Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
printsiipi on Venemaal püütud varem ka rakendada. Alles hiljuti pajatas Gorbatšov täie suuga uuest mõtlemisest, aga kuidas see protsess välja näeks, ei suuda keegi ette kujutada.” Vallaku hääles kuuldus pessimismi, kui ta jätkas: „Mis puutub aparaatidesse, siis saan aru, et paljus põhineb teie teooria idamaade õpetustel, kus inimesed viiakse sisemisse üliseisundisse ja niinimetatud aparaatideks on sel juhul meie endi kehasisesed osad ehk mikrokosmos, kui nii võiks öelda.”
Vassili Lenski oli üllatunud. Ta vaatas imestunult partnerit. Härrasmees tema kõrval teadis asjast rohkem, kui oli lasknud algul välja paista.
„Väga hea, väga hea,” noogutas professor kiitvalt pead. „Tegelikult just nii kõik ongi. Treeningute ja õppimise käigus jõudsin ma olemuslikult transtsendentaalselt teadvuselt selle konkretiseerimiseni ning siit juba uue bioenergeetilise intellekti arenguni. Ma ei ole oma õpetusest mingit saladust teinud, kuid raskuspunkt kogu asja juures on täpselt see, nagu te väga tabavalt märkisite – kuidas seda uut moodi mõtlemist teistele edasi anda, kuidas seda õpetada.” Professor võttis prillid eest ja nukerdas väsinult silmi. „Paljupolaarseid aparaate saab luua vaid see inimene, kes koostab nad kõigepealt oma ajus. Selleks tuleb aga eelkõige personaalses mõtlemises välja arendada vastavad kokkupandavad paljupolaarsed funktsioonid, mõistate?” Mees tõstis õpetlikult näpu püsti. „Varem olen ma väitnud,” lisas ta murega, „et inimene, kes varastab minult paljupolaarsuse tehnoloogia, saab minu paremaks sõbraks, kuid nüüd…”
Professor jättis lõpetamata lause õhku rippuma.
„Mis siis nüüd, härra professor, juhtunud on?” muutus Eduard Vallak tähelepanelikuks ning keeras end kogu massiivse kerega partneri poole.
Lenski ohkas raskelt, enne kui jätkas: „Olen sunnitud tunnistama, et selle sõpruse kohta ma ikkagi eksisin.”
Vallak ei seganud professorit, vaid ootas kannatlikult järge.
„Oman täiesti kindlaid andmeid, et Venemaa sõjatööstusel on Kindralstaabi tellimusel korda läinud saavutada positiivseid tulemusi printsipiaalselt täiesti uue relva loomisel ja tegu on valdkonnaga, millest me just vestlesime. Inimesi, kes selle taga seisavad, ei saa ma kuidagi sõpradeks nimetada.” Vassili Lenski vakatas, vaatas jalge ette ja keerutas hajameelselt prille näppude vahel.
„Ja see on midagi sellist, mille kõrval tuumapommi võib pidada laste mänguasjaks?” päris Eduard Vallak huvitatult.
„Kõik oleneb sellest, millisele astmele on paljupolaarsuse kasutamisel jõutud,” vastas professor, võttis soni peast, pööras näo vastu taevast ja sulges silmad, lastes vihmapiiskadel pähe sadada. Siis silus ta käega läbi märgade juuste, tõmbas soni jälle pähe, avas silmad, köhatas tagasihoidlikult rusikasse. „Ma võiksin teile neid võimalusi loendada, eks ise otsustate.”
Hetkeks Lenski vakatas ja kaalutles, kuidas kõike lihtsamini seletada. Leides oma arust õige viisi, jätkas ta: „Vaadake, härra Vallak, paljupolaarsust nagu paljut muudki siin maailmas saab omandada ainult astmeliselt, alustades lihtsamalt ja omandatult, minnes üle keerulisematele vormidele. Esimesel astmel võiks alustada üleminekut kaasaegsetele energiamuunduritele. Siin on võimalik saada uute omadustega aineid, kiirendada taimede ja loomade kasvu, suurendada juba olemasolevate energialiikide kasutegurit kümneid kordi.”
Professor vaikis hetkeks kontrollides, millist mõju avaldab jutt vestluspartnerile. Eduard Vallaku tüdimus oli kadunud, mees kuulas väga tähelepanelikult. Rahul efektiga, jätkas Lenski:
„See tundub uskumatuna, kuid kõige eelneva näiteks võiks tuua meie poolt juba 1981. aastal paljupolaarse energia abil kasvatatud kolme meetri kõrgused tomatipuud. Aasta hiljem demonstreeriti samasuguseid ka Jaapanis.” Professor neelatas.
Selles kõiges ei tundu küll midagi hirmsat olevat, mõtles Eduard Vallak, kes tegelikult oli Eestis alles loodava luureteenistuse kuraator peaministri juures.
„Teisel astmel,” jätkas noorem mees mõtlikult tiigi veele vahtides, „on võimalik mis tahes kaugusest bioenergeetilisi protsesse juhtida, taimede, loomade ja inimeste olemust valitseda, luua „elavaid” fantoome. Sellel astmel on võimalik mitte ainult juhtida inimese funktsioone füsioloogilisel, emotsionaalsel ja psüühilisel tasandil, vaid ka tema enda arengut programmeerida.”
„Oot, oot,” ei pidanud Vallaku närvid vastu, „härra Lenski, te väidate, et inimest saab muuta bioenergeetiliseks robotiks?”
„Ahaa, aru saite,” muigas Lenski ja ajas õpetlikult näpu püsti. „Ei vähem ega rohkem kui maailma valitsemine, kas pole nii, Eduard Jakobovitš?” Mees pani energilise liigutusega prillid ette, nüüd välkusid ta sinised silmad irooniliselt klaaside taga. „Saate isegi aru, milline relv – masside juhtimine tuhandete kilomeetrite kauguselt, ei verd, pomme ega plahvatusi, täielik maailma valdamine, see, millest omal ajal unistasid nii Tšingis-khaan kui ka Jossif Stalin, nii Aleksander Suur kui ka Adolf Hitler. Rõhutan veel kord, ei mingit verevalamist, vaid inimpõlvkondade programmeeritud bioenergeetiline areng.”
Eduard Vallak oli nii süvenenud oma mõtetesse, et ei märganudki professori vaikusehetke. Millised perspektiivid, mu jumal, mõtles ta, millised meeletud perspektiivid, kui kas või kümnendik professori poolt öeldust tõele vastab.
„Paljupolaarsuse kolmas aste võimaldab luua uusi keemilisi aineid, mis on bioloogiliselt aktiivsed ja kannavad endas uut tüüpi informatsiooni. Siit läheb tee uue paljupolaarsusel rajaneva arvutipõlvkonna loomisele.”
Professor vaatas unistava ja hajevil pilguga pargi sügavusse, nagu oodates iga hetk Kadrioru vettinud puude vahelt uusi ja seninägemata maailmu esile kerkimas. Virgudes mõtetest, jätkas ta energiliselt:
„Neljas aste, see on juba kõrgem pilotaaž. Siin leiduvad võimalused, kuidas suunata objekte ruumist ruumi, kuidas liikuda ajas. Sellel astmel on võimalik saada vastuseid küsimusele, mis on ruumi kõverdumine, luua UFO-taolisi reaalseid fantoome, millega muide mina koos oma assistendi Vladimir Okšiniga juba 1984. aastal hakkama sain. Neljanda astme valdamine kõigele eelnevale lisaks annab võimaluse valitseda aega ja ruumi…”
„Hirmus, see on täitsa õudne,” pääses tahtmatult Vallaku huultelt, kusjuures ta sonkis jalutuskepi otsaga mullas.
„Muidugi hirmus,” soostus Vassili Lenski ja muigas. „Kõik uus ja arusaamatu on hirmus. Mäletate, ka hobused panid paanikas lõhkuma, kui esimesed autod linnatänavatele ilmusid. Hirmus on, kui uued ja meeletu perspektiiviga asjad sattuvad valede inimeste kätte. „Küpsemiseks” paljupolaarsete aparaatideni peavad inimesed oma mõtlemises eelnevalt välja arendama vastavad bioenergeetilised omadused ja alles siis…” Vassili Lenski jättis lause lõpetamata, nähes Eduard Vallakut tasapisi pead vangutavat.
„Kui see ka tõele vastab, siis on tegu väga kauge tulevikumuusikaga,” pomises vanem mees noogutamise taktis mõtlikult.
„Aga ei ole ju…” protesteeris Lenski ägedalt. „Kui te tähelepanelikult kuulasite, siis…”
„Tean, tean,” katkestas Vallak omakorda vestluspartnerit, „te olete mures projekti „Trust” pärast, mida venelased Gattšinas arendavad.”
„Oot, oot, te olete siis asjaga kursis, Eduard Jakobovitš?” päris Vassili Lenski ja tema nägu ehtis ehe üllatus. Siis pööras ta pilgu kõrvale ja lausus kibestunud häälel:
„Algul mängisite üsna hästi asjast mitte huvitatud võhikut, kuid ma oleksin pidanud taipama – sellised küsimused on alati luureorganite prioriteediks. Väike Eesti ei erine selles asjas USA-st ega Venemaast.”
Vallakul oli kahju, peaaegu usalduslikult kulgenud vestlus kippus lõppema negatiivsel noodil, kuid öeldut polnud enam võimalik tagasi võtta. Kiirustades tõusis professor Lenski pingilt ja valmistus lahkuma. Eduard Vallak ajas end samuti püsti ja lausus rahustavalt:
„Härra Lenski, ärge solvuge. Te peate aru saama, et ka väikeriigid peavad oma huve kaitsma ja seda on neil palju raskem teha kui suurriikidel. Seepärast ei näe ma selles midagi imelikku, et peaminister just mulle ülesandeks tegi teiega kohtuda.”
Vassili Lenski kuulas oma partnerit,