Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

      SISSEJUHATUS

      Pole kerge liikuda ajas tagasi ühiskondadesse, mille sageli pealiskaudselt tuttava pealispinna all on peidus nii sügavad erinevused, et nende eiramine võib meid tõest kõrvale juhtida. Seetõttu tuleb alati meeles pidada, et muistset Egiptust lahutab meie ajast sügav lõhe.

      Kindlasti on sel oma põhjus, miks kadus oskus lugeda tekste, milles ilmutas end Vana-Egiptuse kangekaelne ja talitsematu soov anda oma kogemuste ja tarkuse pagas üle järgmisele põlvkonnale. Veel enne kui kivisse raiuti viimased hieroglüüfid Rooma impeeriumi lõpusajanditel, muutus Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni vägevus väsinud virelemiseks, aeglaseks taandumiseks ajaloo peateedelt müütiliseks ja veretuks ideaalpildiks.

      Seega kohtus meie tsivilisatsioon Vana-Egiptusega, mis polnud enam käegakatsutav reaalsus, vaid fantaasiapilt, mida kaldutakse oma kujutlustes kord ülistama, kord halvustama põhjustel, mis ei pärine Egiptusest enesest. Kord näib Egiptus meile tark, siis jälle julm; kord ilmub ta meile rikka ja suurejoonelisena, siis jälle türanlikuna; me oleme pidanud teda uskmatuks, ebausklikuks ja õpetatuks, naiivseks ja poliitiliselt eeskujulikuks, nimetanud teda vagaks ja siis jälle küüniliseks. Antiikajal (ning kuni valgustusajastuni välja) pakkus Egiptus küll sageli mõtlemisainet, kuid süvitsi temast aru ei saadud.

      Olukorda muutis tunduvalt Jean-François Champollioni hiilgav saavutus romantismiajastu alguses – ta õppis hieroglüüfe dešifreerima. Ajastule tüüpiline huvi mitteklassikaliste tsivilisatsioonide vastu tõi suurimat tulu Egiptusele, sest sealseid allikaid ja mälestisi oli võimalik vahetult tundma õppida (meenutagem näiteks Champollioni iseäranis pikka kirja Humboldtile, milles ta tutvustas oma süsteemi ja selle esimesi tulemusi). Sel moel sai võimalikuks Niiluse tsivilisatsioon ajaloolistesse raamidesse seada. Dešifreerija Champollionil oli õnnestunud luua esimesed kontaktid kõnelema hakanud mälestistega ning alustada nende põhjal Egiptuse kronoloogia, ühiskonna struktuuri ja keelelise korralduse väljaselgitamist – taastamistööd, mis kestab tänapäevani ning loodetavasti jätkub ka tulevikus.

      Võiks arvata, et eelpool mainitud lõhet muistse Egiptuse ja meie mõistmisvõime vahel saab ületada, kui lugeda varem kättesaamatuks jäänud tekste, mis nüüd avaldavad oma sõnumi. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et asi pole sugugi selles. Teised ajaloolised maailmad nagu Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja keskaeg kujunesid osana pikaajalisest historiograafilisest traditsioonist, mille seesmist terviklikkust on ikka ja jälle proovile pandud ning mille fakte ja daatumeid on teatud vabalt valitud väärtuste alusel pidevalt ümber tõlgendatud. Hõlmates paljude kõrvuti eksisteerivate vaatepunktide tõlgendusi ja meetodeid, kujunes kindel alus, millest (kas positiivses või negatiivses mõttes) lähtudes saab läbi viia uurimusi või rajada uusi käsitlusi.

      Seesugune kindlustav (ja stabiliseeriv) alus puudub aga sellel, kes pöördub Vana-Egiptuse või teiste sama kaugete tsivilisatsioonide poole. Egiptuse ajalool pole kindlat taustapilti, mis ulatuks tänapäeva ning kuuluks historiograafilise traditsiooni tervikusse. Meie arusaam Egiptuse ajaloost pole pikki sajandeid aeglaselt küpsenud; seni on tehtud vaid esimesi katseid koguda täiesti juhuslikult kogunenud daatumid ja tõendid mingisugustessegi mõistuspärastesse raamidesse. Kõigega, mida me muistsest Egiptusest teame, varustab meid – selle sõna otseses mõttes – Egiptus ise. Tema maapind on arheoloogiliselt nii viljakas, et suudab säilitada ja pakkuda asju, mis oleks mujal kujuteldamatu. Eelkõige huvitavad meid siinkohal kirjalikud allikad (papüürused), mille seas leidub kõigi tasandite autentseid tekste, alates eraviisilistest teadetest kuni kuninglike korralduste ja kirjandusteosteni.

      Sugugi vähetähtis pole ka tõsiasi, et alates ajast, mil esimesed väljakaevamised Egiptuses tõid päevavalgele Kreeka- ja Rooma-aegseid papüüruseid, on antiikaja historiograafias hakatud uusi küsimusi esitama ning kasutusele on võetud uusi uurimismeetodeid. Sel on olnud suur mõju ka muistse Egiptuse uurijatele, kes on saanud antiigi uurimise pikaajalise kogemuse vilju kasutades võimaluse võrrelda hiljutisi avastusi traditsiooniliste andmetega (andmetega, mille skaala ulatub ajaloosündmuste kirjeldustest ja kirjanduslikest tekstidest kuni suurte õigusalaste kogumikeni).

      Hiljuti avastatud materjalide asetamine traditsioonilisse raamistikku on aga raskendatud juhul, kui tegemist on Egiptuse vanima ajalooga. Selle ajastu papüüruste ja kujutava kunsti mälestiste säilimine ja leidmine on olnud täiesti juhuslik. Kui meil on mõni papüürus, siis mitte seetõttu, et see oli pandud arhiivi tallele, vaid lihtsalt seetõttu, et see polnud sattunud niiskesse maapinda, keegi polnud soovinud sellega tuld süüdata, seda polnud närinud mõni kits ning esimesed arheoloogid olid mõistnud kasutada sobivaid tehnikaid dokumendi säilitamiseks. Muistsetel egiptlastel ei olnud mingit vajadust neid papüüruseid dokumentidena alles hoida. Sama kehtib ka raidkirjade kohta, mis sisaldavad rikkalikult andmeid nii kuningate kui ka eraisikute kohta. On selge, et raidkirju lugedes tuleks arvestada pakutava informatsiooni taustaks oleva ideoloogiaga. Väga sageli ei oska me aga konteksti hinnata ning siis tõlgendavad tänapäeva ajaloolased teateid kuningate tegemistest ja teisi näiliselt jutustavaid tekste sõna-sõnalt. Egiptlasest lugeja oleks aga instinktiivselt (või pigem küll oma kultuurilisest taustast lähtudes) taibanud, et tegemist on tüpoloogiatega, millel on pigem sümboolne väärtus; seesugustes raidkirjades olid üksikud faktid kõrvalise tähtsusega, neid kasutati kandvate ideede rõhutamiseks või lihtsalt ettekäändeks.

      Vaatamata ohjeldamatule kirjutamisvajadusele tekkis muistsetel egiptlastel harva (kui üldse) kiusatus kirjeldada oma ühiskonna struktuure või nende üle teoretiseerida ning ajaloolist ja juriidilist pärandit koguda. Pigem võib täheldada, et neid andmeid varjab täpselt üles kirjutatud ütluste ja isiklike üksikasjade tolmupilv, milles korra loomine on juba meie ülesanne. Seetõttu teame me muistsest Egiptusest tunduvalt intiimsemaid üksikasju kui teistest vanaaja ühiskondadest ning oleme temaga seotud paljude värvikate detailide kaudu. Seevastu üldpilt on äärmiselt hägune ning selle ähmaseid kontuure joonistatakse vastavalt hetkel kehtivatele ajaloolistele konventsioonidele ikka uuesti ja uuesti ümber.

      Need hoiatused peaksid teoreetiliselt ära hoidma kiusatuse taandada Niiluse kultuur vaid seda iseloomustavatele ajatutele väärtustele, ajaloolisest kontekstist välja rebitud kunstiteostele. Igaüks, kellel on vähegi kogemusi egüptoloogia vallas, teab, et sellest ei piisa.

      Egiptuse tsivilisatsioonist järele jäänud varemete hulk on nii muljetavaldav, et sel on omaette tähtsus. Peaaegu 35 sajandi jooksul on sündmuste jäänukeid ja ladestusi ühendanud kindel juhtlõng, mis on vahel selgem, vahel varjatum, kuid alati eristatav. Seda juhtlõnga – või õigemini küll lõngu, sest neid on mõistagi rohkem kui üks – järgides omandab muistne suletud maailm meie jaoks kindlamad piirjooned, me näeme tema olemisviise ning mõistame tema kujunemise raskusi.

      Selle kauge muistse maailmaga saame suhestuda kahel viisil. Esiteks, tänaseks surnud keeles kasutatud mõisted tuleb tõlkida meie oma elavasse keelde koos kõigi sellest tulenevate probleemidega. Teiseks, ka kõige selgematesse ja ilmsematesse faktidesse suhtumisel tuleks silmas pidada kõiki peeni nüansse. Siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd selles, kas valida nendest lähenemisviisidest üks või teine. Tähtis on mõista, milliseid tulemusi üks või teine meetod igal konkreetsel juhul annab, et tuua rohkem elulist paindlikkust käsitlustesse, mis muidu jääksid vaid kuivaks dokumentatsiooniks.

      Kahtlemata näib Egiptuse tsivilisatsioon paljudes asjades erakordselt modernne. Erinevalt jäigast hõimuühiskonnast, kus veresidemed nõudsid ka omavahel kauges suguluses üksikisikutelt vaieldamatut solidaarsust, oli Egiptuse perekond, mis koosnes peamiselt vanematest ja lastest, küllaltki nõrk struktuur. Varade pärandamine oli korraldatud nii, et valdused jagati võrdsete osadena ellujäänud partneri ja laste vahel. Eraõiguse valdkonnas oli vabatahtlikult väljendatud ja dokumentaalselt kinnitatud tahtel iseseisev väärtus ning naiste õiguslik seisund võimaldas neil koostada testamenti ning esineda kohtus tunnistajana ilma eestkostja vahenduseta. Veritasu ja kättemaksukohustust ei tuntud (selle tähistamiseks polnud isegi mõistet), müütides lahendati ka jumalatevahelised tülid kohtus. On veel teisigi, üldisemaid asju, mis muudavad Egiptuse meile nii lähedaseks: näiteks territoriaalsel alusel korraldatud riik, mis oli sisuliselt universaalne impeerium, või kõigi üksikküsimustega tegelev rangelt hierarhiline riigiaparaat ning ühiskondliku kollektivismi suur tähtsus (see hõlmas ka tööseisakuid oma õiguste kaitseks). Kuna niisugused nähtused on meile hästi mõistetavad, kipume nende Egiptuse