Neymar. Luca Caioli
aastal otsustas Charles Miller lõplikult jalgpallisaapad varna riputada ning hakkas tööle ettevõttes Royal Mail Line. Aastaid hiljem asutas ta reisibüroo, tegutsedes samal ajal ka inglise asekonsulina. Miller abiellus Brasiilia ühe kuulsaima pianisti Antonieta Rudge’iga, kes jättis Milleri 1920ndatel maha. Lahkumineku põhjuseks oli Rudge’i uus väljavalitu Paulo Menotti Del Picchia. Milleril oli Rudge’iga kaks last. Charles Miller ei jäänud siiski jalgpallist täiesti kõrvale. Ta töötas jalgpallikohtuniku ja spordimänedžerina ning elas alati mängudele kirglikult kaasa.
Charles William Miller suri 30. juunil 1953. aastal 79 aasta vanusena. Tema silmad nägid, kuidas São Paulost kujunes maailmametropol, kuidas futebol’ist, millele ta ise pool sajandit varem oli aluse pannud, sai rahvuslik kirg. Ta nägi Brasiiliat võõrustamas Coppa Rimet – jalgpalli maailmameistrivõistlusi – ning kurvastas koos miljonite brasiillastega ühe jalgpalli ajaloo kõige ettearvamatu kaotuse üle, mida tuntakse maailmas ka Maracanazo’na.
Charles Millerit tuntakse tänaseni. Brasiilia jalgpallislängis kasutatakse terminit chaleira (tuletatud nimest Charles), millega tähistatakse mänguvõtet, mille Miller 20. sajandi alguses leiutas: mängija lööb palli kannaga õhku, hoides ühte jalga teise taga. Selleks, et Milleri nime ka tulevikus ei unustataks, andis São Paulo linnavolikogu täpselt aasta pärast Milleri surma tema nime väljakule, kus asub jalgpallistaadion Estadio Municipal Paulo Machado de Carvalho (piirkonna nime järgi tuntud ka kui Pacaembu). Praegu on see hiiglaslik, peaaegu amfiteatrikujuline ala ühelt poolt piiratud üle puude kõrguvate pilvelõhkujatega ning teiselt poolt Pacaembu piirkonnaga.
Pacaembu puhul on tegemist helepruuni juugendstiilis hoonega, mis on osaliselt ehitatud künka sisse. Staadioni avasid 27. aprillil 1940. aastal toonane Brasiilia president Getulio Vargas, linnapea Prestes Maia ja arhitekt Ademar de Barros. Siis mahutas staadion 71 000 pealtvaatajat, kuid nüüd, pärast 2007. aasta renoveerimistöid saab spordivõistlusi korraga nautida 40 000 pealtvaatajat. Corinthiansi spordiklubi kodu on São Paulo üks uhkemaid hooneid. Peasissekäigu nelja samba taga suure kella all asub Museu do Futebol.
Seitsmeteistkümnest ruumist koosnev muuseum avas uksed 29. septembril 2008. aastal. Muuseumis saab näha fotosid, vaadata videoid ja kuulata helisalvestisi silmapaistvatest jalgpalluritest, tutvuda statistiliste andmetega ning uudistada fännidele mõeldud tooteid, suveniire ja omapäraseid esemeid. Näitus on ajarännak läbi Brasiilia 20. sajandi jalgpalliajaloo.
Keskaja professor Hilário Franco Junior on jalgpallist kirjutanud raamatu A Dança dos dues: Futebol, Sociedade, Cultura (Jumalate tants: jalgpall, ühiskond ja kultuur), mille töötasid läbi ka jalgpallikriitikud. Raamatus on kokku võetud Brasiilia jalgpalliajalugu, lähtudes neljast vaatenurgast: „Alguses kritiseeriti jalgpalli ning peeti seda mõttetuks tegevuseks, kuid ei läinud kaua aega, kui kõrgklassi sportmängust sai töölisklassi mäng. 1930ndatel oli ühiskonnas esimene murdepunkt. Brasiilias hakati märkama sotsiaalset segunemist nii, nagu see oli reaalses elus. Sellele juhtisid tähelepanu ka intellektuaalid, nagu Gilberto Freyre, Paulo Prado ja Sérgio Buarque de Holanda. Üksteise kõrval hakkasid elama inimesed, kel olid erinevast rahvusest vanemad, aga ka tumedanahalised ja valged. Enam polnud põhjust selle pärast häbi tunda. Kui segavereline inimene oskas veel ka jalgpalli mängida, siis seda parem. 1938. aasta maailmameistrivõistlustel oli parim väravakütt pool-portugallane, pool-brasiillane Leônidas da Silva. See oli äratuskellaks kogu Brasiiliale. Turniiril mängisid koos tumedanahaline ja segaverd mängija, hoolimata sellest, et leidus ka neid, kes nõudsid niisuguste mängijate võistluselt eemaldamist.
Järgmine tähtis hetk on Maracanazo. Aasta oli siis 1950, kui Uruguay võitis Brasiiliat. Näitekirjanik Nelson Rodríguez on seda kaotust nimetanud „psühholoogiliseks Hiroshimaks“. Jah tõesti, tegelikult see nii oligi. See kaotus oli nii Brasiilia ühiskonna psüühikale kui ka poliitikutele suur löök. Nimelt lootsid poliitikud, et rahvusmeeskonna edukas esinemine turniiril aitab valimiste eel ka nende võitu kindlustada. Tegemist oli rahvusliku kriisiga, kuid Brasiilia tuli sellest välja 1958. aastal, kui Pariisis võideti maailmameistritiitel. Brasiillased skandeerisid kooris: „Meie oleme maailma parimad!“ ning olid oma maa üle ülimalt uhked.
Sellest hetkest alates tahtis Brasiilia rahvuslikust alaväärsuskompleksist üle saada seeläbi, et püüdis alati uuesti maailmameistriks tulla, nagu juhtus 1962. ja 1970. aastal. Kuid alati polnud see võimalik. Saabus võidupõud, sõjaväediktatuur, repressioonid, piinamised, poliitiliste vastaste teadmata kadumine… Sellistel hetkedel suunas ühiskond vaikiva pilgu jalgpalli poole, kuid hoolimata mõnest võidust hakati oma meeskonna võimekuses kahtlema.
Sama tundega jälgitakse Brasiilia jalgpalli tegelikult ka veel praegu. Brasiilias austatakse jalgpalli, riigi rahvusmeeskonnas on suurepärased mängijad, kuid Brasiilia ei valitse enam ülekaalukalt maailma nii nagu varem. Esile on tõusnud ka teised väga tugevad jalgpalliriigid ning neilgi on meeskonnas suurepärased mängijad. Brasiilia tahab saada tuleviku-Brasiiliaks; vahel tundub, nagu oleks see juba praegu kohal, kuid siis on platsis taas probleemid. Brasiilia liigub edasi pigem siksakina, mitte otse. Liigutakse üks samm edasi ja kaks tagasi. Täpselt sama on see ka jalgpalli puhul.“
Pärast professori loengut ning keskaja utoopiate kõrvutamist jalgpalliga ühiskonnas, saame seda lugu oma silmaga näha Museu do Futebol´is. Kaks koolilast ootavad oma korda, et sisse minna. Lärmakad lapsed võivad käänulistes koridorides ja ruumirägastikes ära eksida, nad peatuvad korraks vaid interaktiivsete eksponaatide juures, kus saab penaltit lüüa ja oma löögi kiirust mõõta või mängida minijalgpalli või lauajalgpalli väikeste puust kujukestega, mida lüüakse energiliselt ühest väljaku otsast teise.
Muuseumi sissekäigu juures asuv suur saal annab külastajale värviküllase lippudekollektsiooni, loosungite, embleemide, võtmehoidjate, masinate, karikatuuride, brošüüride, mütside ja parukatega aimu, mida tähendab jalgpall brasiillastele. See on tõeline fännide paradiis.
Eskalaator viib külastajad teisele korrusele. Kohe otse ees on Pelé kuju, mis tervitab külastajaid kolmes eri keeles. Inimesi juhatavad ühest ruumist teise põrkuva palli kujutised, mida väike poiss ühelt väljakult teisele lööb. Lae all hämaruses lendlevad baroksed inglid. Mälestustahvlil seisab: „Ingleid on 25, kuid neid võiks vabalt olla 50 või 100, sest need inglid leiutasidki jalgpalli, selle kunstiliigi, mida Brasiilias viljeletakse. Jumalad või kangelased, erinevate generatsioonide iidolid, keda võib pidada ingliteks, kelle tiivad või pigem jalad juhatavad meid paikadesse, kus loomingulisus, luule ja maagia on kõrgelt arenenud. Need on tõelised barokk-kunsti inglid.“ Inglite nimed on näiteks Pelé, Sócrates, Gilmar, Carlos Alberto, Bebeto, Tostão, Garrincha, Ronaldo, Gerson, Rivelino, Didi, Vavá, Romario, Ronaldinho Gaúcho, Roberto Carlos, Rivaldo, Taffarel, Zico, Zagallo, Falcão, Nilton Santos, Djalma Santos, Jairzinho, Julinho Botelho, Zizinho.
Üks Paulo-nimeline poiss, kes on tulnud muuseumi koos klaasikaaslastega, on nagu naelutatud ja vaatab videolindilt väravat, mida pole tegelikult kunagi löödud – Pelé Uruguay väravavahi Ladislao Mazurkiewiczi vastu 1970. aasta maailmameistrivõistluste poolfinaalis. Ikka veel ja veel vaatab poiss seda videot algusest peale. Siis paelub teda barokk-inglite pikk nimekiri, mille ta nimi nime haaval läbi loeb. Poiss jõllitab pilte ning kommenteerib sõbrale: Huvitav, miks siin Neymari ei ole?“
Neymar Jr ei ole veel jalgpallihiidude sekka tõusnud. Kuid väljaspool seda ringi kuulub just temale, kõige hilisemale Brasiilia jalgpallipoeedile tänavakaupmeeste populaarseim müügiartikkel – kuldse-rohelisekirju särk, mille seljal ilutseb number 10.
2. peatükk
Proosa ja poeesia
Intervjuu José Miguel Wisnik’uga
Kes on maailma parimad triblajad ja väravakütid? Loomulikult brasiillased. Selleks ei pea väitma, et nende jalgpall on jalgpallipoeesia: tegelikult oleneb kõik triblamisest ja väravatest. Catenaccio [äärmiselt kaitsev stiil] ning ühe tipu- ja kahe ääreründajaga mängimine esindab jalgpalliproosat: see põhineb sünteesil; kollektiivne ja organiseeritud mäng, see tähendab jalgpallireeglite läbimõeldud rakendamine.
1971. aastal kirjutatud essees pealkirjaga