Suurem Eesti. Toomas Hendrik Ilves
erasektori väga suurt panust innovatsiooni, teadusesse, uutesse ideedesse ja lahendustesse. Sama kehtib ka teistes valdkondades.
Kui tahame väiksemat riigi ettehoolet ja madalaid maksumäärasid, siis tuleb endal sellevõrra rohkem teha. Kui tahame olla suured, siis tuleb suhtuda põlgusega kõigesse väiklasse, vulgaarsesse ja laamendavasse. Kõigesse, mis mõnitab ja haavab ja teeb haiget. Kauplust rüüstavat huligaani ja anonüümset netisõimlejat ajendab üks ja seesama tung. Nad saavad rahulduse ja kasu teiste töö, vaimu ja maine hävitamisest.
Ma olen veendunud, et iga ühiskond, mis takistab vaba mõtte levikut, lõpetab prügikastis. Nii on see olnud siiamaani. Ja nii juhtub ka nendega, kes seda praegu harrastavad. Kui teisitimõtlejad vaikivad – sest kergem on olla vait kui mõtelda ja selle eest peksa saada –, siis ei sünni midagi paremat. Sünnib vaid keskpärasus, ja sealt edasi juba mitte midagi.
See on meie igaühe otsustada. Kas me tahame Lennart Meri, Jaan Krossi, Marju Lauristini, David Vseviovi, Jaan Einasto Eestit? Või pigem kurja, pimedat ja madalat, bulvariajakirjanduse Eestit?
Nõudlik maailm me ümber esitab meile järgmise kümnendi jooksul mitmeid tõsiseid küsimusi. Neid kõiki loetleda on võimatu, mistõttu piirdun tähtsamaga.
Esimene ja olulisim neist on energia. Ehk küsimus, kas meil jätkub energiat, et muutuda tarkade inimeste majanduseks ja otsustada ise selle üle, mida ja kuidas me teeme. Me teame juba täna, milline on meie energiavajadus kümne aasta pärast. Me teame, millised on Eesti valikud. Aga me ei tea veel, milline neist valikuist on parim Eestile. Tänased vastused ja arutelu tase ei veena. Meil on vaja lahendusi, mis ühtaegu töötavad tehnoloogiliselt, aga kõlbavad ka ökoloogiliselt.
Aga valida tuleb. Juhul, kui me tahame, et see oleks meie ja mitte teiste valik.
Neid küsimusi on veel ja veel. Suurenev hea ettevalmistusega tööjõu nappus; liiga vähe reaal- ja loodusteadusi õppivaid noori; meie ühise elukeskkonna parandamine selleks, et meie välismaale läinud lapsed ja vennad-õed tahaksid tulla tagasi.
Need küsimused vajavad lahendamist. Nad on keerulisemad. Nad nõuavad palju rohkem loovat mõtlemist kui nood, mille ees me seisime oma riigi eelmisel juubelisünnipäeval kümme aastat tagasi. Lihtsakoeliste ja enesestmõistetavate, meie esmavajadustega tegelevate küsimuste aeg on läbi. Aga nagu ma juba ütlesin: täna on meie ees küpsema riigi, küpsema rahva, küpsema inimese küsimused.
Julgus andis meile Eesti Vabariigi, andis meile kaks korda vabaduse. Seesama julgus, pealehakkamine ja ühine tegevus annab meile ka väärika ja parema elu edaspidi.
Me ei ela kujutelmades. Tänane päev on reaalsus. 90-aastane Eesti Vabariik on reaalsus. See on meie maailm, meile parim võimalikest. Mitte täiuslik, aga täis vabadust ja võimalusi. Meie reaalsus on vabadus valida õigeid asju valede asemel. Ja suurim vabadus on meie võimalus vastutada.
Me võime endalt veeretada vastutuse ja minna mere äärde kuldkalakest püüdma, kes meie soovid täidaks. Aga sel juhul seisame seal kümne aasta pärast tühja käe ja kõhuga. Ei, kuldkalakest ei tasu püüda. Isegi kui arvatakse, et ta nimi on soome keeles Nokia. Kuldkalad on muinasjutus, samas kui tegelik elumeri on kalu täis. Suuremaid ja väiksemaid, kuid reaalseid ja püütavaid. Püüdkem siis neid.
Hea sõber, ma tean, et Sinu töid ja päevi täidab argine hool. Hool oma töiste kohustuste ees. Hool laste kasvamisest ja kasvatamisest. Hool oma pere käekäigu eest, oma kodu eest. Ja oma riigi eest. Su riik on niisama oma kui Su kodu, sest ta ongi Sinu oma.
Sa istud õhtuti, üürikesel hetkel enne und, sageli väsinuna ja tülpinuna, arvutiekraani või ajakirja, ajalehe või raamatu taga ja mõtled: kas see ongi kõik? Kas see ongi unistuste elu ja unistuste Eesti? Ei, sest keegi ei võta meilt unistusi, kui me ise neid endalt ei võta. Miski pole võimatu, kuni pole tõestatud vastupidist. Jah, sest seda, mis meil on, on tohutult!
Milline rahuldus on teada, et su laps saab hakkama. Mitte ainult klassis, vaid ka maailmas. Milline õnn on teada, et seesama keel, milles Sa laulukaare all koos kümnete tuhandetega kunagi nutsid, ikka vaid lootes, laulsid Mu isamaa on minu arm, et see on seesama keel, millega sa Euroopas ka oma tööasju võid ajada, uhkelt ja enesestmõistetavalt.
Vaata, ja Sa näed, kuidas Sinu pere Sind vajab ja hindab. Vaata, ja Sa näed, et Sinu töö on tähtis ja seda tunnustatakse. Vaata, ja Sa näed, et pikenev päev annab Sulle juba täna märku suvise mustikametsa lõhnast. Vaata, ja Sa näed, et kõik, mida Sa täna teed, annab Sulle kümne aasta pärast parema Eesti.
Ja ometi on ka see vaid algus! Algus, mille puhul sobib alati mõtiskleda ja sosistada ja hõisata; algus, mille puhul sobib alati ulatada oma kaaslase ja kõrvalistuja poole käsi ja öelda: Elagu, Eesti!
MEELOSLASI MÄLETADES
Mõistkem, et vanad eeldused ja alused enam ei kehti. Selle omaksvõtt laseb meil hakata uuesti eristama olulist tähtsusetust, sisu vahust; see laseb meil mõista, kus me tegelikult praegu oleme.
Ilmselt hakkasime alles nüüd, 2008. aasta suve lõpul, täielikult aduma, kui olulised olid Eesti 17 aastat väldanud pingutused lõimumaks taas Euroopaga. Nende pingutuste olemust ja ulatust võivad nimetatud aastate välispoliitika tegijate ringist väljaspool seisjad vaid aimata.
Eesti jõudmine Läände tänasel kujul on suuresti Eesti välispoliitika taasasutajate nägu. Lennart Meri ja teda ümbritsenud noorte inimeste visioon, et Eestist saaks võimalikult läänelik demokraatlik ja liberaalne riik, NATO ja EL-i liikmesmaa, polnud algselt üldsegi nii iseenesestmõistetav, kui see tagantjärele näida võib. Alternatiive oli küllaga. Et me üldse saame apelleerida demokraatia ühistele väärtustele; et me instinktiivselt ja südamesopis tunnetame ja tunneme ära valgustusajastust pärit esmased väärtused – vabaduse sõnas, väljenduses ja ühenduses, õigusriigi ja õiguse ülimuslikkuse, inimõigused –, on pigem erand, ime ja kindlasti mitte tunnetatud paratamatus. Piisab vaid pilgust enda ümber, et selles veenduda.
Me ju võinuks valida müriaadi muude võimaluste vahel. Näiteks olla neutraalne „pragmaatiline” väikeriik, mida mõned äriringkonnad on alati soovinud, ning mis kulmineerub, nagu peabki, parimal juhul pooliseseisvuse ja nordstreamlikkusega, halvimal juhul aga „kõik müügiks” riigifilosoofiaga. Ehk siis riigiga, mis pole loodud mitte oma kodanike kaitseks ja õitsenguks, vaid osa inimeste rahateenimise vahendiks.
Või muutuda ksenofoobiliseks, natsionalistlikuks ja sestap isoleeritud, autarkiliseks ja poolautoritaarseks riigiks, kus oluline on võim, selle evimine ja säilitamine koos tulenevate majanduslike hüvedega, nagu ongi juhtunud suures osas postsovetlikust maailmast.
Või siis lihtsalt saada korrumpeerunud postkommunistlikuks riigiks, kus maksab maksmine, mitte õigus ja seadus. Pole midagi imestamisväärset, et tunnetame nii Eesti soovide kui ka tegelikkuse sügavamates kihtides kõiki äsja mainitud kolme hoovust. Sõjaeelses Eesti Vabariigis ehk versioonis E.V 1.0 esines neid küllaga. Pigem on ime, et alates oma riigi taastamisest ehk versiooni E.V 2.0 algaastaist suutsime noidsamu hoovusi taltsutada, summutada, tõkestada ja eemale suunata.
Kui heidame pilgu kommunismist vabanenud riikide käekäigule, tuleb möönda, et liberaalsete, avatud, õigusriigi põhimõtteile rajatud ning inim- ja kodanikuõigusi respekteerivate demokraatiate arv pole just ülemäära suur. Kui ma kaks kümnendit tagasi olin lugenud Francis Fukuyama artiklit „Ajaloo lõpp?” ja saatsin koopia Loomingule usus, et seda tuleb jagada ka Eesti lugejaga, siis valitses demokraatia hegeliaanliku paratamatu võidu osas üleüldine optimism.5 Vaadates täna petroriikides võimutsevat kapitalistliku autoritaarsuse tõusu ja korrumpeerunud režiimide eliidi võimusäilitamismehhanisme kui demokraatia täiesti elujõulist alternatiivi, näib nii minu kui ka paljude teiste tollane optimism üsnagi lihtsameelsena.
Alternatiivide edu ja lai levik näitab aga, et taastatud Eesti algaastail tehtud valikud olid õiged, vähemalt eesti rahva seisukohalt. Tuleb aga toonitada, et need valikud polnud iseenesestmõistetavad.
Riigi
Francis Fukuyama, „Ajaloo lõpp?”. – Looming, nr 3, 1993, lk 375–388.