Usalda mind, kui julged. Ally Carter
/p>
Tänusõnad
Olen tänulik kõigile, kes aitasid Gallagheri tüdrukutel ellu ärgata. Eriti uskumatult andekale Donna Brayle, kelle abi tähendab mulle kirjeldamatult palju. Ma poleks kuhugi jõudnud ka Arianne Lewini ja kogu Hyperioni ülivõimeka meeskonnata. Imetlen teid.
Tugeva toetuse eest soovin tänada oma agenti Kristin Nelsonit, samuti Jennifer Lynn Barnes’i ja Karen Waltersit. Kõige muu eest võlgnen tänu oma alati toetavale perele.
Viimasena, kuid sugugi mitte vähetähtsana tänan kõiki lugejaid, kelle seas on ka Victoria Sperow, Kami Elrod, Kelsey Wehmhoff, Paul Hollingsworth, Neha Mahajan ja Kara McBrayer – teie nimel on lihtsalt rõõm pingutada.
Esimene peatükk
„Jää iseendaks,” sõnas mu ema, nagu oleks see käkitegu. Mida see tegelikult ei ole. Kunagi. Eriti, kui oled viieteistkümneaastane ega tea, millises keeles sa järgmises lõunalauas rääkima pead või millist nime tuleb sul järgmist eriülesannet täites kasutada. Kui su hüüdnimi on Kameeleon. Ja kui sa õpid spioonide koolis.
Seda raamatut lugedes peab sul muidugi olema juurdepääs neljanda taseme saladustele, mistõttu oled sa kindlasti kuulnud ka Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemiast. Loomulikult tead sa sedagi, et tegelikult pole see rikkurite tütarde internaatkool ning vapustavalt ilusast häärberist ja selle nagu nõelasilmast tulnud ümbrusest hoolimata ei ole me snoobid. Me oleme spioonid.
Aga sel jaanuaripäeval tundus isegi minu ema – minu direktriss – ära unustavat, et kui oled terve elu õppinud neljateistkümmet keelt ja oskad oma välimust tundmatuseni muuta vaid küünetangide ja kingaviksi abil, on üsna keeruline jääda iseendaks. Eriti siis, kui sind on kogu elu õpetatud teesklema kedagi teist. (Ja kui sul on selleks isegi võltsitud pass.)
Ema pani käe ümber mu õla ja sosistas „Kõik läheb hästi, põnn!” Ta juhtis mind samal ajal osavalt läbi Pentagoni ostukeskuses tungleva inimsumma. Turvakaamerad jälgisid iga meie liigutust, kuid ema kinnitas: „Ära pane tähele. Tavaline protokoll. See on normaalne.”
Ilmselt ei mäletanud ta, kuidas häkkisin nelja-aastasena kogemata lahti ühe rahvusliku luureagentuuri Saphire’i seeria koodi, mille isa Singapuri missioonilt koju tõi. Oli üsna ilmne, et sõna „normaalne” minu kohta ei kehti.
Veame kihla, et normaalsed tüdrukud jumaldavad jõulukingiks saadud rahaga šoppamist. Normaalseid tüdrukuid ei kutsuta talvevaheaja viimasel päeval pealinna. Ja normaalsed tüdrukud ei lähe üle keha higiseks, kui nende emad poeriiulist paari teksaseid välja sikutavad ning müüjale teatavad: „Vabandust, aga mu tütar sooviks neid jalga proovida.”
Mina ei tundnud end aga kuigi normaalsena, kui müüjanna mulle pikalt otsa vaatas ja küsis: „Olete neid Milano omasid proovinud? Räägitakse, et need teevad puusadega imesid.”
Ema katsus pehmet riiet. „Jaa, mul oli ka üks selline paar, aga keemiline puhastus keeras need nässu.”
Müüjanna osutas kitsa koridori poole. Ta näol püsis kerge naeratus. „Ma usun, et seitsmes proovikabiin on täitsa vaba.” Ta jalutas eemale ja sosistas minust möödudes: „Õnn kaasa.”
Seda läheb mul vaja, mõtlesin endamisi.
Läksime emaga mööda kitsast koridori kabiini. Ema sulges enda järel ukse. „Valmis?” küsis ta.
Võtsin appi Gallagheri tüdrukute enim lihvitud oskuse – valetamise. „Igatahes.”
Surusime peopesad vastu külma peeglit ja tundsime, kuidas klaas soojaks muutus.
„Sa saad suurepäraselt hakkama,” kinnitas ema, nagu polekski minu nahas nii hirmus ja raske olla. Nagu ma poleks terve elu unistanud hoopis sellest, et olla tema moodi.
Maapind meie jalge all hakkas värisema.
Põrand vajus, seinad kerkisid. Erksad valged tuled sähvisid ja tegid silmadele haiget. Pea hakkas ringi käima. Kobasin ema käe järele.
„Rutiinne kehaskaneering,” lohutas ta mind. Lift aina laskus ja laskus alla pealinna. Kuum õhk puhus mulle näkku just nagu maailma suurimast föönist. „Bioloogilise ohu andurid,” selgitas ema.
Kõik sujus ladusalt. Aeg tundus tarduvat, ent mul jagus oidu sekundeid lugeda. Minut. Kaks minutit…
„Peaaegu kohal,” sõnas ema. Laskusime läbi õrna võrkkestade mustrit lugeva laserikiire. Hetk hiljem sähvatas oranž välk ja lift peatus. Uksed libisesid lahti.
Mu suu kukkus ammuli.
Mustast graniidist ja valgest marmorist põrandaplaadid moodustasid meie ees avanevas ruumis justkui hiiglasliku malelaua. Kaks treppi väänlesid selle tohutu toa teises otsas korrus kõrgemale ja ääristasid graniitseina, kus seisis CIA moto. Teadsin seda peast:
Ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks.
Astusime edasi. Meie taga keerdusid seina mööda üles kümned ühesugused liftid. Selle kohal, millest meie just väljusime, seisid roostevabast terasest tähed, mis teatasid: NAISTE OSAKOND, KAUBAMAJA. Paremal kandis üks silti: MEESTE WC, ROSLYNI METROOJAAM.
Ekraanil meie kohal jooksid nimed. RACHEL MORGAN, OPERATSIOONIDE ARENGU OSAKOND. Vaatasin ema poole. CAMERON MORGAN, AJUTINE KÜLALINE.
Käis kõva kõll ja SAINT SEBASTIANI PIHITOOLI nime kandvast liftist astus välja DAVID DUNCAN, ISIKUTE ISELOOMULIKE JOONTE EEMALDAMISE DIVISJON. Hakkasin endast väljuma, aga mitte klassikalises taevake-me-oleme-hoones-mis-on-kolm-korda-turvatum-kui-Valge-Maja-laadis. Ei, minu väljumine kuulus puhtalt see-on-kõige-vingem-asi-mis-minuga-iial-juhtunud-on-kategooriasse, sest kolmest ja poolest väljaõppeaastast hoolimata olin ma korraks unustanud oma siin viibimise põhjuse.
„Lähme nüüd, kullake!” Ema haaras mul käest ja sikutas läbi aatriumi suurte treppideni, millel voorivad inimesed nägid kõik hirmus asjalikud välja. Nad hoidsid kaenla all ajalehti, käes kohvikruuse ja lobisesid sundimatult. See paistis peaaegu… tavaline. Aga siis astus ema valvuri ette, kellel polnud poolt nina ja ühte kõrva, ning mulle meenus – Gallagheri tüdrukutele on normaalne teinekord vägagi suhteline mõiste.
„Tere tulemast, daamid,” sõnas valvur. „Pange oma peopesad siia.” Ta osutas siledale lauaplaadile. See lõi kuumama ja asus käejälge lugema niipea, kui käe sinna peale asetasin. Kuskil urises printer. Valvur ulatas meile rinnasildid.
„Nõndaks, Rachel Morgan,” ütles ta, silmitsedes mu ema imestusega nagu polekski me juba tervelt minut aega tema nina ees seisnud. „Tere tulemast tagasi. Ja see peab olema…” Mees kissitas, püüdes teiselt sildilt mu nime lugeda.
„See on mu tütar Cameron.”
„Loomulikult. Ta on täpselt sinu moodi.” Mis iganes oli juhtunud tema ninaga, pidi see mõjutama ka tema nägemist. Kui mu ema kirjeldati tavaliselt ilusana, siis minu kohta kehtis vast kõige paremini väljend „mitte midagi ütlev”. „Kinnita see endale kuhugi, noor daam,” sõnas valvur mulle silti ulatades. „Ära seda mingil juhul ära kaota. See on varustatud jälitusseadme ja poole milligrammi C-4ga. Kui üritad seda eemaldada või sisened keelualale, see plahvatab.” Ta vaatas mulle sügavalt silma. „Ja sa sured.”
Neelatasin. Arusaadav, miks Morganite peres polnud iial tavaks töövarjupäeval emaga tööl kaasas käia.
„Okei,” pobisesin ja võtsin sildi ettevaatlikult enda kätte. Mees lõi käega vastu lauda ja ma võpatasin – spioonitreeningust polnud mingit abi.
„Ha!” Valvur tõi lagedale kileda naerupahvaku ja kummardus ema poole. „Tänapäeval tulevad nad Gallagheri Akadeemiast välja palju kergeusklikumatena kui meie ajal, Rachel,” tögas ta ja tegi mulle silma. „Spioonihuumor, noh.”
Minu meelest polnud see huumor kuigi lustlik, aga ema haaras mul uuesti käest. „Tule nüüd, kullake, sa ei taha ju hiljaks jääda.”
Ta juhatas meid väga päikeselisse ja kirkasse koridori. Oli raske uskuda, et viibisime maa all. Ere valgus pani seinad särama ja meenutas mulle meie kooli keldrikorrust… mis omakorda meenutas salaoperatsioonide klassi… mis omakorda meenutas viimaseid koolinädalaid… mis omakorda…
Josh.
Möödusime Sissisõja Kontorist, aga ei peatunud.