Peremehed. Jaan Tangsoo
atrofeeruvad jäsemed tahes-tahtmata.
Siis ajab vanamees end jalule. Taas hästi aeglaselt ja ettevaatlikult. Kõigepealt asetab käed diivanilauale ja tõuseb siis selle najale püsti. Seejärel võtab diivanipäitsist küünarvarrekepid ja läheb hästi lühikeste lohisevate sammudega peegli ette. Sinna jääb ta viivukeseks seisma, sügab siis kõhtu ja tõmbab triiksärgi üles, nii et paljastub kõht. Kõhul on suur arm, nabast kuni häbemekarvadeni välja. Pikk ja lillakas nagu jope plastmassist tõmbelukk. Vanamees silmitseb peeglist armi ja vajub seda õrnalt silitades mõtteisse.
Kakskümmend seitse aastat on tänaseks möödunud loost, mille käigus tema kõhule see hiiglaslik arm tekkis. Aga vanamehe jaoks poleks seda vahepealset aega otsekui olnudki. Kõik oleks nagu sündinud paar tundi tagasi. Kõik on meeles. Detailselt. Mõnede asjadega lihtsalt on nii – nad jäävad igaveseks mälusse.
Massiivse telliskivihoone keldrikorrusel pesitsevasse kohvikusse pääseb raudukse kaudu, mille kohale on kinnitatud silt – Hamburgerhaus. Kohe ukse tagant algab trepp, millel on kakskümmend kolm astet. Trepi lõpus on taas uks ja selle taga kohvik asubki. See on üpris väike, ehk kolmekümneruutmeetrine ruum, mille ühes seinas on lett suupistete ja leti taha riiulile paigutatud jookidega.
Ülejäänud osa ruumist võtavad enda alla odavad valged plastmasslauakesed ja sama tooni toolid.
Rahvast on vähe. Vaid paari laua taha on võtnud istet naisterahvad, kes lürbivad kohvi, ühe laua taga on ka keskealine meesterahvas, kes sööb mingit praadi. Seinal rippuv menüü on mõistagi prantsuskeelne, üle ruumi laotuv tam-tam-muusika ingliskeelne.
Kohviku tagumises osas nurgalaua taga istub üksik vanamees. Ta on pikakasvuline, kõhn ja sooniline ning pisut tõmmukaks parkunud jumega. Selliseks muutub inimese nahk siis, kui ta on enamuse oma elust veetnud väljas, mis tahes ilmaga. Vanamehe ees laual on kohvitass ja konjakipits, kust ta aeg-ajalt võtab väikese, lausa imepisikese lonksu ja näib seejärel taas mõtteisse vajuvat. Pilk mehe silmis on nii raske, et üks naisterahvas, kes just äsja on tahtnud tema kõrvallauda istuda, on seda pilku nähes oma otsust muutnud ning võtnud koha sisse hoopis kaugemale. Sedasi, et ta jääb istuma vanamehe poole seljaga, tahtmata näha tolle sünget vaadet. Või õigemini halastamatut hundipilku, mis on omane neile, kes teavad – siin ilmas ei aita sind keegi ega miski peale su enda.
Nii istub too kummaline tõrjuva olekuga vanamees, kel võib aastaid olla seitsmekümne ringis või ehk rohkemgi, seal laua taga juba tükk aega, heites aeg-ajalt pilku kellale oma randmel. Ja tema pingsalt uuriv pilk pöördub iga siseneva kohvikukülastaja poole. Mees näib kedagi ootavat.
Seljas on tal tipp-topp ülikond, vasakule reväärile on kinnitatud sinimustvalge lint, millel omakorda väike ringikujuline märk, mis kujutab murtud rukkilille.
Selle märgi on mehe rinda kinnitanud Eesti Vabariigi president isiklikult. Ta on üks neist 10 016 inimesest, kes 1941. aastal ühel juunikuu päeval alustas viieaastasena koos vanematega sõitu töörahva paradiisi poole.
Kus see ajakirjanik nüüd on, kellega ta kella ühe ajal siin kohvikus või õigemini Hamburgerhausis kohtuma pidi? Kell on juba peaaegu üks. Vaid paar minutit on aega, aga teda pole veel kusagil näha. Kuid pole viga – küllap ta ikkagi tuleb, sest telefonis paistis ta asjast vägagi huvitatud olevat. Läks lausa õhinasse teine. Ja selles pole ka midagi imelikku, sest informatsioon, mida vanamees ajakirjanikule pakkuda tahab, on põletav. Võiks isegi öelda, et plahvatav. Iga päev niisugust asja ei juhtu, et tekib võimalus omaaegne stalinistlik timukas päevavalgele tirida. Ja just seda ta teha kavatsebki.
Tema kõrvale toolile pandud portfellis on täiuslik andmestik teatud vanamehenässi kohta, kes on 1949. aastal olnud üks neist, kes tegelesid inimeste Siberisse küüditamisega. Ja veel enamgi. See vanamehenäss on viiekümnendate alguses tapnud ka ühe metsavenna. Ja seda omaaegse NKVD-lasena. See inimene on oma tegevuse eest julgeolekuorganeis isegi kõrge riikliku autasu saanud.
Sellest kõigest on küll tohutu aeg möödas, terve inimpõlv, aga mis sellest? Lõppude lõpuks on tegu inimsusevastaste kuritegudega, aga need teatavasti ei aegu. Ega siis juudid eesotsas Zuroffiga ilmaaegu seniajani natsikurjategijaid taga ei aja. Kuigi nende väheste ellujäänute näol on tegemist vägagi vanade inimestega. Lausa raukadega.
Säherdusi pole enam kuigi palju elavate killas. Enamjaolt on nad kõik juba ammugi surnud ja kui mõni veel kusagil hingitsebki, ega säherdune kaabakas ju oma kunagistest tegudest siis avalikult ei räägi. Varjavad oma minevikku, nii nagu vähegi oskavad. Aga pole viga, vähemalt see lurjus saab päevavalgele tiritud. Rahval on lõppude lõpuks õigus teada, mäherdused jätised meie keskel elavad. Kuriteod peavad karistatud saama. Mitte kedagi pole unustatud, mitte midagi ei unustata. Õiglus peab võidutsema.
Ootamatult katkestab lähenev meesterahvas konjakilimpsija mõtiskluse:
„Vabandage, kas teie olete härra Murvel?”
Kolmas peatükk
Arvuti on imepärane riistapuu. Võtad mõne portaali ette, kas või näiteks ajalehe veebivariandi, ronid kommentaariumisse ja võid möllata, nii et vähe pole. Sõimata võib ükskõik keda või ükskõik mida. Muudkui aga jaga nätakaid – karistamatult. Reaalmaailmas sedasi ei saa. Eks mine ja proovi reaalsuses esimese ettejuhtuva juurde minna ja ta pikalt saata. Nii ju ei sobi. Pole kombeks. Võid veel mõne sihukese venna otsa kukkuda, kes sulle kolakat annab.
Aga arvutis seda hirmu pole. Võtad ette näiteks artikli, kus juttu politseist, ja kukud säutsuma. Umbes nii, et mendid on viimased värdjad. Eks mine ja proovi mõnele politseinikule niimoodi tänaval öelda. Öelda ju muidugi võib, aga saad selle eest, nii et tolmab. Aga virtuaalmaailmas võib igaühele takistamatult väänata. Arvutit klõbistades saab end suisa jumalana tunda. Teiste paikapanijana eelkõige. Arvutiklahve klõbistades saab elada välja endasse kogunenud pingeid ja frustratsiooni, peksta segi see neetud maailm, mis sulle millegipärast ei meeldi või milles sa endale kohta pole leidnud. Muudkui aga lajata.
Iga klõps arvutiklaviatuuril tähendab ühte klikki. Seda vähemalt juhul, kui ollakse mõnel kindlal internetileheküljel. Ühtede või teiste internetilehekülgede külastatavust nende klikkide järgi määratletaksegi. Kui klikke on vähe, pole tegu just eriti külastatava leheküljega. Aga kui neid on palju, siis näitab see internetilehekülje populaarsust.
Ohoo! Siin käivad tuhanded ja isegi kümned tuhanded inimesed. Mis siis ikka, sellelt internetileheküljelt tulebki oma firma või ettevõtte tutvustamiseks reklaamipinda osta. Siin näevad seda võimalikult paljud inimesed. See on ju selge lollilegi, et kuhugi tagahoovi pole mõtet reklaami paigutada. Seal seda nagunii keegi ei näe. Kui, siis vaid üksikud. Reklaam tuleb paigutada võimalikult käidavasse kohta. Sinna, kus seda silmab võimalikult palju inimesi.
Reklaamipind aga maksab.
Ühe või teise internetilehekülje loetavus sõltub seal pakutavast. Loetakse seda, mis on lugeja jaoks huvitav ja põnev. Aga mis müüb veel paremini kui mitte intriig, skandaal ja esmajoones just kaklus avalikus ruumis, see tähendab internetis. See on ju kuratlikult vahva, kui mingid klounid üksteise peale karjuvad, tatti pritsivad ja sõimlevad. Seda on huvitav jälgida – ossa raisk, kus nüüd üks hull alles väänas! Jõletum verbaalne madin! Jess!
Kaklus kommentaariumides on skandaal, aga skandaal müüb. See pakub jälgijatele huvi. Mida rohkem on jälgijaid, seda rohkem on ka klikke, mille arvukusest kõige otsesemalt sõltub see, kas leheküljele ostetakse reklaampinda või mitte. Kas potentsiaalne ostja köhib meile pappi välja või ei.
See kõik on ka põhjuseks, miks paljude internetilehekülgede kommentaariumide haldajad vaatavad kõikvõimalikule sõimule läbi sõrmede. Ilus niisugune üksteise sõimamine muidugi pole, aga midagi pole teha. Kui jäävad ära kommentaatorite omavahelised kaklused, langeb kohe ka huvi lehekülje vastu. Kardinaalselt.
Mõnikord tekivad erinevatest arvamustest ja tõekspidamistest sündinud kaklused iseendast, aga mõnikord ka mitte. Mõnikord neid tekitatakse. Teadlikult. Iseäranis kehtib see niisuguste kakluste puhul, mis on tekkinud poliitilisel pinnal. Nende tekitajaiks on erinevate poliitiliste jõudude, parteide