Üksildane naine on ohtlik naine. Jill Alexander Essbaum

      september

      1

      ANNA OLI HEA ABIKAASA. ENAMASTI.

      Oli varane pärastlõuna. Anna rong jõnksatas ning seadis seejärel sisse aeglasema käigu, enne kui jõudis kolmkümmend neli minutit pärast täistundi Dietlikoni raudteejaama. Nii on see alati. Šveitsi rongid ei hiline. See on kindel fakt, mitte lihtsalt sõnakõlks. S8 alustas sõitu kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvast Pfäffikoni-nimelisest külast. Sealt suundus rongi tee ülesmäge piki Zürichi järve kallast, läbi järve läänekaldal asuva Horgeni ja läbi Thalwili ning Kilchbergi. Läbi tillukeste külade, kus elati tillukesi elusid. Pärast Pfäffikoni tegi rong kuusteist peatust, enne kui jõudis Dietlikoni – tillukesse linna, kus Anna elas oma tillukest elu. Tavapärane rongigraafik mõjutas seega Anna päevaplaane. Dietlikoni buss kesklinna ei sõitnud. Taksod olid kallid ja ebapraktilised. Ja kuigi Benzide perel oli auto, siis Anna sellega ei sõitnud. Tal polnud juhiluba.

      Niisiis piiritlesid Anna maailma rongide saabumised ja väljumised, tema abikaasa Bruno või selle ema Ursula valmisolek viia teda paikadesse, kuhu buss ei sõitnud, ja Anna enda jalad, mis kandsid teda harva nii kaugele, kui ta oleks soovinud.

      Kuna Šveitsi rongid käivad tõepoolest kella pealt, sai Anna hakkama õige vähese vaevaga. Pealegi meeldis talle rongiga sõita. Rongide loksuv liikumine pakkus talle uinutavat lohutust.

      Edith Hammer, kes polnud samuti Šveitsist pärit, oli kord Annale öelnud, et Šveitsi rongid hilinevad vaid ühel põhjusel.

      “See juhtub siis, kui keegi rongi ette hüppab.”

      Frau doktor Messerli päris kord Annalt, kas ta on kunagi enesetappu kaalunud või seda teha püüdnud. “Jah,” vastas Anna esimesele küsimusele. Ning teisele: “Defineerige püüdnud.”

      Doktor Messerli oli blond, hapra kehaehitusega ja ebamäärases, kuid hilises keskeas naine. Patsiente võttis ta vastu Zürichi kunstimuuseumist läänepoole jääval munakivisillutise ja vähese liiklusega Trittligasse tänaval. Psühhiaatriat oli ta õppinud Ameerikas, kuid analüütilise koolituse oli ta saanud Jungi Instituudis, mis asus vähemalt seitsme kilomeetri kaugusel Zürichi vallas Küsnachtis. Kuigi doktor Messerli oli sünnilt šveitslane, rääkis ta sellegipoolest laitmatut, ent tugeva aktsendiga inglise keelt. Tema ‘s’ muundus ‘z-ks’ ning täishäälikud kõlasid ümaralt ja venitatult justkui parabooli kaared: Midaaa zaaa mõtled, Anna? küsis ta tihti (enamasti siis, kui tõenäosus saada ausat vastust oli peaaegu olematu).

      Kord kiitis üks telereklaam hästituntud keeltekooli. Reklaamis juhatab mereväeohvitser algaja raadiooperaatori tööpostile. Tema vahetuse esimestel sekunditel piiksatab raadio. “Mayday! Mayday!” krigiseb kõlarist äratuntav Ameerika kõnepruuk. “Kas te kuulete meid? Me upume! Me upume!” Operaator teeb hetkeks pausi, nõjatub raadiosaatja poole ja vastab võrdlemisi elegantselt: “Zakza rannafalfe kuuleb.” Ning küsib seejärel: “Mida te zeal täpzelt mõtlete1?”

      Doktor Messerli küsimuse peale kehitas Anna iga kord laisalt õlgu ja lausus ainsad sõnad, mis näisid vastamist väärt. “Ma ei tea.”

      Olgugi et ta peaaegu alati teadis.

      SEL PÄRASTLÕUNAL TIBUTAS vihma. Šveitsi ilm on muutlik, kuigi Zürichi kantonis kohtab ekstreemseid ilmastikutingimusi harva ja enamasti mitte septembrikuus. Ometi oli september, sest Anna pojad olid naasnud kooli. Jaamast jalutas Anna aeglaselt mööda Dietlikoni kesktänavat süüdlaslikud veerand miili ülespoole, peatudes poeakende juures ja viivitades seal põgusalt. Kogu vahekorrale järgnenud eufooria oli kadunud ning alles olid jäänud loidumus ja passiivsus. Need tunded ei olnud tema jaoks midagi uut. Ta tundis tihti tülpimust, mis teda vaevas ja väsitas. Prillipoe väljapanek mõjus Annale nüristavalt. Ta haigutas Apotheke homöopaatiliste raviainete püramiidi poole. SPAR supermarketi esine allahinnatud köögirätikute kast tüütas teda juba jäädavalt.

      Igavus, nagu ka rongid, saatsid Anna päevi õhtusse.

      On see tõsi? mõtles Anna. See ei saa olla täiesti tõsi. Ei olnudki. Tund aega varem oli Anna alasti, lamades märjalt ja erutunult võõras voodis Zürichi Niederdorfi linnaosas asuvas korteris. See paiknes neli korrust kõrgemal kui vanalinna põiktänavad ja mörditud kiviteed, mida ääristasid döner-kebabi kioskid ja juustufondüüd pakkuvad bistrood.

      Mu viimnegi häbinatuke on kadunud, mõtles ta.

      “KAS HÄBIL JA SÜÜTUNDEL on vahet?” küsis Anna.

      “Häbi on vaimne surve,” vastas doktor Messerli. “Häbi on valelik. Häbista naist ja ta usub, et ta on loomult vale, sünnipäraselt üleastuja. Enesekindluse leiab ta üksnes oma läbikukkumistest. Teda ei õnnestu eales ümber veenda.”

      KELL OLI PEAAEGU KOLM PÄRASTLÕUNAL, kui Anna oma poja kooli juurde jõudis. Algkool asus raekojaplatsi idaküljel, raamatukogu ja kolmesaja-aastase hoone vahel. Kuu aega tagasi, kui tähistati Šveitsi rahvuspüha, oli plats puupüsti täis inimesi, kes sõid vorste ja kõikusid joobnult elava folkmuusika saatel ilutulestikust helendama löönud taeva all. Sõjaväeõppuste ajal parkisid sõdurid varustusveokid hooletu põikjoonena platsi keskel asuva purskkaevu juurde, mis suvepäevadel pakatas paljastest pladistavatest lastest, kelle emad veetsid aega lähedalasuvatel pinkidel raamatuid lugedes ja jogurtit süües. Bruno oli reservteenistuskohustuse juba aastaid tagasi täitnud. Seda kogemust jäi meenutama vaid keldris asuv vintpüss. Mis puutub Annasse, siis pehmekaanelised raamatud ei pakkunud talle huvi ja kui pojad tahtsid ujuda, viis ta nad linnabasseini.

      Kuid sellel päeval oli väljakul liiklus hõre. Raamatukogu ees vestles kolm naist. Üks lükkas lapsekäru, teine hoidis rihma, mille otsas lõõtsutas saksa lambakoer, ja kolmas seisis tühjade kätega. Need olid lapsi koolist ootavad emad, kes olid Annast umbes kümme aastat nooremad. Naised olid pringid ja rõõsad sealt, kust Anna tundis end juba närtsinud ja müredana. Anna arvates peegeldus nende nägudelt olemise muretust, pingevaba väärikust ja sünnipärast rahu.

      Seda juhtus harva, kui Anna end oma kehas vabalt tundis. Mul on pingul nägu ja vanust kolmkümmend seitse aastat, mõtles Anna. Olen kõikide oma ringitõmblemiste summa. Üks emadest lehvitas talle ja naeratas siiralt, kuigi paistis, et ta teeb seda kohusetundest.

      SEDA VÕÕRAST OLI TA KOHANUD saksa keele klassis. Aga Anna – tema riist on olnud sinu suus, tuletas ta endale meelde. Ta ei ole ju enam täiesti võõras. Seda ta polnud. Ta oli Archie Sutherland – šotlane, välismaalane ja keeleõppija nagu Annagi. Anna Benz, keeleõppija. Just doktor Messerli oli julgustanud Annat minema saksa keele kursusele (ja muljetavaldava iroonilise vindi oli olukorrale keeranud Bruno, kes nõudis, et ta läheks psühhoterapeudi juurde: Mul on kõrini sinu kuradi kannatustest, Anna. Mine tee ennast korda, oli ta Annale öelnud). Seejärel oli doktor Messerli ulatanud Annale tundide ajakava ja lausunud: “On aeg siirduda trajektoorile, mis sunnib sind maailmas rohkem osalema.” Psühhiaatri peenutsev, olgugi