Neymar. Luca Caioli
ja – proosat. Seda vastuolu kasutab armastatud mängu analüüsimiseks Brasiilia muusik, helilooja, esseist ja brasiilia kirjanduse professor José Miguel Wisnik, kes on Santose klubi suur poolehoidja.
Tema järeldused on kirja pandud raamatusse Veneno remédio: o futebol e o Brasil (Mürk ja vastumürk: jalgpall ja Brasiilia), mis ilmus paar aastat tagasi. Ta arutleb selle üle, millist rolli mängib või võiks mängida Neymar oma riigi jalgpalliajaloos. Neymari puhul on tegemist mängijaga, keda ta kutsub naljatledes „jalgpalli Baudelaire’iks“. Istudes mugavalt oma töötoas São Paulos, läheb aega, enne kui Wisnik keelepaelad valla laseb.
„Brasiilia jalgpall lõi traditsiooni, mille aluseks on ellips: mängustiil, mis põhineb mittesirgjoonelisel liikumisel, et võita juurde ruumi väljakul ning murda kaitset. Ma lähtusin oma mõtetes sellest, mida Pasolini jalgpalliproosa ja – luule kohta kirjutas. Me ütleme, et jalgpalliproosa on rohkem sirgjooneline, rohkem taktikaliselt vastutav, kollektiivne, kaitsest lähtuv: sellise stiili juurde kuuluvad kiired vasturünnakud, ühe tipuründajaga mängimine, ristsöödud ja läbimõeldud liikumised. Jalgpallipoeesia mõte on aga selles, et platsil ei liiguta sirgjooneliselt ning triblades tekitatakse endale ruumi juurde. Viimast stiili saab kasutada vastase kaitsest läbi tungimiseks või lihtsalt selleks, et näidata ilusat ja efektiivset mängu. Nii on võimalik mängu kontrollida või värava löömiseni jõuda. Brasiilia jalgpalliajaloos on olnud hetki, kui ilus triblamine on samal ajal osutunud vägagi efektiivseks.
1930ndatel, kui Gilberto Freyre analüüsis Brasiiliat sotsioloogilisest, antropoloogilisest ja ajaloolisest perspektiivist, tõi ta välja, et Brasiilia jalgpalli identiteet on tihedalt seotud nende inimeste identiteediga, kelle kumbki vanem ei olnud brasiillane. Brasiillased võtsid üle inglise koreograafiaga kindla stiili ning muutsid selle rohkem tantsuks, kus segunevad osav jalgadetöö, capoeira ja samba. See on ilmselt suurt mõju avaldanud sellele, kuidas meie kultuuri tõlgendatakse: arvatakse, et efektiivsust hinnatakse vaid siis, kui sellega kaasneb ka lõbu, ehk teiste sõnadega, ideaalses situatsioonis on segunenud töö ja pidu. Brasiilia jalgpall on selles kontekstis korraga nii mürk kui ka vastumürk, sest tegemist on kultuuriväljundiga, nagu on näiteks ka muusika või karneval, kuid samas tekitab see probleeme, sest nii tekib inimestes arusaam, et meie kultuur ülistab laiskust ja suuri palganumbreid rohkem kui efektiivsust.“
Kas me võiksime naasta jalgpalli ja poeesia teema juurde ning rääkida sellest, kuidas on sellega seotud Neymar?
„Jah, meeleldi. See oli ainult sissejuhatus. Niisiis, Brasiilia jalgpall muutis Inglise jalgpalli stiilseks, Freyre nimetab seda looklevaks ja Pasolini poeetiliseks. Selline mängustiil arenes välja Lõuna-Aafrikas 1960ndatel ning kulmineerus 1970. aasta maailmameistrivõistlustel Mehhikos. Sel ajal oli Brasiilia jalgpallis populaarne mitte-sirgjooneline liikumine, mida võib nimetada ellipsiks, kus on kokku sulandunud geomeetria ja retoorika. Liikumine põhines kurvide võtmisel või õigel ajal seisma jäämisel. Kujutage ette erinevaid triblamise variante: pete vasakule, liikumine paremale; pete, mängija kasutab juhust, et vastast siis üle mängida, kui too seisab. Lisaks veel seinasööt, ületõste ja vindiga löök, nii et pall langeb täpselt õigel hetkel kiiresti alla. Selline oli tüüpiline mängu ülesehitus, mida kasutati Brasiilia jalgpallis aktiivselt 1962. aastast kuni 1970. aastani. Selline oli tollal mängustiil. Alates 1970ndatest hakkas Brasiilia jalgpall kohanduma rahvusvahelise jalgpalli uue reaalsusega: füüsiline ja sportlik vorm, meeskonnamäng, erinevad mängusüsteemid ning ründajate ja kaitsjate ülesanded mängus.
1970ndatel, 1980ndatel ja 1990ndatel katsetas Brasiilia MM-idel mitmeid erinevaid lahendusi. Jalgpallipoeesia oli ikka veel kusagil olemas, kui 1982. aastal mängisid Zico, Sócrates ja Falcão. 1994. aasta rahvusmeeskond oli omandanud rohkem proosastiili, kuid Romario mängis seal ikka veel „elliptilist“ jalgpalli. Samas vaimus jätkus kõik seni, kuni tuli jalgpalligeenius Ronaldinho, kes tõi tagasi kõik Brasiilia jalgpalli leivanumbrid. Tema sooritusena võis näha Didi „langevat palli“, Pelé tõstet või Garrincha triblamist. Ronaldinho oli maneeride kunstnik. Võiks peaaegu arvata, et ta „tsiteeris“ teiste mängijate tuntud liigutusi. Ronaldinho valdas seda kunsti väga hästi ning nii, nagu üks autor tsiteerib teist, „tsiteeris“ tema varasemate mängijate väravaid.“
Ning nüüd jõuame Neymarini …
„Jah, kõik eelmainitu oli sissejuhatus Neymarini jõudmiseks. Ajal, kui mitte keegi enam ei uskunud, et poeetiline traditsioon üldse veel eksisteerib ning see oli kadunud isegi Brasiiliast, sest tavaliseks oli saanud mängida proosastiilis jalgpalli, ilmub välja Neymar, mängija, kes tahab säilitada poeetilist stiili.
Neymar oskab suurepäraselt triblada. Muljetavaldav, ma ütleks: tema triblamisoskus šokeerib oma intensiivsuse ja värskusega. See on puhas „elliptiline“ jalgpall. Kui te mind ei usu, vaadake kannaga triblamist Sevilla klubi vastu Hispaania liiga 2013/14 hooaja ühes avamängus. See oli midagi ootamatut, mida absoluutselt keegi ei osanud ette näha.
Kui Neymar oli kolmteist, peeti teda Santoses tulevikulootuseks. Neymar on osa põlvkonnast, keda treeniti ja kasvatati millekski eriliseks. Tihti ei tekita tähtsad põhjapanevad uudised üldsuses kõneainet. Neymar aga suutis täielikult realiseerida kvaliteeti, mida talle omistati. Lisaks maagilisele oskusele palliga ümber käia, on tal ka loomulik sarm, eriline sümpaatia ning võimekus manipuleerida oma avalikku imidžit just nagu popstaar. Ta on vallutanud tüdrukute südamed ja meeled ning saanud avalikkuse heakskiidu. Teda austavad teiste klubide poolehoidjad ning nii varasemad kui praegused tippmängijad. Omal ajal Santoses näitas ta mängurõõmu ja triblamisoskust kinnitamaks, et tema on traditsioonide jätkaja.
Jah, Neymar on poeet, grafitikunstnik. Tema sonette võib näha igal pool linna seintel. Tema soeng, viis, kuidas ta särgikraed kannab või väravaid tähistab, on kõik osa tema poeetilisest esinemisest. Neymar on tänapäeva rahvamees, täis energiat ja elurõõmu ning ühegi kahtluseta on ta Brasiilia absoluutne staar. Ta teab palliplatsil alati, kuidas mängu enda kasuks pöörata, tema söödud on suurepärased ning tal on esmaklassiline oskus erinevatest olukordadest kasu lõigata. Ta ei ole üksnes hea triblaja. Tema suhe triblamisega ei ole põhiliselt retooriline nagu Robinhol, kes oli kehv realiseerija ning kelle seinasöödud olid tihti tehtud vaid ilu pärast. Neymaril on tehnoloogiliselt arenenud stiil, mida on küll raske praktiseerida, kuid mis on vägagi efektiivne.
Ma näen teda huvitavas olukorras. Temast on palju räägitud, kas ta on valmis Seleção´ga [Brasiilia rahvusmeeskond] ühinema. Ta näitas oma valmisolekut Konföderatsioonide karika mängudel. La Canarinha [rahvusmeeskonna teine hüüdnimi] on leidnud mängustiili, mis aitab tõsta Neymari potentsiaali maksimumini. Omaette küsimus on, missuguses vormis on ta Barcelonas. Santos suutis Neymari oma ridadesse jätta kuni 2013. aastani. See, et mängijat, kes on oma edu kõrghetkel, ei müüdud kohe Euroopa või Ida-Euroopa klubisse, oli tähtis Brasiilia eneseuhkusele. Olgem ausad, Santoses jäeti ta iseenda hooleks ning loodeti, et ta läheb Barcelonasse end rahvusvahelises jalgpallis täiendama.“
Kas Neymari poeesia ja Barcelona proosa sobivad kokku?
„Barcelona jalgpall ei ole jalgpalliproosa. See on täielik mutatsioon sellest, kuidas jalgpalli mängida. Kombineeritud on väljakuala juurdevõitmine ja edasi liikumine äärte kaudu. Umbes nii näeb välja Lõuna-Ameerika sugemetega Hollandi mängustiil, tiki-taka söödumäng. Seda stiili on võimalik defineerida kui proosas kirjutatud jalgpalli, ülimalt elav, kuid mitte väga struktureeritud. Messi olemasolu ning triblamine, mille vastu on kaitseliin võimetu, ei jäta kahtlust selles, et Lõuna-Ameerika jalgpall on maailmatasemel. Ma usun, et Barcelona on oma tähtsatel hetkedel meeskonda mitmekesisemaks muutnud, et tuua kokku Euroopa ja Lõuna-Ameerika jalgpall ning lähtuda jalgpalli klassikalisest vastuolulisusest. Mis juhtub, kui nüüd on seal mõlemad, nii Messi kui ka Neymar? Nad mängivad erinevat stiili jalgpalli. Messi triblamine ei ole nii elav kui Neymari oma, see on selge. See on täiesti müstika, kuidas Neymar palliga liigub, seda on raske isegi kirjeldada. Ta ei liigu nagu brasiillane. Tema intuitsioon on midagi ebamaist, tal on kuues meel tajumaks seda, kui vastane jätab talle mõne võimaluse või kui väljakul avaneb vaba ruum. Messi mängib sirgjoonelist, kuid Neymar seevastu elliptilist jalgpalli.“
3. peatükk
Mogi