Elust kirju. Epp Petrone
e
Elust kirju
Ainus, mis kindel
“Tead, epp, ainus, mis elus kindel – elu muutub!”
Oli suvi kaksteist aastat tagasi, ta suitsetas keset higist tilkuvat Manhattanit ühes välikohvikus, ta närvilisevõitu olemisest ja näole vajunud kortsudest paistsid kuldsed hipi-kuuekümnendad. Ma tegin intervjuud temaga: väliseestlase Lindaga, kes oli näinud oma elus paljutki. Oma naljakas segakeeles jutustas ta plaanidest varsti Eestisse seiklema tulla Neli päeva hiljem lendasin tagasi Eestisse ja seal sain teada uudise: Linda oli äsja oma korterisse segastel põhjustel sisse põlenud.
“Elu muutub, see on ainus, mis kindel!” Iga kord seda tunnetades mõtlen ma korraks Lindale.
Tegelikult ei näe meist mitte keegi järgmise öö taha. Mis seal ootamas on? Ja vahel tagasi vaadates lihtsalt imestad ja märkad, kuidas elu on muutunud hoopis teistmoodi, kui sa oodata oskasid.
Mina ei osanud sel palaval päeval New Yorgis aimata, kui palju kordi olen ma kolm aastat hiljem selles linnas kolinud, ja kui palju kolimisi mul veel Eestis ees ootab, kui palju kinnisvaraagente ja remondimehi ma kohtan ja kui palju tunde veedan ehituspoodides.
Kolme last ehk vahel unes nägin, aga seda Lindale välja lausuda ma tol päeval poleks julgenud.
Vahepeal on taevas helesiniseks läinud. Ma ei ole täna öösel maganudki, kui seda elukirjade raamatut kokku panin.
See oli pealtnäha tavaline öö, võibolla Sina näiteks magasid ja nägid unenägusid, mille sisu Sa kahjuks hommikuks juba unustasid, alles jäi ainult üks õrnalt hoomatav tunne.
Ja kindlasti oli kellelegi tänane öö ebatavaline. Keegi sünnitas, keegi suri, keegi sai teada kahest triibust testil just praegu, varahommikul. Keegi veetis unetu öö pärast diagnoosi, keegi oli õnnest unetu, kellelgi läks paistetus alla ja kellelgi läks just paiste ja ta asub just praegu helistama registratuuri, et arstiaega saada… Miljonid mikromaailmad käivad me ümber.
Minu isiklikus mikromaailmas on juhtunud palju pisikesi lugusid, nagu meil kõigil. On olnud neid hetki, kus ma imestan “Kas see ongi mu elu?” ja olen tundnud vajadust seda kirja panna, et kindlaks teha: on tõesti juhtunud. Väikeses on peidus suur ja alati võib ühest inimesest peegelduda maailm, kui õigel hetkel õige nurga alt kaeda.
Ma loodan, et minu elust saadetud kirjad aitavad midagi maailma kohta meelde tuletada ka Sinul, mu kirjade lugeja.
Nüüd ma tean
Mälestused on nagu postkaardid, mis kusagilt kaugelt meie juurde saadetakse. Ja uues kohas olles loeme neid uutmoodi…
Nüüd on mul laps. Tagasi vaadates näen vanades mälestustes uusi tahke, mida varem ei märganud.
Näiteks üks pealtkuuldud vestlus, hetk teismeeast. “Kas vaatasid Kapten Tenkeši eilset osa?” – “Oh, see käis meil küll, aga me vahtisime hoopis oma tite tsirkust teleka ees!”
See jutt tundub mulle kuidagi väga ebamõistlik, nii et juurdlen selle üle veel hiljem. Kuidas saavad kaks täiskasvanud inimest istuda teleka ees ja eelistada põnevale järjefilmile oma lapse vaatamist? Seal pidi olema mingi saladus, millele ma täpselt pihta ei saanud.
Nüüd ma tean, mismoodi saab kogu täiskasvanute maailmale eelistada aja maha võtmist ja hullamist. Kuidas saab kolmekesi koos mängida peitust, kõigil kõhud naerust valusad. Kuidas kuuseküünalde lõhnal ja piiluvatel päkapikkudel on palju rohkem mõtet sees kui varem. Kui päris aus olla, siis elu enne lapse saabumist tundub tagasi vaadates pingutatud.
(Kümme aastat hiljem. Need read said toona kirjutatud idealismiga. Järele tuli ka selliseid päevi, kui ma lükkasin lapsekäru, jäin vahetevahel seisma ja imestasin: kas see on tõesti minu elu? Või oli minu päriselu see, kust ma välja langesin? Aga igal juhul teadsin ma rohkem saladusi kui need, kes mitte kunagi lasteta-elust välja polnud tulnud.)
“Jumal küll, kus te olite, ma niiiii pabistasin!” Mu tädi on tuntud oma kanaemalikkuse poolest, millega ta oma tütart, mu nõbu, teiste teismeliste ees piinlikusse olukorda paneb. Käisime sugulaste talu taga metsas jalutamas ja jäime veidike kauemaks uitama. Milleks selline stseen teha?
Nüüd ma tean, mismoodi emadele tekivad pildid silmade ette. Hakkad last vanni tõstma, ja silme ette kerkib pilk kuuma, peaaegu keevaveelise vanniga, mis muliseb kui põrgukatel, nii et tahtmatult pead küünarnukiga veel kord vannitemperatuuri üle katsuma. Saadad pilguga roomavat last ja juba näed, kuidas ta end esiku telliskiviseina vastu püsti ajab, oma näo veriseks ja silmad peast kukub… Kust need pildid tulevad? See siis ongi emainstinkt.
Meenub, kuidas mu meheema iga kord, kui võtsime ette pikema autosõidu, palus: “Helistage mulle, kui olete kohale jõudnud!” ja lisas, häbelikult naljatada üritades: “Siis ma tean, et te ikka elus olete.” Ning kuidas ma salamisi nina kirtsutasin: mis meiega ikka juhtuda saaks! Nüüd olen ise nende ridades, kes teab ja kardab, mis kõik juhtuda saab.
Mitte ainult lapsega. Minu endaga ka. Kui ma veel kaks aastat tagasi olin võimeline ronima ühiselamu välisseinal ühelt aknalt teise, et lukku vajunud tuppa pääseda, siis nüüd kuulun nende hulka, kes natuke kardavad lennusõitu. Mind on talle vaja, ma pean edasi elama!
Kummalisel kombel kaasneb aga selle uue eluga, kus hirm on teadvustatud kaaslane, hoopis mingi omamoodi turvalisustunne. Kui oma last kallistad, siis tunned: kõigist neist võimalikest ohtudest läbi laveerinult oled tõepoolest just praegu õnnelik ega unista kuhugi mujale pääsemisest.
(Kümme aastat hiljem. Väike korrektiiv. Ikka unistan. “Läksin, ärge mind otsige, tulen tagasi!” Sellist kirja pole ma eales jätnud, aga vahel olen selle mõttega mänginud küll. Aga tundub, et õigeks unistamiseks ongi vaja sellist baasilist turvatunde kookonit, mille ma sain ümber enda elu tänu laste sünnile.)
Haiglavoodis, paar aastat tagasi. Mu kõrvalsängis on noor naine, kes aina neelatab ja pisaraid pühib. Ta on kõhuvalu pärast uuringutel. Tavaliselt nutab ta pärast seda, kui mees ja aastane laps külas on käinud ning lahkunud.
Mille pärast ta tegelikult nuttis, saan ma nüüd aru. See hingeahastus, mida tunned, kui pead lapsest eemal olema! Enam kunagi ei vaata ma vana pilguga neid vanu filme holokaustist. Kui varem tundus traagikana nälgimine ja surm, siis nüüd lisandub sellele kolmas suur, hinge rebestav aimdus – mida võisid need emad üle elada, kes laagris oma lastest eraldati! Kogu telerist meie väiksesse koju tulev maailm jõuab nüüd minuni läbi “emade klubi” prisma. Olgu see siis Beslani pantvangidraama või Bagdadi pommitamine – minu jaoks on kangelaseks see ema, kes teleekraanilt korra läbi vilksatab. Kujutan ette, millist abitust ta tunneb, kui ei saa oma last aidata. Kuivõrd füüsiliselt valus see on.
(Kümme aastat hiljem. Olen üle elanud laste mädaseid kõrvapõletikke ja konservikaanega läbi lõigatud sõrmi ja peapõrutusi. See ei lõpe kunagi. Silmapiiril terendavad ajad, kui mu tütred peavad üle elama sünnitusvalud. Loodetavasti. Elu ringkäigu osaks on valu.)
Poolalasti neegrinaine, laps riidega selga seotud. Pilt ajakirjast Nõukogude Naine. Aafriklannal on paljad rinnad ja täpselt samasugused suured uurivad silmad nagu ta selja varjust piiluval lapsel.
See naine on saanud minu jaoks Loodusema sümboliks ja saadab mind läbi mu päevade: kui ma tolmuimejaga tube mööda käin või supiks porgandeid hakin, laps kandelinaga seljas. Kui me kerra tõmbunult koos diivanil lõunaund magame või koos õhtul vannis käime – kas ma teen õigesti, äkki hellitan ta ära, et niimoodi emasõltlaseks muudan, küsin endalt vahel. Siis rahustan ennast selle Loodusema pildiga. Niimoodi emaihu vastas on lapsi kasvatatud aastatuhandeid, miks ma siis peaksin usaldama seda viimast vähem-kui-aastasadat, mil lapsi on omaette aedadesse pandud ja emad kiirustanud tagasi iseseisvasse ellu?
(Oskan nüüd anda perspektiivi: emaga kaasas kantud lapsed, kõik mu kolm tütart, on rõõmuga lapsehoidjate juurde sammunud – siis, kui õige aeg käes. Nad ei ole maailma kartnud, sest nad on kasvanud emaihu vastas.)
Mu ekskolleegi küsivad, justkui midagi ootavad silmad, kui ma esimest korda ta beebit nägin. Ma ei saanud täpselt ta pilgust aru. Ei mäleta, kas taipasin