohkem, kui hommikul usinalt põrandat poonida ning õhtul, pärlid kaelas ja lehvik käes, oma taadi käevangus promeneerida, nagu siinsetele donjadele kohane on.
Iga endast lugupidava Hispaania linna väljakud on täis eakaid done, vähemalt seitsmekümneaastasi, aga kohati ka saja-aastasi.
Paaris linnas olen jäänud ammuli sui vaatama mõnd eriti ilusat hoonet ja lugenud siis sildilt “Residencia de Mayores” (eakate residents). Seda ma veel ei tea, kas ja kui palju selles luksuslikus residentsis elamine maksab, aga aines on mulje avaldamiseks piisav mulle, kes ma ajakirjanikuna peaaegu kohtukeissi kaela sain, kirjeldades pissihaisu sees põrandal appi hõikuvaid vanakesi ühes Eesti elitaarsemaks peetavas ja üldse mitte odavas hooldekodus.
Hispaanlased oma eakaid vanemaid üldjuhul muidugi vanadekodusse ei topi. Ema ja isa – need on keegi, kelle sõna sa kuulad ka siis, kui nad käsusõnu vaevu hääldada suudavad.
Ühesõnaga, mõte Hispaanias vananemisest ei tundu üldse nii õõvastav, kui võimalus Eestis tasapisi, tubaselt, lootusetult ja austuseta “penskari ja vanaeidena” hääbuda.
Igal juhul on nad õnnega koos, need eakad hispaanlased (vanamees või – veel hullem – vanamutt, siin mõistagi ei öelda, vaid ikka senjoor ja senjoora) – peaaegu kogu nende sõprusringkond on elus ja tegus. Lugupeetud ja igapäevaellu kaasatud. Lugesin hiljuti kohalikust lehest eakatele korraldatavast joonistusvõistlusest, mille auhinnaks on pudel veini ja flamenkotantsija kuju.
Siin pole sugugi harv, et mõnes väikeses poes või baaris teenindab sind kaheksakümneaastane inimene, mis paratamatult tekitab tingitud refleksi – peaks ise talle midagi tooma, pakkuma või tal elu kergemaks tegema. Ei teagi, kumb on nüüd põhjus ja kumb tagajärg, kas kliima või inimesed, kuid vanusest hoolimata ei kooguta hispaanlane toas ega kurda elu üle. Selle asemel et ninapidi televiisorist seebiseriaale passida, luuakse neid ise – toolid tuuakse majade ette ja seejärel läheb suuremaks lobisemiseks, mille hulka kuulub muidugi ka keelepeks.
Päikeselistel päevadel, mida on siin enamikus, tuuakse ratastoolidega välja ka kõik need, kelle oma jalg enam ei kanna, aga vaim on küllalt ärgas, et elust mitte kõrvale tõmbuda. Tõesti, tänavapildis näeb siin aeg-ajalt selliseidki, keda võiks välisel vaatlusel pidada Ibeeria poolsaarele esimeste asukatena jõudnud kromanjoonlasteks.
Aga need, kellel jalg veel vähegi tatsub, tulevad õhtuti õue promeneerima. Donidel on nüüd käevangus ka eespool mainitud prouad: juuksed sätitud, huuled värvitud, pärlid kaelas, lehvikud käes, ja – ikka, ikka veel –kontsaga kingad jalas. Hispaanias ei näe naljalt Põhjamaades kaunis levinud vaatepilti, mis paneb kukalt kratsima just sel põhjusel, et sa ei tea, mis soost inimesega tegu võiks olla. Naised on naised, mehed on mehed. Lihtsalt, ilma seda kuidagi eriliselt tõestamata, vanusest sõltumata.
Eestis nii trendikat vaatepilti närtsivast keskealisest pässist, kes on oma verinoorele kurtisaanile ägedad uued tissid jaksanud osta, pole mu ihusilm samuti siin näinud. Hakka või arvama, et konservatiivsusel on oma võlu!
Eesti ilmutab kohati lausa imetlusväärset konservatiivsust, iseäranis siis, kui jutt käib “rätipeadest”, “geelipeadest” ja“ neegritest”, kes võiks kõik tahta armsale väikesele Maarjamaale vegeteerima ja naisi rebima trügida. Konservatiivsus saab aga kohe otsa eest-, tagant-, pealt- ja kõrvaltpanemise küsimustes. On ju nii? Võib-olla on põhjus just selles (kui kõrvale jätta kole ilm ja meeste varane suremus), miks meil üheksakümneaastasi armunuid tänaval promeneerimas ei näe? •
Donide elukorraldus