Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Jaak Valge
v Sepp
Üleilmastumine ja globaalprobleemid
Oh, a lion hunter
in the jungle dark,
and a sleeping drunkard
up in central park,
and a chinese dentist
and a british queen
all fit together
in the same machine.
Nice, nice,
such very different
people in the same
device!
Saateks
Kirjutada globaliseerumisest ajal, mil maailma tabab üks tasakaalu murendav vapustus teise järel ja me ei tea, kas põhjuseks on liiga vähe ressursse ja õiglust või liiga palju inimesi ja ebavõrdsust, oli omajagu raske. Kriisieelne maailmakorraldus näis nüüdisaja lääne inimese individualiseerunud olemusele kõige paremini sobivat. Paraku võib inimene end haigeks süüa ja uimastada, ning ühiskond end lõhki tarbida ja puruks sõdida ka siis, kui ta end õnnelikuna tunneb.
Me ei tea, kas globaliseerumine tuleks kohe peatada või tuleks seda hoopis kiirendada, aga teises suunas ja alusel. Selle raamatu kirjutamisel otsisime vastust hoopis vähem ambitsioonikale küsimusele – kuidas oleme tänasesse problemaatilisse üleilmastunud maailma jõudnud.
Raamatu keskkonnaprobleemide osa on kirjutanud Kalev Sepp, ülejäänu Jaak Valge. Kuid me ei teinud seda raamatut kahekesi. Selles kajastub ka Tartu ülikooli ajaloomagistrantide ühistöö – tõlketekstide, esseede ja seminaridiskussioonide käigus kujunenud sünergia. Teksti tegid kvaliteetsemaks Kristjan Korjuse ja Karl Sterni parandused. Hea kolleeg Allan Puur korrigeeris rahvastikualaseid jämedaid pintslitõmbeid. Meie eriline tänu kuulub aga Taimi Kalvetile, kelle panus käsikirja esimeste variantide valmimisse oli hindamatu ja keda ainult tema ülemäärase tagasihoidlikkuse tõttu pole formaalselt selle raamatu autorite hulka arvatud.
Veel ühe mõttekaaslasena tundsime ära Kurt Vonneguti. Kaasautoriks tulemise kutset polnud talle võimalik esitada, sest meie globaliseerunud maailm jäi talle kitsaks. Eks ta ole. Loodame, et ta ei pahanda oma mõtete ja kujundite ohtra kasutamise üle.
Viimase lihvi andsid aga Kärt-Jänes Kapp ja Mare Kõrtsini ning Mall Põldmäe ja Gädvi Tammann, kelle professionaalsust võime ainult imetleda.
Raamatu saamisele on kaasa aidanud ka maksumaksja Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeringute SF0132703s05 ja SF1090050s07 näol ning spetsiaalselt on tööd toetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
I
Üleilmastumisemõiste ja ajajoon
1. Globaliseerumine: olemuse mõtestamine
1990. aastate kultussõna
Rooma Klubi president aastail 1999–2007 El-Hassan bin Talal on tabavalt märkinud, et senini pole ning võib-olla ei saa ka kunagi olema üksmeelt, mida globaliseerumine tähendab, rääkimata sellest, et on teadmata, kas globaliseerumine on probleem või lahendus, kuid fakt on see, et globaliseerumine ise on reaalsus.
Tõepoolest, reaalse globaliseerumisega puutuvad kokku peaaegu kõik inimesed maailmas, ent mitte ühtemoodi. Mõnele on globaliseerumine kultussõna, teisele kultussõimusõna. Paljud seostavad globaliseerumist rahu, õitsengu ja majanduskasvuga, protsessiga, mis pühib ära riigipiirid, kukutab despootlikud valitsused, vähendab makse, annab suurema vabaduse üksikisikule ning teeb kunagi rikkaks kõik, kes sellega kokku puutuvad. Aga ilmselt pole vähem neid, kes vaatlevad üleilmastumist kui uut imperialismi vormi, kolonialismi kordusetendust, mis võimaldab lääne suurkorporatsioonidel ekspluateerida töölisi, vaeseid maid, etnilisi vähemusi ja loodust. Nende arvates viib globaliseerumine erinäoliste kultuuride, looduskeskkonna ja demokraatia hävinguni ning muudab inimese üheülbaliseks aplaks tarbijaks.
Paradoksaalselt ühendab paljusid üleilmastumise pooldajaid ja kriitikuid asjaolu, et üleilmastumise olemus pole süsteemselt selgeks mõeldud. Ehk nagu on öelnud meediamagnaat Ted Turner: globaliseerumine kulgeb kiirluubis, aga maailma võime seda mõista edeneb aegluubis.
Omadussõna globaalne tuli käibele samuti aeglaselt, justkui kajastades maailmastumise esialgset tempot. Teadaolevalt tarvitati seda terminit esmakordselt juba 17. sajandi lõpus. Protsessi tähenduses hakati sõna globaliseerumine inglise keeles tarvitama 1950. aastate teisel poolel. Kümmekond aastat hiljem, seoses 1968. aastal asutatud Rooma Klubi raportitega, teadvustati, et inimkond on jõudmas või juba jõudnud uude arenguetappi ning ees seisavad põhimõtteliselt uut laadi probleemid. Rooma Klubi esimene president Aurelio Peccei sõnastas printsiibi, mille kohaselt inimkond ja tema elutingimused moodustavad omavahel lõimunud makrosüsteemi, mis kujuneb tohutu hulga vastastikku mõjuvate süsteemide ja allsüsteemide seosena.
1980. aastatel levis termin globaliseerumine suure kiirusega massimeedias. 1983. aastal üllitas USA majandusteadlane Theodore Levitt ajakirjas Harvard Business Review artikli „The Globalization of Markets”, kus ta tähistas selle sõnaga hargmaistes ehk piiriüleselt opereerivates ning paljudes riikides asuvates ettevõtetes toodetud kaupade turgude ühtesulamist. Sõna globaliseerumine edasisele levikule aitasid tugevasti kaasa USA sotsioloog Roland Robertson, kes 1985. aastal pakkus globaliseerumise määratluse ja 1992. aastal esitas oma kontseptsiooni alused eraldi raamatus „Globalization: Social Theory and Global Culture”, ning Jaapani-USA äristrateeg Kenichi Ohmae, kes publitseeris 1990. aastal raamatu „The Borderless World”.
1990. aastatel sai globaliseerumisest kultusmõiste ja trendisõna. Selle põhjustasid kaks olulist protsessi. Esiteks – hulk riike, mille kohta varem oli kasutatud terminit Kolmas Maailm, saavutasid nii silmapaistva majanduskasvu, et neid hakati nimetama Aasia tiigriteks. See andis alust väita, et Kolmandat Maailma ühtse arengumaade blokina enam ei eksisteeri. Märksa olulisem ja selgem põhjus oli aga nn Teise Maailma ehk kommunistliku bloki kokkuvarisemine. Selle osad võtsid üle lääneliku elulaadi, lõimusid aktiivselt maailmamajandusega ning lülitusid rahvusvaheliste poliitiliste institutsioonide tegevusse. See tähendas kapitalismi tugevnemist. Nende kahe protsessiga paralleelselt kulges inforevolutsioon. Kõik see lõi aluse arusaamale, et maailm on kiirel sammul muutumas ühiste väärtustega ühtseks sotsiaal- ja majandusruumiks. George Bush andis uuele maailmakorraldusele nime „turg pluss demokraatia”. Francis Fukuyama kirjutas ajaloo lõpust – selles mõttes, et pärast kommunismibloki kokkuvarisemist oleks maailmakord justkui väga lähedal tipule, kust pole enam vajadust edasi areneda.
20. sajandi viimane kümnend tähistabki läänemaailma suurimat optimismi üleilmastumise mõjude ning selle protsessi jätkumise suhtes. Siis arvati tihti, et majandus on juba globaliseerunud, võimusuhted on globaliseerumas ning järsult kasvab ka ühiste ideede, sümbolite, väärtuste ja uskumuste varaait. Niisugust veendumust toetas globaalse popkultuuri – eelkõige lääne rokkmuusika, USA telesaadete ja Hollywoodi linateoste, aga ka näiteks Ladina-Ameerika seebiooperite ja Aasia võitlusfilmide plahvatuslik levik. Kogu maailmas levis järsult demokraatlik valitsemisviis ning peavoolu poliitikateadlaste arvates hakkas üldise inimõiguste idee ja ülemaailmse feministliku liikumise edenedes kiirelt kujunema globaalne poliitiline kultuur. 1996. aastal mainekas New Yorgi kirjastuses üllitatud „Encyclopedia of Future” deklareeris, et riikide ajastust ollakse üle minemas maailmakogukonna ajastusse. Isegi üleilmastumise kriitikute liikumist tõlgendati eduka globaliseerumise näitena. Leiti, et tegemist on uue, üleilmse polariseerumislaadiga, vastuoluga nende vahel, kes tahaksid globaalse tsivilisatsiooni arengut kiirendada, ja nende vahel, kes igatsevad lihtsamaid ning varasemast tuttavaid kooseluvorme.
21. sajandil on globaliseerumise pooldajate optimism siiski tugevasti taandunud. Liikumine maailma ühiste väärtuste poole, isegi kui see varem tõepoolest toimus, on kogenud mitmeid tagasilööke. Või õigemini näidanud oma pealispindset olemust. Näiteks 2001. aasta 11. septembri rünnak New Yorgis on teema, mida globaalne meedia on ülimalt ulatuslikult käsitlenud ning miljardid inimesed üle maailma on näinud samu kaadreid kaksiktornide kokkuvarisemisest.