Valge emalõvi. Henning Mankell

      proloog

      1918. aasta 21. aprilli hilisel pärastlõunal kohtusid Johannesburgi Kensingtoni linnaosa tagasihoidlikus kohvikus kolm meest. Kõik nad olid noored. Neist noorim, Werner van der Merwe, oli äsja üheksateist saanud. Vanim, Henning Klopper, oli kakskümmend kaks. Seltskonnas kolmanda mehe nimi oli Hans du Pleiss ja tema pidi mõni nädal hiljem kakskümmend üks saama. Just sel päeval olid nad otsustanud peatset sünnipäevapidu planeerida. Kellelegi neist ei tulnud pähegi, või õigemini polnud neil õrna aimugi, et nende kohtumisest Kensingtoni kohvikus saab ajaloolise tähtsusega sündmus. Hans du Pleissi sünnipäeva tähistamine ei tulnud sel pärastlõunal jutukski. Isegi Henning Klopperil, kes tuli lagedale kaugemas perspektiivis kogu Lõuna-Aafrika ühiskonda muutva ettepanekuga, ei olnud ettekujutust oma veel lõpuni mõtlemata mõtete ulatusest või tagajärgedest.

      Nad olid kolm noort meest, erinevad, erineva temperamendi ja iseloomuga. Kuid miski ühendas neid. Miski väga otsustav. Nad olid buurid. Kõik kolm kuulusid vanadesse suguvõsadesse, kes olid saabunud Lõuna-Aafrikasse kodutute Hollandi hugenottide esimese suure immigratsioonilainega 1680-ndatel. Kui Inglise mõju Lõuna-Aafrikas kasvas ja lõpuks avaliku survestamise kuju võttis, asusid buurid härjavankritega pikale teekonnale sisemaale, Transvaali ja Oranje lõputute tasandike poole. Nende kolme noore mehe jaoks – nagu ka kõikide teiste buuride jaoks – oli vabadus ja sõltumatus oma keele ja kultuuri säilitamise eelduseks. Vabadus oli tagatiseks, et mingit soovimatut ühtesulamist vihatud Inglise päritolu elanikkonnaga ei toimu, rääkimata segunemisest mustanahalistega või Indiast pärit vähemusega, kes elatusid eeskätt kaubitsemisest rannikulinnades Durbanis, Port Elizabethis ja Kaplinnas.

      Henning Klopper, Werner van der Merwe ja Hans du Pleiss olid buurid. Seda ei saanud nad iialgi unustada, sellest ei saanud mööda vaadata. Ennekõike olid nad selle üle uhked. Juba varases lapsepõlves olid nad õppinud, et nad on äravalitud rahvas. Samal ajal oli nii iseenesestmõistetav, et oma igapäevastel kokkusaamistel väikeses kohvikus puudutasid nad seda teemat harva. Olemas oli lihtsalt teadmine, otsekui nende sõpruse ja usalduse, mõtete ja tunnete nähtamatu eeldus.

      Kuna nad kõik töötasid Lõuna-Aafrika Raudteekompanii kontoris, läksid nad pärast tööpäeva lõppu koos kohvikusse. Tavaliselt rääkisid nad tüdrukutest, tulevikuunistustest, Euroopas haripunkti jõudnud suurest sõjast. Kuid just tol päeval istus Henning Klopper mõtlikult vaikides. Teised, kes olid harjunud, et noormees oli neist kolmest kõige jutukam, vaatasid teda imestusega.

      „Oled sa haige?” küsis Hans du Pleiss. „On sul malaaria?”

      Henning Klopper raputas sõnagi lausumata äraolevalt pead.

      Hans du Pleiss kehitas õlgu ja pöördus Werner van der Merwe poole.

      „Ta mõtleb,” ütles Werner. „Ta mõtleb, kuidas juba sel aastal saaks palgakõrgendust neljalt naelalt kuuele naelale kuus.”

      See oli üks nende pidevaid jututeemasid, kuidas veenda oma mitte eriti innukaid ülemusi alluvate lahjasid palku tõstma. Keegi neist ei kahelnud, et karjäär Lõuna-Aafrika Raudteekompaniis päädib tulevikus erinevatele juhtivatele kohtadele jõudmisega. Kõigil kolmel oli rohkesti eneseusku, nad olid intelligentsed ja energilised. Probleemiks oli vaid see, et nende arust toimus kõik nii hirmus aeglaselt.

      Henning Klopper sirutas käe kohvitassi järele ja võttis sellest lonksu. Ta katsus sõrmeotstega, et kõrge valge krae oleks otse. Siis tõmbas ta käega pikkamisi läbi keskelt korralikult lahku kammitud juuste.

      „Ma räägin teile ühe nelikümmend aastat tagasi juhtunud loo,” ütles ta aeglaselt.

      Werner van der Merwe kissitas teda läbi raamita prillide.

      „Sa oled liiga noor, Henning,” sõnas ta. „Kaheksateistkümne aasta pärast võid meile neljakümne aasta vanuseid mälestusi jutustada. Aga mitte praegu.”

      Henning Klopper raputas pead.

      „See pole minu mälestus,” vastas ta. „See ei puuduta mind ega mu perekonda. See puudutab George Strattoni nimelist Inglise seersanti.”

      Hans du Pleiss katkestas sigarillo süütamise.

      „Mis ajast sa inglaste vastu oled hakanud huvi tundma?” küsis ta. „Hea inglane on surnud inglane, ükskõik siis, kas see on seersant või poliitik või kaevanduse ülevaataja.”

      „Ta ongi surnud,” ütles Henning Klopper. „Seersant George Stratton on surnud. Sul pole vaja muretseda. Just tema surmast ma hakkangi rääkima. Ta suri nelikümmend aastat tagasi.”

      Hans du Pleiss tegi veel kord vaidlemiseks suu lahti, kuid Werner van der Merwe pani talle käe kiiresti õlale.

      „Oota,” ütles ta. „Las Henning räägib.”

      Henning Klopper jõi veel lonksu kohvi ja pühkis kitsaste heledate vuntside ümbert hoolikalt salvrätiga suud.

      „Oli 1878. aasta aprill,” alustas ta. „Käimas oli Briti sõda mässama hakanud Aafrika suguharude vastu.”

      „Sõda, mille nad kaotasid,” ütles Hans du Pleiss. „Ainult inglased võivad kaotada sõja metslaste vastu. Isandlwana ja Rorke’s Drifti juures näitas Inglise armee, milleks ta tegelikult kõlbab – metslasele jalge alla tallamiseks.”

      „Las ta räägib edasi,” ütles Werner van der Merwe. „Ära katkesta kogu aeg.”

      „See, millest ma räägin, juhtus kusagil Buffalo jõe lähedal,” ütles Henning Klopper. „Jõe ääres, mida pärismaalased kutsuvad Gongqoks. See Mounted Riflesi üksus, mille eest Stratton vastutas, oli jõe ääres lagedal väljal laagrisse jäänud ja positsioonid sisse võtnud. Nende ees oli mäenõlv, mille nime ma ei mäleta. Aga teisel pool mäge ootas rühm koosa-sõdalasi. Neid oli vähe ja varustus oli neil vilets. Strattoni sõduritel polnud põhjust muretseda. Väljasaadetud piilurid olid kinnitanud, et koosa malev oli kaootiline ja näis valmistuvat taganemiseks. Pealegi ootasid Stratton ja tema ohvitserid päeva jooksul täiendavalt veel vähemalt ühe pataljoni saabumist. Aga äkki juhtus seersant Strattoniga, keda tunti kui igas olukorras rahu säilitavat meest, midagi ootamatut. Ta hakkas ringi käima ja oma sõduritega hüvasti jätma. Need, kes kohal olid, on hiljem rääkinud, et ta oleks nagu ootamatult palavikku jäänud. Siis võttis ta püstoli ja lasi endale kuuli pähe, otse oma sõdurite silme all. Ta oli 26-aastane, kui ta Buffalo jõe ääres suri. Neli aastat vanem kui mina praegu.”

      Henning Klopper jäi järsult vait, nagu oleks loo lõpp teda ennastki üllatanud. Hans du Pleiss puhus oma sigarillost suitsurõnga ja näis järge ootavat. Werner van der Merwe nipsutas ruumi teises otsas lauda pühkiva mustanahalise kelneri suunas sõrmi.

      „Kas see oli kõik?” küsis Hans du Pleiss.

      „Jah,” vastas Henning Klopper. „Kas sellest ei piisa?”

      „Ma arvan, et meil on veel kohvi vaja,” ütles Werner van der Merwe.

      Ühte jalga lonkav must kelner võttis kummardades tellimuse vastu ja kadus läbi pöördukse kööki.

      „Misjaoks sa seda räägid?” küsis Hans du Pleiss. „Inglise seersant, kes saab päikesepiste ja laseb ennast maha?”

      Henning Klopper silmitses oma sõpru üllatusega.

      „Kas te ei saa aru?” küsis ta. „Kas te tõesti aru ei saa?”

      Tema üllatus oli tõeline, selles polnud jälgegi teesklusest või mängust. Kui ta oli oma vanematekodus ühest ajakirjast juhuslikult leidnud loo seersant Strattoni surmast, oli ta otsekohe mõelnud, et see puudutab tedagi. Seersant Strattoni saatuses arvas ta nägevat ka enda oma. Algul oli mõte teda üllatanud, sest see oli nii vähe tõenäoline. Mis võis tal olla ühist Inglise armee seersandiga, kes ilmselt oli hulluks läinud, revolvritoru meelekohale surunud ja päästikule