Krahv Monte-Cristo. 2. osa. Alexandre Dumas
andre Dumas
Krahv Monte-Cristo II
I
SALAKAUBAVEDAJAD
Dantès polnud veel tervet päevagi laeval olnud, kui talle oli juba selge, kellega tal tegemist. Kuigi “Giovane Amelia” – nii oli Genova tendri nimi – auväärt peremees polnud abee Faria koolis käinud, oskas ta enam-vähem kõiki keeli, mida räägiti Vahemere nime kandva suure järve kallastel; alates araabia keelest ja lõpetades provanssaali keelega. Nõnda tuli ta toime ilma tõlkideta – alati tüütud ja teinekord ka ebadiskreetsed inimesed – , kui tal oli vaja suhelda laevadega, mida kohtas avamerel, või väikeste pargastega, mis talle ranna ääres vastu juhtusid, või siis inimestega, kellel polnud ei nime, ei isamaad, pealtnäha ka mingit ametit, seda sorti rahvaga, keda võib alatasa kohata sadamakaide lähedal uitamas ja kes elavad salapärastest, varjatud sissetulekutest, mille kohta tuleb uskuda, et saatus ise neid jagab, sest mingit silmanähtavat leivateenimisallikat neil ei ole. Oli üsna kerge taibata, et Dantès oli salakaubavedajate laeval.
Sellepärast oligi peremees Dantèsi kuidagi kõheldes laevale võtnud: kõik ranna tollimehed tundsid “Giovane Amelia” kiprit ülihästi, ja kuna need härrased ja kipper püüdsid üksteist igasuguste nõksudega vahetpidamata üle kavaldada, oli peremees algul mõelnud, et Dantès oli lihtsalt mõne kõrgema maksuametniku saadik ja üritab selle kavala võttega nende mõningatesse ametisaladustesse tungida. Aga hiilgav viis, kuidas Dantès oli lühema laevatee valikuga toime tulnud, oli teda lõplikult veennud. Ja kui ta siis oli näinud kerget suitsupilve otsekui kiivritutti Ifi lossi kohal hõljumas ja kauge suurtükipaugu kaja kuulnud, oli talle hetkeks sähvatanud pähe, et ta oli laevale võtnud mehe, kelle saabumist ja lahkumist otsekui kuningate puhul suurtükipaukudega austatakse; peab küll tunnistama, et ta oleks märksa rohkem muretsenud, kui Dantès oleks tolliametnik olnud; aga uustulnuka täielikku rahu nähes haihtus see teinegi oletus niisamuti nagu esimene.
Nõnda oli siis Edmond’il see eelis, et tema teadis, kes ta peremees on, aga peremees ei teadnud, kes tema on. Kust kandist vana meremees ja ta kaaslased ka ei rünnanud, Dantès pani vastu ja ei tunnistanud midagi: ta pajatas pikalt-laialt Napalist ja Maltast, mida ta tundis niisama hästi kui Marseille’d, ja kordas oma esialgset juttu nii täpselt, et see tegi au tema mälule. Ja nõnda laskiski genovalane, ehkki oli kaval mees, ennast lollitada Dantèsil, kellele tulid kasuks tagasihoidlikkus, meremehe kogemused ja eriti osav teesklemisvõime.
Aga võib olla ka, et genovalane oli nende vaimuinimeste moodi, kes ei tea iial midagi peale selle, mida peavad teadma, ja kes usuvad vaid seda, mida on kasulik uskuda.
Niisugused olid suhted laeval, kui jõuti Livornosse.
Seal seisis Edmond’il ees järjekordne katse: tal tuli teha kindlaks, kas ta tunneb iseennast ära pärast neljateistkümmend aastat, mil ta polnud ennast näinud; tal oli üsna täpselt meelde jäänud, milline oli olnud noormees, nüüd pidi ta teada saama, milliseks on kujunenud mees. Kaaslaste silmis oli ta oma tõotuse täitnud; Livornos oli ta käinud oma paarkümmend korda ja teadis ühte habemeajajat San Fernando tänaval. Ta läks tema juurde, et lasta juukseid lõigata ja habet ajada.
Habemeajaja vaatas imestusega pikkade juuste ja tiheda musta habemega meest, kes sarnanes mõne Tiziani kauni peaga. Tol ajal ei olnud säärase habeme ja pikkade juuste kandmine veel moes: tänapäeval paneks ühte habemeajajat imestama vaid see, et niisuguste füüsiliste eelistega mees on valmis neist loobuma.
Livorno habemeajaja asus sõna lausumata tööle.
Kui habemeajaja valmis sai, kui Dantès tundis, et lõug on täiesti sile ja juuksed tavalise pikkuseni lõigatud, küsis ta peeglit ja vaatas ennast.
Nagu me mainisime, oli ta kolmekümne kolme aastane, neliteist vangiaastat oli tema näkku suuri muutusi toonud.
Kui Dantès läks Ifi lossi, oli tal olnud särav ja naeratav, õnneliku nooruki nägu, kelle esimesed sammud elus on olnud kerged ja kes vaatab lootusrikkalt tulevikku, mis pidi kujunema loogiliseks jätkuks minevikule. Kõigest sellest polnud enam jälgegi.
Dantèsi ovaalne nägu oli veel pikemaks veninud, naeratav suu oli karm ja otsusekindel, kulmud mõtlikult kaardus, silmis sügavnukker pilk, mis ajuti tumenes süngeks ja kiirgas viha ja inimvihkamist; näonahk, mis polnud nii kaua päevavalgust ja päikesekiiri näinud, oli omandanud tuhmi jume, mis mustade juuste raamis on iseloomulik põhjamaa aristokraatlikule ilule; sügavad teadmised, mis ta oli omandanud, olid vajutanud oma pitseri targale ja enesekindlale näole; ja kuigi ta oli juba loomult pikka kasvu. oli ta keha arenenud sitkeks ja jõuliseks nagu inimestel, kes püüavad oma jõudu arendada.
Elegantselt haprad ja nõtked kehavormid olid taandunud tugevate, lihaseliste ja väljakujunenud vormide ees. Palved, ahastamised ja needmised olid ta häält muutnud, kord oli see imeliselt mahe, teinekord jälle kareda, peaaegu käheda varjundiga.
Lisaks kõigele oli pidev pimeduses või hämaruses viibimine andnud ta silmadele iseäraliku võime eristada asju ka öösel, nagu teevad seda ilves või kass.
Edmond naeratas ennast nähes: täiesti võimatu, et ta parim sõber ta ära tunneks, juhul kui tal mõni sõber veel olema peaks; ta ei tundnud ennast enam isegi ära.
“Giovane Amelia” peremees, kes heameelega tahtis Edmond’i väärtusega meest oma laeval näha, oli talle pakkunud avanssi tulevase palga arvet, mille Edmond oli vastu võtnud. Nii oli tema esimene mure, lahkudes habemeajaja juurest, kes oli tema kallal esimese metamorfoosi läbi viinud, astuda poodi ja osta täielik madrusevarustus; teatavasti on see riietus väga lihtne: valged püksid, triibuline särk ja früügia müts.
Kui Edmond, tulles Jacopole tagasi tooma laenatud särki ja pükse ning oma uues riietuses “Giovane Amelia” peremehe ette ilmus, pidi ta temale uuesti kogu oma loo rääkima. Peremees ei suutnud selles kena välimusega, hästi riietatud madruses kuidagi ära tunda habemessekasvanud, juustes ripnevate vetikatega ja merevees ligunenud meest, kelle ta oli alasti ja poolsurnult laevatekile tirinud.
Tema meeldiva välimuse mõjul kordas peremees Dantèsile oma tööpakkumist, aga Dantèsil olid omad plaanid ja ta nõustus jääma vaid kolmeks kuuks.
“Giovane Amelia” meeskond oli väga toimekas ja töötas peremehe käe all, kellel polnud kombeks ilmaasjata aega kaotada. Nad olid jõudnud vaevalt nädala Livornos olla, kui kumerate parrastega laev oli jälle täis lastitud kirjut musliini, keelatud puuvillakangaid, inglise püssirohtu ja tubakat, millele oli unustatud riigimonopoli pitsat lüüa. Kõik see tuli välja viia vabasadamast Livornost ja lossida Korsika rannal, kust teatavad kindlad spekulandid laadungi Prantsusmaale toimetavad.
Laev läks teele. Edmond seilas taas sinisel merel, mis oli olnud tema nooruse esimene silmapiir ja mida ta vangipõlves oma unistustes nii tihti oli näinud. Paremale jäi Gorgone, vasemale Pianosa ja ta liikus otse Paoli1 ja Napoleoni sünnimaa poole.
Kui peremees järgmisel hommikul tekile tuli, mida ta tavaliselt tegi küllalt vara, leidis ta Dantèsi reelingule nõjatumas ja kummalise näoga vaatamas tõusvas päikeses roosatavaid graniitkaljusid: see oli Monte-Cristo saar.
Saar jäi umbes kolmveerand ljöö kaugusele “Giovane Amelia” tüürpoordist, mis jätkas oma reisi Korsika poole.
Dantès mõtles, sõites paralleelselt saarega, mille nimi talle nii palju ütles, et tal tarvitseb vaid merre hüpata ja poole tunni pärast oleks ta tõotatud maal. Aga mida hakkaks ta seal peale, tal pole tööriistu, millega varandust välja kaevata, pole relvi, millega seda kaitsta? Pealegi, mida ütleksid madrused? Mida mõtleks peremees? Tuli oodata.
Õnneks oodata Dantès oskas: neliteist aastat oli ta oodanud vabadust. Nüüd, kus ta oli vaba, võis ta rahulikult pool aastat või aasta oma varandust oodata.
Kas ta siis poleks võtnud vastu vabadust, kui talle seda oleks pakutud ilma varanduseta?
Pealegi, kas polnud varandus lihtsalt pettekujutlus? Sündinud vaese abee Faria haiges peas, kas polnud ta surnud koos temaga?
Tõsi küll, kardinal Spada kiri oli kummaliselt täpne.
Ja Dantès kordas mõttes algusest kuni lõpuni kirja, millest ta polnud unustanud ainustki sõna.
Õhtu jõudis kätte. Edmond nägi, kuidas saar helkis kõikvõimalikes värvivarjundites, mida toob kaasa päikeseloojak, ja siis vajus kõigi
Paoli, Pascal (1725 – 1807) – Korsika patrioot, kuulutati saare valitsejaks 1755, sai lüüa 1769 ja läks Inglismaale. Prantsuse revolutsiooni ajal tuli Korsikale tagasi: kuulutati Konvendi poolt lindpriiks.