Neymar. Luca Caioli
nagu tahaks linn kõik külastajad endasse haarata ja mitte enam lahti lasta. Linn lookleb piki kolmerealist kiirteed Rodovia Ayrton Senna, mis on Brasiilias uusim selline tee. Tee on nime saanud samanimelise rahvuskangelase ja São Paulo võidusõitja järgi, kes hukkus 1. mail 1994 Imola Grand Prix’ ajal.
Buss alustab sõitu Rodoviario de Tiete terminalist (Ladina-Ameerika suurim ning maailmas New Yorgi järel suuruselt teisel kohal), kus eri suundadesse ruttavad reisijad sõeluvad siia-sinna. Buss püsib täpselt graafikus, kuid probleeme on linnaliikluse keerisest välja pääsemisega. Buss kriimustab mööduvaid veoautosid ja autosid, mis sõeluvad sõiduradade vahel. Maksustatud teelõiguni jõudes vahetab buss kiirteed. Kui jõutakse Itaquaquecetubani, laseb linn bussi oma haardest lõpuks lahti ning ees ootab roheline maastik, kus on külluses justkui joonlauaga mõõdetud mägesid. Kõrgel taevas lendlevad tuulelohed ning taimestiku vahele surutud tolmused jalgpalliväljakud tähistavad mägede külge klammerduvaid favela´sid: improviseeritud katused, satelliiditaldrikud, punased tellised, mis jätavad mulje, nagu mõni laps oleks Legoga mänginud ja klotsid kokku pannud, suured presendid katmas ehitustöid, mida pole kunagi lõpule viidud. Seisev vesi, mahapõletatud autod, ratastel lapsed poest koju minnes kiirteid ületamas.
Järgneb järsk Serra de Itapey langus. Allpool on näha suurest São Paulost itta jääva Alto Tiete ühe haldusüksuse Mogi da Cruzesi pilvelõhkujad. Siin mängis jalgpalli Neymar Santos da Silva ning siin sündis ka tema poeg Neymar Junior. Mogi da Cruzesis elab 40 000 inimest, kusjuures elanikkond on viimase viieteistkümne aasta jooksul kahekordistunud, kui sinna asusid inimesed, kes käivad mujal tööl. Nad elavad Mogi da Cruzesis ning lähevad igal hommikul São Paulosse tööle. Igal õhtul jällegi ootavad nad kannatlikult São Paulos Estação da Luzi platvormil, et pressida end kohaliku rongi Companhia Paulista de Trens Metropolitanose 11. liini ragisevatesse ja logisevatesse vagunitesse, millega nad koju sõidavad.
Vähemalt on Mogis tööd. Siin asuvad tööstushiidude nagu General Motors, Valtra (traktoritootja), Gendau Group (terasetööd) juured ning nende juures saab tööd ka suur osa elanikkonnast. Kolmandat sektorit esindavad ettevõtted nagu Tivit ja Contractor – kaks suurimat telefonimüügi ettevõtet. Põllumajandus on samuti väga heal järjel: juurviljad, seened, hurmaad, astelpihlakad ja lilled (põhiliselt orhideed). Orhideesid on tõesti lausa värvide meri, valged fuksiavärvi toonidega, violetsed ja lillad nagu Olho de Boneca (Dendrobium nobile) – kõiki neid saab näha linna turismiatraktsioonis Orquidario Oriental. „Oriental?“ Jah, te lugesite õigesti: Ida.
20. sajandi alguses katsetas Mogi Jaapani immigrantide sissetoomist: mehed ja naised, kes töötasid põllumajanduses, aianduses ja käsitöö valdkonnas. Nad lõid eduka ja elava kogukonna, mis ei kaotanud sidet oma juurtega. Linnas on monumendid, restoranid, haridusseltsid, festivalid ja koolid ning linnal on sõpruslinnad Jaapanis: Toyama ja Seki. Kahjuks võeti 2013. aasta kevadel turvalisuse huvides maha Jaapani immigrantide sümbol, Jaapani-stiilis värav torii, mis asus linna sissepääsu juures, kuna rasked rongid olid seda märkimisväärselt kahjustanud.
Õnneks ei ole halb ilm teist Mogi sümbolit hävitanud. Massiivne roostevabast terasest särav skulptuur, mis ulatub kolmeteist meetri kõrgusele taevasse. Esmapilgul sarnaneb see Don Quijotega La Manchast, kuid on tegelikult austusavaldus Gaspar Vazile linna asutamise 450. aastapäeva puhul. Gaspar Vaz oli see ruttaja, kes avas tee São Paulost Mogisse ning asutas 1560. aastal linna. Avenida Engenhiro Miguel Gemmast, kus särab seikleja kuju, kes tuli otsima kulda (või kohalikke, keda saaks orjaks teha), jõuab buss Geraldo Scavone´i terminali mõne minutiga. Täpsemalt öeldes läbitakse São Paulo ja linna vahele jääv 50 kilomeetrit ühe tunniga.
Mööda Vila Industriali lapitud tänavaid jõuame Estádio Municipal Francisco Ribeiro Nogueirasse, mis on paremini tuntud kui Nogueirão. Suur värav on kinni, kuid meile tullakse seda avama. See on jalgpalliklubi União Mogi das Cruzes Futebol Club kodu. Klubi tähistas 7. septembril 2013. aastal sajandat sünnipäeva. Selle asutasid valgenahaline tekstiilikaupmees Chiquinho Veríssimo ja mustanahaline hobuseraudadele spetsialiseerunud sepp Alfredo Cardoso. Klubi asutati Brasiilia iseseisvuspäeval. Meeskonna mänguriided on kas punase-valgekirjud või üleni punased ja Tiete´i oru maoga, mis on võistkonna maskotiks (Mogi tähendab kohalikus keeles „kobrade jõgi“).
União on piirkonna üks vanimaid jalgpalliklubisid. Pika ajaloo vältel on ta näinud paljude kuulsuste esimesi pallipuuteid: Cacau (mängib nüüd Stuttgartis), Maikon Leite (mängib nüüd Náuticos) ja Felipe (mängib nüüd Flamengos). Tegemist on klubiga, mis on alati pendeldanud amatöörjalgpalli (1947. aasta kohaliku Amadori turniiri võitja) ja Brasiilia madalamate liigade vahel.
União hiilgeaeg jääb 1980ndate ja 1990ndate alguse vahele, kui võideldi Paulista liiga esimesse divisjoni pääsemise eest. Sinna União siiski ei jõudnud. Ainuke liigatiitel, mis võideti, oli 2006. aasta Campeonato Paulistão teise divisjoni tiitel. 2009. aasta oli kõigi aegade hullem aasta. União, või Brasinha, nagu klubi linnas kutsutakse, tituleeriti „ maailma kõige halvemaks meeskonnaks“: 19 kaotust 19 mängus, kusjuures endale lasti lüüa 75 väravat. See rekord lennutas klubi neljandasse divisjoni. Kui vaadata tulemusi ja klubi rahalist seisu, pole ka hetkeseis just palju parem. Tegelikult on seis lausa nii hull, et isegi klubi sajandat sünnipäeva ei olnud võimalik suurejooneliselt tähistada. Klubi juhataja Senerito Souza sõnul võib uhkemaid pidustusi oodata tulevikus.
Samal ajal treenivad mängijad järgmiseks liigamänguks. Ennelõunal kell 11.30 on põhimeeskonna ja reservmeeskonna sõpruskohtumine. Taevas särab päike ja telliskivipunane korsten staadioni teisel küljel heidab oma varju rohelisele väljakumurule.
Metallpiirde taga, mis eraldab väljakut tribüünidest (mahutab kuni 10 000 pealtvaatajat), jälgib noorimaid mängijaid spordimänedžer Carlos Juvêncio, hüüdnimega „Pintado“ (eesti k „värvitud“ – hüüdnime on ta saanud laikpigmendituse järgi, mis on jätnud tema tumedale näole valged laigud). Kui mängijad riietusruumidesse lähevad, avaneb mul võimalus temaga rääkida.
Missugune mängija oli Neymar Jr isa Neymar da Silva Santos O Pai?“ küsin.
„Hea ründaja, number 7,” vastab Pintado. „Ta mängis äärel, oli kiire, osav, hea triblaja ning ei lasknud kunagi vastast silmist. Neymar oli rõõmus noormees, ekstravert, kena inimene, kellega oli lihtne suhelda.“
Nii iseloomustavad teda ka vanad meeskonnakaaslased, kaitsjad Montini ja Dunder ning väravavaht Altair. Kõik on nõus, et Neymar oskas palliga hästi ringi käia. Ta oli vanakooli ründaja, kes ei löönud küll palju väravaid, kuid oskas hästi mängu üles ehitada ja palli ühelt äärelt teisele viia.
Jutt muutub, kui esitan küsimuse isa ja poja oskuste sarnasuste kohta ja uurin, mida on Neymar Jr isalt pärinud. Pintado, kes kandis särgil numbrit 3 ja mängis aastatel 1993–1994 Uniãos „Pai“ kõrval, mäletab Neymar Jr veel sellest ajast, kui too oli alles väike poiss: „Isa võttis teda treeningutele kaasa. Ta oli meeskonna maskott.“ Pintado meenutab, kuidas isal ja pojal oli mõlemal samasugune pallipuude ja triblamisoskus, kuid Neymar Jr on siiski elavam, kergejalgsem, kiirem ja loovam. Seleção eksväravavaht Valdir Peres, kes mängis 1982. aasta MM-il Hispaanias ja oli aastatel 1993–1995 União treener, on samal arvamusel. Tema arvates on Neymar Jr parem triblaja ning otsib alati võimalusi oma käike lõpuni mängida ja väravaid lüüa. „Tal on parem tehnika,“ lisab Lino Martins, kes mängis oma profikarjääri lõpul koos Neymar Paiga Uniãos ning treenis Neymar Jr meeskonnas Santos Juniors.
Neymar da Silva Santos saabus União Mogisse 1989. aastal, olles siis 24-aastane. Ta sündis 7. veebruaril 1965. aastal Santoses mehaaniku Ilzemari ja koduperenaise Berenice’i pere keskmise pojana. Neymaril on vend José Benicio, hüüdnimega Nicinho, ja õde Joana D’Arc, hüüdnimega Jane.
Neymar kasvas üles, mängides Santos Juniorsi meeskonnas. Kuueteistaastaselt liikus ta edasi Portuguesa Santista klubisse, kus algas tema profipalluri karjäär. Seejärel algas rändamine ühest klubist teise, kõik neist suhteliselt väikesed klubid: Tanabi São Paulo osariigis ning Iturama ja Frutal Minas Geraisi osariigis. Seal Kagu-Brasiilias haigestus Neymar Pai tuberkuloosi ja ei saanud mängida terve aasta. Ta otsustas jalgpalliga lõpparve teha ning asuda taas tööle mehaanikuna