Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Jaak Valge
kui varasesse, on jälle diskussiooni objekt. Globaliseerumist on raske mõõta. Isegi kui jõutaks kokkuleppele, mis näitajaid kasutada, kerkiksid ikka probleemid, sest suurem osa andmestikust on kogutud riigist või mõnest teisest territoriaalsest üksusest ning mitmed nüüdisaja globaliseerumisindeksid ei ole rakendatavad juba paarikümne aasta taguse aja puhul isegi juhul, kui andmed oleksid kättesaadavad. Jan Aart Scholte on kinnitanud, et globaliseerumise täpset alguspunkti pole olemas ning mis tahes katse tuvastada esimene globaalne tegu oleks juhuslik. Selle asemel, et laskuda küpsena ja tänapäevasel kujul mingisse ajaloolisse staadiumisse, ilmus üleilmalisus pigem vahelduva ja laialivalguva sosinana.
Aga ega periodiseerimine tähendagi mehhaanilist joonetõmbamist, see on tõepoolest alati rohkem või vähem kunstlik. Veelahe tõmmatakse pigem sinna, kus uus saavutab ülekaalu. Osa teadlasi väidab, et see uus oli maadeavastamine: globaliseerumine algaski koos maadeavastuste ajastuga kas siis 15. sajandil või 1492. aastal, mil eurooplased avastasid Ameerika. Teised seovad globaliseerumise alguse majandusliku ja poliitilise moderniseerumisega, mis algas Euroopas ning lääne siirderiikides (USA-s, Kanadas,Austraalias, Uus-Meremaal) 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses. Paljud uurijad on rõhutanud, et kauplemine, ränne ja investeerimine riikide vahel oli näiteks 19. sajandi lõpul sama hoogne kui 21. sajandi alguses, võib-olla isegi intensiivsem. Sellele tuginedes kinnitavad paljud analüütikud, et praeguses globaliseerumises pole midagi uut.
Käesolev käsitlus on üles ehitatud lähenemisele, mille kohaselt üleilmastumine on 19. sajandi algul käivitunud protsess. Nagu eelmises osas kirjeldatud, hoogustusid 19. sajandil demograafilise ülemineku käigus Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rahvastikukasv ja – ränne ning see muutis maailma selle asukate jaoks järsult väiksemaks. Teiseks hakkas just 19. sajandi algusest järsult kiirenema maailma majanduskasv ning majanduslik integratsioon. Nii ränderevolutsiooni, kapitalismi leviku kui ka hilisemate rahvastiku- ja majandusprotsesside eelduseks oli individualiseerumine, mis vabastas inimese fatalismist ega välistanud eneseteostusvõimaluste otsinguid uutes maades ja valdkondades. Traditsioonilise mõtteviisi nõrgenemine ning eneseteostuse lahtirakendamine sünnipäritolust andis üleilmastumisele olulise tõuke, teisalt toetasid ränderevolutsioon ja kapitalism omakorda edasist individualiseerumist. Kapitalism on orienteeritud kapitali investeerimisele ja tootmise laiendamisele hoopis tugevamini kui varasemad majandussüsteemid, kus vaba raha ei investeeritud, vaid tavaliselt lihtsalt hoiustati kulla või juveelidena või kulutati kodumaal prestiižikatele ehitistele ja kunstiteostele, nagu kirikud ja maalid. Investeerimine eeldab aga isiklikke valikuid, riskivalmidust, laiemat haaret ning rahategemisvõimaluste otsimist igal pool maailmas.
19. sajandi esimesel poolel toimus oluline murrang tehnoloogia arengus: merel ja raudteel võeti kasutusele aurujõud. Majanduse globaliseerumise seisukohalt on väga oluline, et seoses sellega intensiivistusid 19. sajandi kolmandast kümnendist ka rahvusvaheline kaubandus ning kapitalivoogude liikumine.
Edaspidi, välja arvatud paarikümnel aastal kahe maailmasõja vahel, jätkus nii rahvastiku välisrände, rahvusvahelise kaubanduse kui ka rahvusvaheliste kapitalivoogude laienemine. Ainuüksi 20. sajandil kasvas tööstustoodang 50 korda ning 20. sajandi vältel pakutud kaupade ja teenuste maht ületas kogu eelnenud inimühiskonna ajaloo oma.
19. sajandi eelse ajaga võrreldes võib viimase kahe sajandi muutusi pidada tormilisteks (vt diagramm 2). Sisemajanduse kogutoodang (SKT) ühe inimese kohta on 19. sajandi kolmandast kümnendist tõusnud vapustava kiirusega: kui meie ajaarvamise algusest 1820. aastani kasvasid rahvaarv ja SKT keskmiselt 0,1 protsenti aastas, siis 1820. aastast on rahvaarvu kasvukiirus kümnekordistunud ning SKT kasvukiirus kahekümnekordistunud. Pärast 1820. aastat on SKT isiku kohta kasvanud peaaegu kümme, rahvaarv aga kuus korda. Kahesaja aastaga, mis on inimkonna varasema ajalooga võrreldes lühike ajaviiv, on maailm tundmatuseni muutunud, ning tulenevalt viisist, kuidas inimtsivilisatsioon neile muutustele reageeris, ka üleilmastunud.
DIAGRAMM 2
Maailma rahvastik ning majandus globaliseerumise eel ja ajal
Allikas: Maddison, 2007, lk 70.
Veel on siinse lähenemise puhul oluline teadvustada, et maailmastumine ei alanud igal pool ühel ja samal ajal. Nagu demograafiline üleminek, käivitus ka globaliseerumine varem Euroopas ja lääne siirderiikides ning jõudis järk-järgult mujale, olles tänaseks haaranud peaaegu kogu maailma. Varem üleilmastumisprotsessi haaratud ühiskonnad on olnud ka globaliseerumise vedurid ning kasutanud seda seisundit oma huvides.
Ajalooline lähenemine ei eita olulisi sisulisi erinevusi 19. sajandi ja tänapäevase globaliseerumise vahel. Ajaloolise lähenemisviisi kohaselt ei kulge üleilmastumine ka tõusvat joont pidi ega sarnane ses mõttes evolutsiooniga. Kahe maailmasõja vaheline maailmakorraldus põhjustas üleilmastumises tagasilöögi.
Perioodid eri vaatenurkadest
Tunnustades, et üleilmastumine algas koos rahvastiku- ja majandusprotsesside järsu kiirenemise ja teisenemisega 19. sajandil, tunnustame ühtlasi, et sellele eelnesid mitmed vajalikud muutused. Nende arvestamine võimaldab vähemalt osaliselt ühendada eri lähenemisviise.
Futurist Alvin Toffler on näiteks pidanud globaliseerumise esimeseks laineks juba inimtsivilisatsiooni üleminekut küttimiselt ja koriluselt põllumajandusele ning paiksele eluviisile. Teiseks laineks oli tema arvates üleminek tööstusühiskonda ning kolmandaks need sotsiaalsed muutused, mis toimusid siis, kui hakkas kujunema digitaalühiskond.
Anthony Hopkinsi töögrupp Cambridge’i ülikoolist peab esimeseks üleilmastumise vormiks, mida maailm koges ligikaudu 17. sajandini, arhailist globaliseerumist. Keskaegne kolonialism ei tähendanud üksnes konkreetse regiooni allutamist, vaid endise kodumaa organisatsioonivormide paljundamist uues keskkonnas. Ekspansiooni ei kandnud monarhia või riik, vaid pigem aadlike, preestrite, kaupmeeste, linnakodanike ja talupoegade ühendused. Arhailise globaliseerumise puhul toimisid globaalsed sidemed peamiselt linnade vahel. Arhailisele globaliseerumisele järgnes protoglobaliseerumine, mis oli domineeriv vorm 19. sajandini. Protoglobaliseerumine tõi kaasa arenenumad institutsioonid ja tehnoloogia. Kaubandus ja migratsioon kasvasid üleilmastumise arhailise vormiga võrreldes järsult, kuid globaliseerumine oli jätkuvalt riigiväline, riikide institutsioonid seda ei toetanud.
Modernset globaliseerumist defineerib Anthony Hopkins seevastu läbi kahe uue nähtuse tõusu. Nimelt kujunesid 19. sajandi algusest üleilmastumise kandjateks rahvusriik ja industrialiseerimine. Sellele omakorda järgnenud postkoloniaalne globaliseerumine on nüüdisaegne vorm, mille algus on dateeritud 20. sajandi keskpaika. Postkoloniaalse globaliseerumise perioodil kujunevad regiooniüleste organisatsioonide ja piirkondliku lõimumise uued vormid ning rahvusriigi tähtsus langeb järk-järgult. Maailmamajanduses kasvab hargmaiste ettevõtete tähtsus.
Austraalia ajaloolane Robbie Robertson on fikseerinud maailmastumise kolm lainet. Esimene, mis algas pärast 1500. aastat, keskendus regionaalse kaubanduse globaliseerumisele. Teine, pärast 1800. aastat alanud laine sai tõuke industrialiseerimisest. Kolmas tulenes maailmakorra uuest arhitektuurist, mis kujunes 1945. aasta järel.
Maailmapanga uurimismeeskonna lähenemine on Ühendriikide- ja läänekeskne ning eristab samuti kolme lainet. Esimese vältel, aastail 1870–1914, muutus USA üheks maailma rikkamaks riigiks, eksportides toor- ning toiduaineid ning importides tööjõudu, kapitali ja institutsioone. Järgnenud globaalne taganemine natsionalismi ja protektsionismi Esimese maailmasõja, suure depressiooni ja Teise maailmasõja ajal vähendasid märkimisväärselt rahvastikurännet, globaalset kaubandust ja rahvusvahelisi kapitalivoogusid. Teine globaliseerumislaine hõlmas aastaid 1945–1980, mil järsult kasvas valmistoodete väliskaubandus. Kaubanduse liberaliseerimises osalesid siiski ainult arenenud riigid. Rahvusvahelised kapitalivood ja migratsioon olid veel üldiselt kitsendatud. Globaliseerumise teise etapi raugemisel globaliseerumistrend tervikuna siiski ei katkenud nagu pärast esimest lainet. Rahvastikuvananemine läänes toetas immigratsiooni ning kõrge inflatsioon 1970. aastatel muutusi globaalses kaubanduses, mis lõpptulemusena viisid tänapäevani kestva kolmanda globaliseerumislaineni. Sel perioodil on nii globaalsed kapitalivood kui tööjõuränne hoogustunud plahvatuslikult.
Ajalehe