Vanaisa tuletorn. Tarmo Teder
p>
1
Vanaisa seisis sokkis keset maanteed ja ajas laternapostiga juttu. Uduvihm kibas nagu sääseparv lambivalguse heledas sõõris, mehe kere kõikus kui meretuules tantsiv tooder. Villased sokid lirtsusid tasakaalu otsivate varvaste otsas, kalossid olid kuhugi maha jäänud. Suust kostis sõnade asemel mõmin, mis paisus hooti ülemusi, riike ja valitsejaid kiruvaks manaks. Ila venis habemesse, vanaisa oli silmini täis.
Seda polnud enam ammu juhtunud. Reediku Liide vänderdas poest kaht pilgeni kilekotti kandes, pööritas silmi, pani kandamid maha, sakutas kõikuvat meest varrukast ja koukis taskust telefoni. Möödas oli see aeg, kui telefoniaparaadi vanem, pika juhtmega vend vaid poe tagaruumis trilises. Nüüd olid rääkimise riistapuud pea kõigil, väiksegi aruraasuga külaelanikel taskust võtta. Liide nokitses aparaati ja tõstis mobla põsele.
Eemal kaupluse seina ääres oli Jõesuu Jüri jõudnud end ümber prügikasti kerra tõmmata nagu küülikut kägistav püüton. Vahest oli see ka omalaadne armuembus või austusavaldus, mine sa tea. Igatahes pood ja õlletare olid juba suletud, tumedaks tõmbunud sügistaevast tibutas tihedat seenevihma. Käänu tagant künkalt tuiskas alla must auto ja kihutas hirmsa huugamisega mööda, riivates kergelt vanaisa. Liide karjatas ja sai siis sõnad suhu.
„Tule kohe siia ja vii oma vanaisa ära!”
Poest mitu kilomeetrit eemal Soontevahe talus oli Antu ahju just tule teinud ja mõtles, et nüüd on paras aeg veidi vorsti lõigata, kui telefon pirises ja kile hääl selles nõudis: „Tule kohe siia ja vii oma vanaisa ära! Ta on täitsa täis, pidi just auto alla jääma.”
Antu kuulis erutatud eide seletust.
„Kuhu ma siis tulema pean?”
Liide ähmis hääl seletas telefonis kiiresti edasi, Antu sügas kukalt ja ohkas.
„Ah nii, ja-jah, ju ma siis tulen.”
Vanaema oli kalakonservivabriku õhtusest vahetusest veel koju tulemata, majapidamise teine, puruvana auto seisis juba mitu aastat liikumatult sirelipõõsaste all. Sellise ligase ilmaga jala vanaisale järele minna polnud just kõige meeldivam tegu. Antu koukis kilekotist viilu leiba, määris võid peale, lõikas paksud vorstikettad kui olümpiarõngad krooniks ja lasi hea maitsta.
Poiss oli alles pool tundi tagasi bussi pealt koju jõudnud, niisked trenniriided veel kotis känkras koos, aga tuli ahjus juba suhises. Antu mälus, mõtles ja kavandas. Ladus siis mitu kopsakat halgu lõõmava hakatuse kukile, riputas käteräti nöörile kuivama, tõmbas kapuutsiga jope selga, lükkas jalgratta rehetoa kääksuvast väravast välja, hüppas sadulasse ja kukkus väntama.
Kümme päeva tagasi oli olnud selle sügise esimene koolitund, Antu oli jõudnud otsaga üheksandasse klassi ja see oli nende koolis viimane aste. Hoolas tuli olla nii koolipingis kui jalgrattasadulas. Laternavoog hüples uduvihmas sinna-tänna, kadakate vahel väänleva tee roobastes tumendasid loigud, kummid kippusid märjal savil libisema. Külavahetee oli talle tuttav, mida käidud ja sõidetud iga ilmaga, kümneid ja sadu kordi. Kumbagi kätt jäi mõni põline talukoht, mis olid vastavalt peremeestele nii või naa ümber ehitatud. Näiteks Pundelepal, kus aasta ringi tegusalt askeldati, olid vanad hooned mitut moodi üle vooderdatud ja uusigi püsti pandud, aga Härjavahel, kust kostis hääli vaid suviti, oldi vaid siit-sealt hädapärast kõpitsetud. Moodsa aja külas elati nüüd mitmel viisil, vahel meenutasid vanaisa eakaaslased veel igasuguseid talguid, mida muiste tehti, aga ühist noodavedamist ei mäletanud enam mitte keegi. Palju muudki oli aja jooksul unustuse hõlma vajunud, aga päike, meri, tuul ja kivid ei lasknud end sellest kõigutada.
Enne maanteele keeramist hakkas vanaisa kõikuv kogu juba paistma. Nüüd ei pidanud ta enam laternapostile jutlust, vaid rääkis kadakatega. Need olid ikka ta sõbrad olnud, mõnel vanustki sama palju kui temal.
Antu astus sadulast maha ja võttis vanaisal kaenla alt kinni.
„Ah sina hoopis, Antu. Ma juba mõtlesin, et hulluks läinud vasikas traavib vastu.”
„Hoia kenasti vao sisse! Kus su kalossid on?”
Igasuguseid ilmatuuli näinud mees jörises, kõikus ja koperdas. Keset teed tihket sammu astuv Antu toetas ühe käega vanaisa ja hoidis teisega lenkstangi; ühes roopas lirtsusid vanaisa sokid ja teises sihisesid jalgrattakummid. Vahel vanaisa peatus, kõikus, kirus valitsejaid, ähvardas taevast, tõmbas kopsud õhku täis ja kooberdas pojapoja käevangus edasi. Nõnda mindi vaevaliselt priske verst, kuni viimaks ometi toasooja jõuti ja üleriided maha aeti. Antu oli kärmas sütele uusi halge lisama.
„Oh sa poiss! Oled juba tule alla teinud. Tubli mees.” Vanaisa polnud selgestki peast kitsi kiitma, kui asi või tegu seda vääris. „Aga vaata poiss – ahju küta mitte haluga, vaid ajuga!”
Antu talutas vanaisa väiksesse tuppa soemüüri taha asemele, kiskus tal porised ja auklikuks trööbatud sokinartsud jalast, kuivatas kaltsuga, hõõrus pöiad punaseks. Tõi riidekapist puhtad, kuivad ja pehmed villased sokid ja venitas vanaisale jalga ning kattis ta tekiga.
Vanaisa ägas veel natuke ja jäi siis norinaga magama.
2
Puhte ajal kostis Soontevahe väikesest toast rütmilist norskamist, justkui oleks keegi vaevaliselt okastraati läbi kotiriide vedanud ja vaheldumisi lõõtsast lasknud. Vanaisa oli ristseliti voodis, kukal padjas, suu lahti, habe õieli.
Antu magas seina taga oma toas ausa koolipoisi laupäevast und, ei pidanud ta sel hommikul end koos kuke ja koiduga jalule ajama, et poe juurde koolibussi peale vantsida. Aga vanaema Taimi, kes oli alles enne südaööd konservivabrikust koju jõudnud, oli juba tule pliidi alla teinud. Soemüüri tagant kostvad hääled tegid ta südame natuke murelikuks ja Taimi läks vaatama. Aga vaadata polnud seal suurt uudist midagi, seda pilti oli ta oma elus juba kümneid kordi näinud. Murelikuks tegi naise hoopis see, et viimasel aastal oli Eerik küll jupp aega korralikult kaine ja asine töömees olnud, aga nüüd pahises krogina siruli. Tavaliselt olid nad ikka tagakambri laias puuvoodis maganud, eriti kenasti just peale saunaleili. Aga nüüd pahises väikese toa soemüüri äärest hoopis teist laadi leili.
Taimi vangutas pead ja läks kööki mehele tööle kaasa võtmiseks võileibu tegema. Ja kui ta need tehtud sai, sammus naine otsustavalt ahju taha ja raputas meest õlast.
„Eerik, a-uuu, aeg on ärgata.”
Aga vanaisa vaid norises ja hakkas end küljele keerama. Taimi haaras käisest ja sakutas järelejätmatult.
„Ei noh, mis see siis olgu, aeg on tööle minna.”
Vanaisa venitas laud lahti, pööritas silmi, ohkis ja puhkis, hõõrus peopesaga palet, ägas, taipas ja vaatas pikalt naisele otsa. Mehe silmis peegeldus hingesegadus ja nõutus.
„Eerik, mis sinuga lahti on? Tegin juba võileivad valmis, aeg on üles tõusta.”
Vanaisa vaatas sellise ilmega, justkui tekkinuks tal tugev hambavalu, langetas aeglaselt pilgu, keeras näo patja, hakkas ökitama. Miski rõhus hinge peal, ta püüdis seda välja läkastada ja puhkes siis ulguma. Ja ta ahastas nii südantlõhestavalt, nagu ulub mees, kes on selleks aastaid hoogu võtnud. Närvide pressitud vesi jooksis Soontevahe Eeriku mõlemast silmast mööda põski habemesse. Taimi kohkus, ent tundis siis, et need ei saa olla üksnes joodiku pisarad. Naine istus kušeti servale, pani käe mehe õlale, silitas ja patsutas kergelt.
„Kallikene, kullakene, rahune nüüd, saame asjast üle.”
Vanaisa ulgus ja vappus veel minutikese, nühkis põsed teki sisse kuivaks, ajas jalad alla ja läks kõikudes kööki nina nuuskama.
Taimi ei tihanud midagi küsida, sehkendas pliidiraua rõngastega. Eerik istus taburetile, toetas küünarnukid söögilauale, hoidis pead käte vahel.
„Tee mulle üks tee.”
„Kallasin juba termosesse ära. Tavaliselt sa hommikul ei joogi ju.”
„Termosest nüüd valagi. Vala, vala julgelt, ära koonerda.”„Aga mida sa siis töö juures jood?”
Aeglaselt tõstis Eerik mahuka savikruusi huulile, puhus auravale vedelikule ja rüüpas ettevaatlikult, kerge lurinaga. Ja nõnda korduvalt.
„Palavavõitu. Ma ei lähegi täna tööle.”
„Soo-oh, mis sul siis hakkas, et kohe nii kergesti alla annad.