Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
midagi tolle niinimetatud Eduard Vallaku juures lasi välise taga aimata tugevat selgroogu ja see tegi valvsaks.
„Millega on minu tagasihoidlik persoon ära teeninud teie tähelepanu?” päris ta, hoides seltskondliku vestluse tooni. Kvaasile oli ammu selge, et see vanahärra teisel pool diivanilauda võis küll vehkida Eesti Teabeteenistuse sildi kui viigilehega, kuid kogu tema olek, riietus ja eesti keel andsid märku sellest, et tegu on ookeanitaguse poisiga.
„Meil on ühiseid tuttavaid, härra Tamm, ja teile saadetakse tervisi,” lausus vanahärra ja muigas.
„Oh sa tont,” lasi Leo sarkasmil kõlada, „enne kui Washingtonis bussi peale istusite, astusid kõik ligi, surusid kätt ja palusid taksojuht Tammele Tallinna tervisi viia, kas nii?” Vanem mees kehitas abitult õlgu. „Mida te sogate, Vallak, või kes te seal olete, rääkige asjast!” Kvaasi hääl oli muutunud vahedaks ning silmavaade teravaks.
„Päris nii see muidugi ei olnud,” lausus korteriperemees vaigistavalt, „kuid vanad võitluskaaslased Lemaania päevilt palusid küll tervitada.” Vilksamisi viskas Vallak pilgu vestluspartneri näole, kuid sealt ei olnud mingit reaktsiooni märgata.
„Kus kurat see veel asub?” päris Tamm pilkavalt.
„Kas brigaadikindral Thamericki nimi ei ütle teile midagi?” jätkas vanem mees küsitlemist. Leo Tamm kehitas õlgu ja uuris igavlevalt pilte seinal.
„Härra Volõnin, ma poleks uskunud, et te Maria Smirnova nii kiiresti unustate.” Hoop oli antud salakavalalt ja õiget momenti tabades. Kvaasi pilk tardus hetkeks ja see ei jäänud Vallakule märkamata.
Ehkki kümme aastat oli möödas, tundis Leo valuviirgu südant puudutavat. Ta nägi silme ees sõstrakarva silmi ja blondi juuksepahmakut. „…mehi, palju… mehi, palju… üks jäi saamata,” olid sosistanud neiu sinakaks tõmbunud huuled Lemaania džunglis, kui ta Leo süles suri. Kvaasi näos ei liikunud ükski lihas, kuid tema olek näitas, kui pinges mees oli. Terashallid silmad puurisid Vallakut ja vana mees tundis, et selle viha ja jõu võimusesse, mis sealt vastu vaatas, poleks tema küll riskinud jääda.
„Vabandage,” lausus ta lepitavalt ja langetas pilgu.
Toas valitses pikk vaikus, ainult vanaaegne pommidega seinakell tiksus lonkavalt, sümboliseerides aja peatumatut kulgu. Kas polnud ka tema, alampolkovnik Tamovi saatus 1983. aasta Lemaania džunglist saadik samamoodi longanud? Mis oli see, mille poole ta veel püüdles, mille nimel üldse elas? Viimaste aastate jooksul oli kõik pea peale pööratud ja tema, Leonid Tamov alias Leo Tamm, oli otsekui sajandite vanune fossiil, nagu dinosaurus, kes elas kesk uut elu, mõistmata, milleks ja kuhu on ta sattunud. Parajasti käis ajakirjanduses meeletu kampaania KGB likvideerimise ümber Eestis. Muidugi ei puudutanud see teda, GRU arhiivid olid alati olnud Moskvas, Akvaariumis seitsme luku taga, kuid üht-teist sellest madinast oli kõrva taha panna küll. Kas või see, kui oskuslikult lekitati Moskva poolt Eesti meediasse riigikorralduse destabiliseerimiseks igatsugu väärinformatsiooni, mille tagajärjeks oli hirmus vahutamine ja varjupoks. See halvas üsna pikaks ajaks alles tegevust alustavate jõustruktuuride töö, mis oligi lekke eesmärgiks. KGB tõeline ja väärtinformatsioon oli selleks ajaks Eestist juba ammu ära viidud. Tammest oli aga saanud GRU süvalesta staatusega agent Eestis. Moskvas ei unustatud vihjamast, et Leonid Joganovitš võib end rahulikult tunda, arhiivid on kindlate lukkude taga. Muidugi oli asja mõte vastupidine, rahustamise asemel anti märku, et trumbid on GRU juhtkonna käes ja seal osatakse neid kasutada. Jah, milleks, milleks kõik see?
„Mida te taotlete, härra Vallak? Mida teil vaja on?” Esimest korda kostsid Tamme hääles väsimuse noodid.
Tundub, et tõepoolest on tegu kuulsa alampolkovnik Tamoviga, mõtles Vallak partnerit respektiga silmitsedes. Alguses ei olnud ta selles sugugi kindel. Mees, kellest LKA kuluaarides liikus uskumatuid lugusid, mees, kes tegelikult oleks pidanud olema juba aastaid surnud.
„Ma veel kord vabandan, härra Tamm, kui ma kuidagi teie tundeid riivasin.”
„Minu tundeid?” Taksojuhi hääl kõlas küsiv-irooniliselt. „Mul on teid väga raske mõista, härra Vallak? Mitte kuidagi ei saa ma pihta, millest te räägite?” Ta oli hetkelisest nõrkusest jagu saanud ja rahulikult vaatasid hallid silmad vestluspartnerit. „Asugem asja juurde.” Leo Tamme hääl oli kiretu, keskendudes kuulama. Tegelikult olid ta meeled väga ärevil ja ajus vilkus pidevalt punane lambike: „Legend lekib, legend lekib…” Otsustamisel oli tema saatus. Kuidas käituda edasi?
„Vabandage mind, härra Tamm, kuid ma ei kutsunud teid siia selleks, et kurta Eesti Teabeteenistuse häda ja viletsust. Kõik on alles alguses ja see on loomulik, aga vaatamata sellele peab keegi ka seda tööd tegema. Meeldib see meile või mitte, aga kui on iseseisev riik, peab olema ka luureteenistus, ja olla saab see ainult meie endi nägu, nii rikkad või vaesed kui me parajasti oleme.”
Vahtides üksisilmi oma põlvedele toetatud käsi, kuulas Tamm liikumatult võõrustajat. Saamata sõnagi vastuseks, jätkas too tüütu järjekindlusega:
„Paraku ülesanded, mis meie ees seisavad, ei hooli sugugi sellest, kas oleme rikkad või vaesed, kas alles alustame või oleme selles äris juba puuda soola söönud.”
„Mida, härra Vallak, peaksin ma teile selle peale ütlema?” päris Kvaasi irooniliselt ja tõstis pilgu. Tema silmadest vaatas vastu sarkasm, kui ta jätkas: „Kas ootate lohutust või seda, et ma püsti kargaksin, kannad kokku lööksin ja raporteeriksin – iga mees ja rõõmuga eesti asja ajama.”
„Seda nüüd vaevalt teilt oodata tasub.” Vana mees muigas ja nukerdas väsinud silmi. „Teades nii üht kui teist teie teenistuslehelt, olles palju kuulnud ka tegevusest,” – ta ruttas käega vehkides summutama vestluskaaslase vastuväiteid – „ei pea ma teid sugugi tuulelipuks, pigem arvan arukalt tegutsejaks.”
Küll aga moosib, mõtles Kvaasi endamisi, kuid pidi tunnistama, et öeldu talle meeldis.
„Olen aus, härra Tamm,” jätkas Vallak, „meil lihtsalt ei ole Eestis kellegagi oma teenistust rajada. Avalikkuse silmis on vanematel tegijatel vale taust ja noored mehed on küll hakkamist täis, kuid nende teadmised rajanevad peamiselt luurefilmidel ja – romaanidel. Läheb veel palju aega, enne kui neist midagi saama hakkab.”
Mõtlikult vaatas vana mees enda ette. Saatusliku järjekindlusega loendas vana seinakell minuteid ajalooks. Mida oli Kvaasil öelda? Kõik oli väga imelik kui mitte rohkemgi veel. Polnud võimatu, et tegu oli GRU testiga, mille käigus kontrolliti nii tema meelsust kui ka käitumist. Firma oli oma kaastöötajaid alati kontrollinud, kuid selle asja juures oli üks väike aga, et mitte öelda isegi kaks. Niinimetatud süvalesta, tugevalt konserveeritud agenti testides riskis agentuur aastatega loodud legendi paljastamisega ja seda tavaliselt ei tehtud. Teise „aga” taga seisis Vallaku poolt nimetatud brigaadikindral Thamerick. See tähendas, et GRU oleks pidanud teadma sama, mida tema teadis. Siin tuli selgust luua.
Vallak ei kiirustanud. Ta lasi külalisel omi mõtteid heietada. Seinakell sülgas käriseva häälega välja kaksteist pauku.
„Teate, mina teen endale tassi kohvi. Kas teile ka?” küsis Vallak ja tõusis toolist.
Leo Tamm noogutas soostuvalt ning tõusis samuti.
Köögi ja elutoa vahelt oli osa seinast kaotatud ning peremees jäi endiselt vaatevälja. Olles mõtetes, lasi Leo pilgul üle toa libiseda. Kogu mööbel, sealhulgas tigudiivan, millel ta oli istunud, pärines esimese Eesti Vabariigi aastatest ning nägi üsna väsinud välja. Paljud nipsasjad ja mööbliesemed, nagu valgeks värvitud pikkade jalgadega puust lillepotialus vanaaegse kumerate nurkadega tammepuust puhvetkapi kõrval, olid otsekui ajaloost välja astunud. Aeg oli selle madala lae all seisatanud. Leo lapsepõlv möödus väljasaadetuna Venemaal ja seepärast oli tal sügav huvi selle ajalooperioodi vastu. Raamatukogudes oli ta palju kordi lapanud vanu žurnaale, tutvunud hoonete- ja sisustusfotodega möödunud aegadest, nagu soovides tagasi saada temalt röövitud lapsepõlve Eestis. Käed seljal, jalutas mees üle toa ja peatus. Samasugune käriseva häälega kukukell oli olnud neil ka Leningradi ühiskorteris, mida naabrilapsed, näpp suus, uudistamas käisid. Ema Olga igaõhtune viimane käik oli kella juurde,