September 1944. Mart Laar
mber 1944. Otto Tiefi valitsus
SISSEJUHATUS
1944. aasta suvi ja sügis olid kuumad kogu Euroopas. Natsliku Saksamaa sõjamasina kokku varisedes näis ikestatud rahvastele saabuvat vabaduse tund. Kasutades liitlasvägede lähenemist, tõusti võitlusse vabaduse eest, üritades oma saatus taas enda kätte haarata. 19. augustil 1944 algas okupeeritud Prantsusmaal vastupanuliikumist juhtinud „Vaba Prantsusmaa” õhutusel Pariisis ülestõus. Kuigi see oli halvasti ette valmistatud ning tõi kaasa tõsised kaotused tsiviilelanikkonna hulgas, täitis ta ometi eesmärgi. Tagalast rünnaku alla sattunud sakslaste vastupanu Pariisi poole liikuvatele liitlasvägedele nõrgenes ning peagi olid sakslased sunnitud Pariisist välja tõmbuma. Au esimesena linna tungida anti kindralmajor Jacques-Philippe Leclerci1 juhitud Prantsuse 2. soomusdiviisile ning 25. augustil marssis „Vaba Prantsusmaa” juht kindral Charles de Gaulle pariislaste juubelduste saatel linna sisse. Kuigi suur osa Prantsusmaast jäi veel endiselt sakslaste kätte, oli võit tegelikult juba saavutatud: Prantsusmaa oli taastanud oma vabaduse.
Euroopa idaosas kujunesid sündmused paraku teistsuguseks. Teine maailmasõda oli 1939. aastal alanud Poola iseseisvuse kaitseks totalitaarsete suurvõimude rünnaku eest. Sõja arenedes jäi see eesmärk paraku unarusse. Lääneriikidele hakkas üha rohkem tunduma, et ühe totalitaarse suurvõimu alistamiseks vajavad nad teise totalitaarse suurvõimu abi. Üritades kuradit peltsebuliga välja ajada, oli Lääs valmis unustama Jossif Stalini osaluse maailmasõja vallapäästmisel, GULAG-is vaevlevad miljonid inimesed, Katõni veretöö, vägivalla väikese Soome kallal ja Nõukogude Liidu maailmavallutuskavad. Koostöö Staliniga sundis lääneriike taganema neid sõtta viinud põhimõtetest ning sisuliselt tunnistama natsliku Saksamaa ja stalinliku Venemaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolle.
Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvad ei teadnud sellest tollal veel midagi. Nemad uskusid endiselt 11. augustil 1941 alla kirjutatud Atlandi hartasse, mille kohaselt kõik maailmasõja käigus okupeeritud riigid saavad sõja lõppedes tagasi iseseisvuse. Iseseisvuse all mõeldi seejuures mitte lihtsalt vormilist iseseisvust, vaid võimalust tõepoolest ise oma tulevikku otsustada. Neli kuud hiljem lasid Jaapani torpeedolennukid Singapuri juures põhja Churchilli lipulaeva „Prince of Wales”, millel toimunud kohtumisel Atlandi harta alla kirjutati. Pikem eluiga polnud ka harta õilsatel põhimõtetel. Kuigi Nõukogude Liit nendega ametlikult ühines, sundis ta ometi oma liitlasi samm-sammult Atlandi hartast taganema. Kui esiteks leppisid lääneriigid vaikimisi sellega, et Atlandi harta ei kehti Balti riikide kohta, siis peagi laienes see praktiliselt kogu Kesk- ja Ida-Euroopale. Erilist naiivsust näitas antud küsimustes üles Ühendriikide president Franklin Delano Roosevelt, kelle eestvedamisel muutus Stalin ameeriklaste jaoks sõbralikuks ja heatahtlikuks „onu Joe’ks”, kelle valitsemise all oli inimestel hea elada.
Poolakad nii naiivsed polnud. Neile oli ka Stalini sõbralikke avaldusi kuulates selge, et ainus võimalus vabadust säilitada on see ise endale kätte võidelda. Nagu arhiividokumendid tõendavad, oli poolakatel õigus. Stalin üritas sõja lõpuks Euroopas Punaarmee kontrolli alla saada nii suure ala kui võimalik, olles veendunud, et vaid alistatud rahvastele on tal võimalik kommunistlikku süsteemi peale suruda. Vestluses Jugoslaavia kommunist Milovan Ðjilasega pani Stalin oma poliitika sõjajärgses maailmas üheselt paika, kinnitades, et selle sõja järel kehtestab iga ühiskondlik süsteem oma elukorralduse aladel, kuhu tema armeed jõuavad.
Väliselt ei andnud Stalin oma kavatsustest esialgu märku. Sõnades jäi ta endiselt sõbralikuks ning ustavaks antud lubadustele. See uinutas poolakate valvsust. Poola territooriumile tunginud Punaarmee üksustele osutati kõikvõimalikku toetust. Kui Poola põrandaaluse armee Armija Krajova üksuste komandörid saabusid aga Nõukogude väejuhatusse tegevust koordineerima, nad arreteeriti ning saadeti GULAGi. Põrandaaluse armee võitlejatele anti võimalus liituda Punaarmee koosseisus võitlevate poola üksustega, keeldumise korral tuli nad desarmeerida või hävitada.
See tegi poolakatele neid ähvardava ohu lõplikult selgeks. Saksa okupatsioon näis asenduvat kommunistide võimuga. Ainsaks võimaluseks oli ise oma maa vabastada ning ametisse panna seaduslik valitsus, seades sellega Stalini fakti ette. Sobivaimaks kohaks selliseks väljaastumiseks oli Varssavi, kus Armija Krajova jõud olid suhteliselt tugevad ning hästi organiseeritud.
Olukord näis olevat ülestõusuks soodne. Punaarmee liikus kiiresti edasi, iga hetk võis selle eelüksusi oodata Varssavi eeslinnadesse. Saksa garnison Varssavis polnud eriti tugev. Ülestõusu näis soosivalt suhtuvat ka Nõukogude pool, kelle raadiosaated kutsusid Varssavi elanikke okupantide vastu üles tõusma. Olukord meenutas niisiis vägagi hetke, mil Prantsuse vastupanuliikumine otsustas Pariisis vastuhakku alustada.
Lääneliitlaste ja Stalini vahel valitses siiski põhimõtteline vahe. Lääneriikide jaoks oli häbiväärne murda antud lubadusi, Stalinile oli see loomulik osa poliitikast. Kui Prantsusmaal tõttasid liitlaste üksused ülestõusnutele appi – kasutades selleks muuseas liitlasvägede koosseisus võitlevaid poola üksusi –, siis Poolas otsustas Stalin Poola vastupanuliikumise sakslaste kätega hävitada.
Esialgu näisid sündmused arenevat poolakate jaoks soodsalt. 1. augustil 1944 alanud ülestõus tabas sakslasi ootamatult, nad hakkasid linnast taanduma. Punaarmee hõivas Varssavi idapoolse eeslinna Praga, ülestõusnutest lahutas neid vaid Visla jõgi. Võit oli käeulatuses, kuid siis andis Stalin oma üksustele käsu peatuda. Kui Punaarmeesse kuuluv kindral Zygmunt Berlingi 1. Poola Rahvaarmee üritas käsku ignoreerida ning ülestõusnutele appi rutata, tõmmati ta eesliinilt välja. Sakslased toibusid üllatusest, said aru, et Stalin on andnud neile võimaluse ülestõus maha suruda ning asusid vastupealetungile. Varssavisse toodi lisajõude ning meeleheitlikes tänavalahingutes suruti ülestõusnud tagasi. Stalin kukutas läbi ka liitlaste katsed ülestõusnuid õhu teel varustada, keeldudes andmast luba liitlaste lennukitel oma lennuväljadel maabuda ning tagasiteeks kütust võtta. Saksa Stukad võisid seevastu rahulikult kaitsetu linna kohal pikeerida, Punaarmee õhutõrjekahurid vaikisid ning sakslasi ei seganud ka Nõukogude lennuvägi. Sellele vaatamata kestsid võitlused veel mitu kuud, kuni 2. oktoobril 1944 Armija Krajova kapituleerus, olles eelnevalt oma võitlejatele välja võidelnud sõjavangi staatuse. Punaarmee sisenes täielikult purustatud inimtühja linna alles 17. jaanuaril 1945. Katse Poolas iseseisvat valitsust ametisse seada oli läbi kukkunud. Ülestõusust eluga pääsenud Armija Krajova liidrid lõpetasid elu NKVD vangikongides. Vastupanu kommunistlikule võimule suruti halastamatult maha – Poola oli näiliselt küll säilitanud iseseisvuse, tegelikult aga langenud Nõukogude Liidu kontrolli alla.
Pariisi ja Varssavi ülestõusu kõrval seisab 1944. aasta sügise vastuhakkude reas ka Otto Tiefi valitsuse katse taastada Eesti iseseisvus. Eesti olukord oli loomulikult tunduvalt raskem mitte ainult Prantsusmaa, vaid ka Poola omast. Vastuolud poliitikute vahel ning vead olukorra tõsiduse hindamisel polnud Eestil maa okupeerimisel 1940. aastal võimaldanud luua legitiimset pagulasvalitsust. On loomulikult raske ütelda, milliseks oleks võinud kujuneda selle staatus, kuid 1940. aasta suvel olid lääneriikide ja Stalini suhted veel sedavõrd halvad, et teatava legitiimsuse oleks selline valitsus võinud isegi omandada. Saksa-Vene sõja puhkemise järel poleks see loomulikult enam võimalik olnud. Lisaks eksiilvalitsusele puudus Eestil Poola tasemel rahvuslik vastupanuliikumine, rääkimata juba põrandaalusest armeest. Olukorrast tingituna olid eestlased sunnitud toetama Saksa sõjamasinat, lootes, et see hoiab vähemalt Punaarmee Eestist eemal. Mis aga kõige hullem: eestlaste iseseisvuspüüetel puudus lääneriikides reaalne toetus. Kuigi ametlikult Eesti liitmist NSV Liiduga de jure ei tunnustatud, olid Stalini vallutused de facto heaks kiidetud. Seda suhtumist poleks ilmselt suutnud mõjutada ka eksiilvalitsuse olemasolu või Poola tasemel rahvuslik vastupanuliikumine.
Nii pole imestada, et eestlaste katse oma saatus enda kätte haarata jäi lühemaks prantslaste ja poolakate omast. Ilmselt seetõttu pole see tänapäevani ka maailma teadvusesse jõudnud. Enamikus Teise maailmasõja käsitlustes ei leia see üldse tähelepanu – nii nagu Balti riikides toimunu üldse. Tiefi valitsuse tegevust kajastasid ning tutvustasid pikka aega vaid paguluses ilmunud kirjutised.2
Samas poleks ka võimu pikem enda käes hoidmine midagi muutnud: Lääs oli loovutanud Stalinile mitte ainult Balti riigid, vaid kogu Kesk- ja Ida-Euroopa. Kuna sellega reetis Lääs oma demokraatlikud ideaalid, üritati oma põhimõttelagedust peita kõikvõimalike põhjuste taha. Kord selgitati Stalinile vabade käte andmist tema võimu alla langenud
Tegelik nimi krahv Philippe-François-Marie-Jacques de Hauteclocque. Kasutas vastupanuliikumises osaledes varjunime Jacques-Philippe Leclerc. Muutis oma nime 1945. aastal kujule Philippe Leclerc de Hauteclocque.
Klesment, Johannes. Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all. // Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas VIII. Heitluses kahe suurvõimuga: koguteos. Stockholm: Kirjastus EMP, 1959. Lk 7–50; Maandi, Helmut. Kümne aasta eest. // Minevikust tulevikku: EÜS Põhjala LXX: koguteos. Tegevtoimetaja H. Laretei. Stockholm, 1954; Talpak, Karl. Tallinna viimase nädala sündmused. // Teataja 5. detsember 1954; Sinka, Arnold. Enne Tallinna langemist. // Teataja 8. ja 22. mai 1955; Uustalu, Evald; Moora, Rein. Soomepoisid: ülevaade Eesti vabatahtlike liikumisest ning sõjateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasõja päevil. Toronto, 1973.