Kanarbikukartus. Olivia Saar
>
Loomingulaava
Mida tunneb noor inimene, kui ta läheb oma esimesele töökohale?
Mida mina tundsin?
Sisemist ärevust, südamekripeldust. Ka teadmatust. Ja uudishimu. Uudishimu oma töö, töökaaslaste ja üldise õhustiku vastu.
Sellesse õhustikku, tollasesse lasteajalehe toimetusse oli 1952. aasta sügissuvel tulnud viis uut töötajat, viis noort inimest.
Vanemad olijad vaatasid meid heatahtliku huvi ja mingi sisemise läbinägelikkusega, lootes esmapilgu muljete põhjal jõuda äratundmisele, mida keegi meist kujutab.
See oli vastastikune maakuulamine, esialgu vaid olukorra vaevumärgatav kompamine, tundlate tundlikkuse proovilepanek selles senise harjumuspärase elurütmiga pisut segipaisatud mesitarus.
Toimetuses töötasid nii ealt kui omadustelt väga erinevad inimesed ning tööülesandedki olid kõigil erinevad – kes kirjutas lugusid koolielu teemadel, kes spordist ja populaarteadusest, kes tegeles laste omaloominguga, kes illustreeris ja kujundas väljaannet ning kes seisis hea ilusa ja korrektse eesti keele eest.
Nad kõik olid loominguliselt mõtlevad inimesed ning iga uus ajalehenumber oli nende ühise mõttetöö vili.
Noortest toimetusetöötajatest äratasid erilist tähelepanu äsja sõjaväest tulnud noormehed Heino Väli ja Juhan Saar. Kõigepealt üllatasid nad kõiki oma välimusega, sest kandsid sõjaväevormi – kurgu alt kinnist khakivärvi kimnastjorkat, istumise järgi omal käel parajaks kohendatud kalifeepükse ja kirsasäärikuid. Juhan hakkas küll mõne aja möödudes erariietes tööle ilmuma, aga Heino käis oma soldatimundris truult edasi, otsekui rõhutades sellega oma proletaarset päritolu, enda kuulumist sinna, kuhu keegi teine kuuluda ei ihaldanud.
Tüdrukud tikkusid noormehe kallal tema armeetruuduse pärast norima, aga kooliosakonna juhataja, alati asjalik Ellen Abram kutsus nad korrale:
„Jätke järele, võib-olla tal polegi teisi riideid!”
Selle peale polnud keegi tulnud.
Riided riieteks, aga noormeestega käis kaasas elevusttekitav kuulsusekumu, sest juba sõjaväes aega teenides olid nad tuntud kui noored algajad autorid – Heino proosakirjutajana, Juhan luuletajana, kelle loomingut kohalik sõdurileht oli juba avaldanud.
Juhani esimesed luuletused kippusid olema patriootilise sisuga, isegi suure juhi kuju oli leidnud luulelist lähenemist. Kas tulenes see noore inimese lihtsameelsusest, sinisilmsest usust valitsevasse korda või oli tegemist kaugemale ulatuva teesillutamisega, raske öelda. Vaevalt ta seda hiljem isegi seletada oleks osanud.
Heino poliitiline pale oli aga lausa silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav, ta oli sõjaväest tulles nõukogulike tõdede kirglik kaitsja. Kas oli selline mõttesuund lapsepõlvekodust alguse saanud või kujunes see sõjaväeteenistuse käigus, seda ei osanud vanemad kolleegid ära arvata, kuid aja jooksul hakkas temagi ausa ja ülimalt otsekohese inimesena kõike kriitilise pilguga nägema ning riskijulgelt välja ütlema.
Noormehi sidus sõprus, mis ei tähendanud, et nende vahel konflikte poleks tekkinud, ning mõnigi kord üsna ägedaid.
Ägedad vennad olid nad mõlemad, valmis maailma parandama, paljusid asju ümber korraldama ning mis kõige olulisem – uut, värsket ja vägevat loomingut looma.
Nad mõlemad meenutasid tuldpurskavat mäge, kust kohe-kohe loomingulaava voolama hakkab, ettejääjad hoidku ainult alt!
See kõik avaldas muljet peatoimetaja kohusetäitjale Ita Saksale, kellel parajasti oma abikaasa Juhan Smuuliga lahutusprotsess käimas oli ning kes nähtavasti erandliku olukorra tõttu ebakindlana ja enesesse sulgunud inimesena tundus. Ent noormeestesse, eriti aga Juhanisse, suhtus ta suure sümpaatiaga.
Ma olin üllatunud, kui toimetajat Juhaniga rõõmsalt jutlemas nägin, mulle torkas see eriti selgesti silma, kuna olin enda suhtes teatavat reserveeritust kogenud.
Ilmselgelt väljendus toimetaja hoiak aga minu esitatud materjalide ning mitte ainult minu kirjutatud, vaid ka välisautorite lugude puhul.
Nii mõnigi kord, kui toimetaja oli käsikirjad läbi lugenud, andis need tagasi, öeldes:
„Mõtelge veel!”
Ma siis mõtlesin nii et pea kumises ega taibanud, mis ühes või teises loos viga võib olla – olin need oma parema äranägemise järgi korda teinud –, kui appi ruttas vastutav sekretär Holger Pukk.
Tema oma korrektse, rahuliku ja heatahtliku olekuga aitas mul neid lugusid siit-sealt pisut kohendada, kuni need lõpuks ka vastuvõtu leidsid.
Ja siis määrati „Sädeme” peatoimetajaks Juhan Jürna.
Petmisetendus
Selle üle, kas juhi kohale on sobivam mees või naine, on palju arutletud ning ega paikapidavat järeldust pole osatud teha, kuid küllap on enamikul juhtudel saanud määravaks ikkagi inimene ise, tema isiksus ja isikupära.
Minul on oma kolmekümne viie aasta pikkuse ajakirjanikuperioodi jooksul olnud mitu peatoimetajat, neist ainult kaks naisülemust.
Ma ei saa salata, meestoimetajatega on mul kujunenud mõistvamad suhted ja meeldivam koostöö, midagi pole parata. Kas on see mingil määral ka minust endast, minu suhtumisest ja hoiakust olenenud või on see siiski üldisem, paljude poolt kogetud tähelepanek, ma tõesti ei tea.
Juhan Jürna oli energiline, erudeeritud ja loomupärase suhtlemisoskusega mees parimates aastates, kellel hiljuti Moskva kõrgem parteikool seljataha oli jäänud. Ta oli vaimukas vestleja, innustus omaenese ideedest, kuid oskas ka teisi kuulata, kui midagi kuulata oli.
Tema ideed, eriti mis puudutasid ajalehetööd, olid julgelt lennukad ning selles osas klappisid kaks Juhanit ja Heino omavahel suurepäraselt. Kuid see energiatulv nakatas kogu kollektiivi ning toimetuses kujunes meeldiv loominguline – tehatahtmise ja edasipüüdlemise õhkkond.
Jürnal oli komme hommikuti toimetusetoad läbi käia ja igaühel kätt suruda ning paar sõna öelda. Esialgu tundus see üllatavana, aga aja jooksul harjusime ära ning kui siis toimetajahärral – vabandust, sel ajal loomulikult seltsimees toimetajal – polnud mahti või tahtmist tervitama tulla, tundsime end häirituna, eriti puudutatud oli naispere.
See mehine käesurumine, veider küll, lisas päevale ilmet. Tõstis tuju. Andis hoogu.
Toimetus oli kolinud vahepeal Pärnu maanteelt Toompea lossi. Me nautisime kaunist lossimiljööd ja imetlesime roosiderohket lossiaeda, sest asusime aiapoolses lossitiivas.
Olime jõudnud end juba oma uutes ruumides sisse seada, kui ühel kenal päeval teatas toimetaja, et Moskvast üleliidulisest komsomoli keskkomiteest on saabunud kontroll, kes meie ajalehe poliitilist orientatsiooni pidi uurima.
Ülemus kamandas Heino ja Juhani kui pioneeriosakonna töötajad kõrge kohtumõistja palge ette, istus ka ise laua taha, kus lebas kaust „Sädeme” aastakäikudega, ning hakkas ilusas soravas vene keeles lehes avaldatud lugusid tõlkima-tutvustama.
Heino ja Juhan, kelle vene keele oskus nigelavõitu kippus olema, ei jõudnud imestada, et mida see Jürna ometi teeb?
Ta tõlkis kõik kunsti-, käsitöö- ja tehnikaringilood ning ka spordist pajatavad kirjatükid pioneerikoondusteks, poliitilisteks üritusteks, ta tegi seda nii veenvalt ja peatuspausideta, et ka noormehed söandasid tasapisi asjasse sekkuda ning hoogu juurde lisada.
Selle ettekande põhjal pidi jääma mulje, et „Säde” on otsast lõpuni purupoliitiline ajaleht.
Kõrge kontroll, kena suurlinna daam, andis toimetuse tööle kiitva hinnangu, Moskvast saabusid aukirjad ning ei Juhan Jürna ise ega noormehed tundnud hiilgavalt korda läinud etteaste pärast vähematki süümepiina.
Palju aastaid hiljem kohtasin Moskvas ajakirja „Murzilka” toimetuses meie kunagist revidenti, kes nüüd ajakirjanikuna tegutses.
Ta palus mul Juhan Jürnale südamlikud tervitused edasi anda ning lisas, et ta polnud senimaani meie toimetaja nauditavat petmisetendust unustanud.
Kuna Jürna esinemine oli olnud nii ehe ja veenev, siis ei söandanud ta märku anda, et teab kõiki neid lehelugusid peast, et ta oli lasknud need enne Tallinnasse sõitu endale sõna-sõnalt Moskvas