Mida te kogu aeg lõkerdate?. Helen Eelrand
ja sõna otseses mõttes päikese all, nagu isegi aru saate.
Tegutsesime esimesed kuu aega plaanipäraselt (kui jätta kõrvale mõned plaanipäratud vahejuhtumid nagu Krisleri-saaga) ehk siis otsides kohta, kuhu püsivamalt paigale jääda. Ning tunda seda südamega, mitte loogilistest kaalutlustest lähtuvalt. Ainuke loogiline kaalutlus seostus mere lähedusega – kuumus keskmaal niidab suvel lausa vikatiga, see oli meile varasemast teada.
Niisiis viisid teed meid mereäärsetesse paikadesse.
Kauneim kõigist Costa del Soli linnadest on Nerja: valge, puhas, lillerikas. Selle rannad on seni puhtad pilvelõhkujais asuvatest korteritest sildiga “Se vende” (müüa) või “Se alquila” (üürile anda). Miskipärast hakkab sealses linnapildis silma teismelisi paarikesi, kus poisil on läikivad tumemustad juuksed ja tüdrukul kahvatublond pea kombinatsioonis nahaga, mis juba loomu poolest iial ei päevitu (vastupidist varianti ei näe muide peaaegu kunagi ega kuskil!).
Palju ülistatud golfikülad ei tõmmanud meid juba algatuseks. Nende nimel poleks lihtsalt tasunud Hispaaniasse tulla.
Võimaliku kodulinnana nägime Benalmádenat – ka see on tõesti idülliline linn, eriti pueblo-osa, mis jääb costa’st (rannikust) veidi kaugemale. Muidugi ka kogu lastele pakutav meelelahutuskaskaad: tivoli, delfiinipark, köisraudtee jm.
Kui asi olnuks Bianka ja Natu otsustada, jäänuksime sinna. Kui asi olnuks Tomi otsustada, pesitseksime seal, kus on parimad võimalused sukeldumiseks. Kui asi olnuks minu otsustada, tulnuks veel ringi vaadata.
Palusin oma võimalust: kui sõidaksime korraks tagasi Cádizi provintsi, kust on pärit möödunudaastased kõige hingematvamad elamused. Ja kus asuvad Euroopa kõige ilusamad, pikad, valge liivaga, seni vägistamata (või hispaania keeles “virgenes”) rannad – nende vastu ometi ei saa kellelgi midagi olla.
Veel randa jõudmata, kuid taaskohates Cádizi katedraali, võttis minus koha sisse põhjalik, kirglik ja peaaegu pisaraid silma toov tõdemus: siin! Siin ja mitte kusagil mujal. Mis siis, et Costa del Solist erinevalt on võimalik nii mõnelgi tänaval sitahunnikusse astuda, et majad ei ole tuunitud ja randades puuduvad korralikult funktsioneerivad du id, Cádiz on äratundmine, mis tabab sind vaid korra elus. Ma arvan, et see on kuidagi kõrvutatav elu armastusega. Pidevalt otsustest kõrvale põiklev otsimistung “mis siis, kui vaataks veel kuskile?”, ”mis siis, kui mul hakkab siin lõpuks kitsas ja ma tahaksin kuhugi mujale?” kaotas oma mõtte. Kohal.
Nüüd jäi üle ainult tegutseda. Luristasin veidi härdalt nina ja saatsin Adrianile postkaardi: “Aitäh, et sa õpetasid meid tundma kõige ilusamat kohta maailmas!” •
Lummav valge Cádiz. Seal üüripinna otsimine on juba vähem lummav.
Unistused ja tegelikkus – kes leiab esimesena üüripinna Cádizis?
Niisiis oli aeg Heatheri juures asju pakkima hakata – ja kui te minu arvamust küsiksite, polnud see lihtne. Kuuks ajaks lahti võetud kompsud ning vahepeal juurde soetatud suvehilbud ja kummirõngad tahtsid uuesti kokku kogumist. Vana hea Krisler peaaegu kõikus oma koorma all nagu eeslid siinsetel külateedel, nii et Heather pidas vajalikuks küsida, kas meie tütred ülepea autosse ära mahuvad.
Goodbye, Lolley, Curley ja need teised aplad koerad, kelle nimi mul meelde ei jäänud, sest neid oli sedavõrd palju!
Kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saab, öeldakse. Optimismihetkedel usun ma sellesse ja pessimismihetkedel kogen valusalt vastupidist. Üüripind Cádizis on midagi, mille nimel oleks juba varakult pidanud kirikusse küünla panema.
Hostelis Conil de la Fronteras ennast sisse seades me tegelikult juba teadsime, et lootus Cádizi kinnisvarabüroodest midagi leida on väikesevõitu. Nimelt asub see hurmav linn kilomeetri laiusel neemel ning selleks, et sinna turistidele ja immigrantidele elamispindu ehitada, on kaks põhjapanevat takistust: ruumipuudus ja muinsuskaitse. Cádiz on Euroopa vanim linn, suur osa sellest asub iidsete linnamüüride vahel ning just see on teda ka säästnud golfimurust ja luksuslikest villadest.
Küsija suu pihta aga ei lööda, Hispaanias kindlasti mitte. Paraku oli esimese (ühe umbes kahest või kolmest Cádizi linnas asuva) kinnisvarabüroo teenindaja nägu kaunis hämmingus ning veidi aja pärast kaastundlik, kui tulime lagedale oma küsimuste ja tingimustega – et kus on selline rendipind, mis asuks veidi rahulikumas rajoonis, millel oleks terrass ja kolm magamistuba ja mis ei maksaks ülemäära palju. Seda lihtsalt ei ole. Veidi rahulikum rajoon eestilikus äärelinnaidülli mõistes on nagunii midagi, mida Cádizis ei tunta.
Senjoriita soovitas meil ringi vaadata lähilinnades: El Puerto de Santa Marías, Puerto Realis, San Fernandos, Chiclana de la Fronteras … need kõik ei jää Cádizist kaugemale kui 20–30 kilomeetrit, mida ei ole just palju inimestele, kes on harjunud elama Vääna-Jõesuus.
Nõnda siis sai alguse meie otsingute jada ja hotellides elamise periood, mille lõpuks oli meil iseendast, check in’idest ja check out’idest, kohvrite tassimisest, pesemata pesust, lugemata kirjadest ja isegi väljas mereandide söömisest täiesti kopp ees.
Esmalt San Fernando. Kui kujutada ette Cádizist mõne kilomeetri kaugusel asuvat äärelinna, ei suuda ka parima tahtmise korral midagi eriti koledat arvata. Aga võiks.
Tegemist on üsna hirmuäratava monstrumiga, mille peatänav on täispikkuses remondis ja valdavalt üheksa korrusega hooned täis kritseldatud sõnumeid nagu “¡arriba las drogas!” (elagu narkootikumid!) väheste tänaval hängivate, kaunis kriminogeense välimusega noorte poolt. Ei, ühesõnaga.
Järgmine hotell asus El Puerto de Santa Marías, täitsa juhuslik valik, sest Puerto Reali teeotsast sõitsime kogemata mööda ja polnud ju vahet, kust oma tänamatut korteriotsingut alustada.
El Puerto de Santa María lõhnas algatuseks praetud kala järele ning oli mõnevõrra räpane ja inimtühi, ka õhtul. Viimase asjaolu põhjustest saime aru järgmisel päeval, sattudes kesklinnast eemal peetavale kohalikule feria’le (laadale), mis – nagu selgus – on konkurentsitult aasta tähtsündmus. Igal juhul lubasime juba sel hetkel, et kui meile järgmisel aastal külalised saabuvad, viime nad väevõimuga El Puerto de Santa María feria’le. Suures pidutsemislummuses ei töötanud muidugi ka ükski kinnisvarabüroo.
Järgmine linn, Puerto Real, oli meie kohapeale saabudes surnud. Tähendab, ta pidas siestat. Linnake ise oli kena, mõnevõrra pärnulik oma promenaadide ja kesklinnaga.
Meile sobivaid üüripindu oli aga pakkumisel 1 (loe: üks) ja selle omanik ei võtnud telefonitoru, kui plaanisime järgmisel päeval koos kinnisvaramaakleriga tutvumistuurile minna.
Siis tuli Chiclana, mis jaguneb kaheks iseseisvaks ja täiesti erinevaks osaks – hooletu ja lärmakas andaluusiapärane kesklinn ning eespool kirutud golfikülaga pisut sarnanev rannaäärne elamurajoon La Barrosa. Lasime endale näidata kahte võimalikku elamispinda. Eestlase maalähedasele karakterile ja loomadega kooselamise kogemustele vaatamata tundus esimene krunt, kuhu meie sisse kolides võinuksid elama jääda kolm koera, kanad ja pardid, pisut … külalik ehk?
Lastele vahest meeldinukski, aga nende vanemate rahutut ringirändajahinge arvestades ähvardas koeri, kanu ja parte näljasurm.
Teine koht oli ideaalne. Golfikülas küll, aga äärmiselt privaatne, nii suure krundiga, et sinna võiks kogu eestlaste laulupeo üle kolida, pealegi koosnes see kahest eraldi apartemendist, mis oleks potentsiaalsetele külalistele olnud lausa maiuspala.
Nüüd aga algasid kannatused. Imearmas maakler Inma (kahtlustan, et pärisnimi võis olla Inmaculada – puhas, patuta, sügavalt katoliiklik seega) tegi selgeks, et peaaegu kõik Hispaania kinnisvaraomanikud soovivad üürnikelt majanduskriisi aastail üht dokumenti. Mulle ei jäänud selle nimi kõigele vaatamata meelde, aga kujutab see endast panga notariaalselt tõestatud dokumenti, et oled valmis aasta jooksul korralikult üüri maksma, mis üksiti tähendab, et esmalt peab sul olema arve Hispaania pangas (no olgu, saab hakkama), pank paneb sinu arvelt