Turvalise internetikäitumise käsiraamat lapsevanematele. Pamela Whitby
lapse usalduse tema elu vastu huvi üles näidates ning talle tuge pakkudes.
• Internetiahvatlejate profiil varieerub avatud ja enesekindlatest isikutest, kes on oma seksuaalsete eelistuste avaldamises otsekohesed, kuni üliettevaatlike isikuteni. Enne lapsele lähenemist kuulatakse tavaliselt maad ja käitutakse, vähemalt alguses, passiivselt.
• Enesekindlad riskijad võivad avalikult tunnistada „perversset“ huvi „pedofiilsete“ suhete vastu.
• Ettevaatlikud tüübid kasutavad profiilipiltidena multifilmitegelaste või lelude pilte.
• Kõige ohtlikumad on ülimalt ettevaatlikud ahvatlejad, sest nad peidavad oma jälgi ja neid on kõige raskem tuvastada.
• Seda tüüpi ahvatleja võib tahta, et ohver end veebikaameras näitaks, ta võib soovida kuulda ohvri häält või paluda saata endale fotosid, enne kui kui ta aktiivset ahvatlemist alustab.
• Kõik ahvatlejad ei pruugi lastega kohtuda. Mõned tahavad vaid pildimaterjali hankida, mida teiste omasugustega jagada.
• Mõned kasutavad omandatud pilte ohvri šantažeerimiseks.
• Kõige sagedamini satuvad ahvatlejate ohvriks probleemsete perede käitumisraskustega lapsed. Ka seksuaalkurjategijad teavad seda.
Viige end kurssi sellega, mida ahvatlemine sisaldab: praktilised nõuanded 2. ja 3. osas annavad teile piisavalt infot, et oma last veebikeskkonnas kaitsta.
Kui tavaline on seksuaalne ahvatlemine?
Laste Ekspluateerimis- ja Veebikaitse Keskuse (CEOP) uusim aruanne3 sedastab, et lapseealiste seksuaalne ahvatlemine internetis on keskne ja kasvav trend. Asjaga lähem tutvumine aitab arve paremini mõista.
Ajavahemikus veebruar 2009 kuni märts 2010 saadi 6291 teadet laste arvatava seksuaalse ahistamise kohta, millest 25 % olid seotud ahvatlemisega. Enamik teadetest käis kahtlustatava veebiahvatlemise, mitte päriselus juhtunud intsidentide kohta. Politsei kogutud tõendid näitavad, et ahvatlemisjuhtusid tuleb ette tihemini. 1536 teatest kahtlustatava ahvatlemise kohta oli:
• 28 % seotud lapse seksuaalaktile õhutamisega,
• 25 % seotud kahtlase kontaktiga,
• 12 % seotud lapse õhutamisega seksuaalakti jälgima,
• 11 % seotud kahtlase suhtlusega suhtlusvõrgustikus,
• 9 % seotud lapsega kohtuda üritamisega,
• 417 teadet tuli Windows Live Messengeri (varem MSN) kohta,
• 166 teadet tuli Facebooki kohta,
• vaid 55 teadet viitasid veebivälisele kahtlasele tegevusele.
Ainuüksi mõte laste ahistamisest paneb enamikul inimestest südame pööritama. Enne kui jätkame, tutvume nende numbritega lähemalt.
Ühendkuningriigis on elanikke peaaegu 62 miljonit ja 12,5 miljonit neist on nooremad kui 16-aastased. Kui 2/3 elnikest moodustavad lapsed ja noored vanuses 5–16, on võimalus, et teie last üritatakse ahvatleda, väiksem kui üks miljonist. Igal aastal saab Suurbritannias liikluses vigastada või hukkub 5000 alla 16-aastast4 ning seega on liiklusturvalisus palju suurem probleem.
Lisaks tasuks meeles pidada, et ClickCEOP teavituskampaania tõttu on ametlike juhtumite arv kasvanud. BBC raporti järgi5 andis ClickCEOP-i esimese kampaaniakuu jooksul kahtlasest käitumisest teada rohkem kui 200 Suurbritannia Facebooki-kasutajat, mis seitsmekordistas juhtumite arvu.
Mis on ClickCEOP?
See on rakendus, mis ilmub suhtlusvõrgustikes või vestlussaitidel kuvariekraanile väikese ikooni või nupukese näol. Mõnede saitide puhul nagu Bebo (kes võttis selle rakenduse novembris 2009 esimesena kasutusele) ja Windows Live Messenger on tegu vaikeseadete hulka kuuluva rakendusega. 2010. aasta juulis nõustus ka Facebook rakendust kasutama, aga sel ajal vaid valikuliselt allalaetavana. Kui kasutaja sellel klõpsab, juhitakse ta kohe CEOP-i kodulehele, kus pakutakse nõu, abi ja võimalust ohust teada anda.
Pidagem meeles, et tegu on arvatavate juhtumitega. Lastel (ja ka täiskasvanutel) on komme vaid selleks uuele nupule vajutada, et näha, mis juhtub. Lisaks peab politsei iga avaldust arvatava lapseahistamise kohta põhjalikult uurima, ent sageli osutuvad need naljadeks. „„Pedo38“, kes väidab end olevat 38-aastase, osutub sageli sõbra kulul nalja viskavaks 12-aastaseks poisiks. Seda juhtub tihti ning selle kulud kaetakse maksumaksja taskust,“ seletab Rebecca Newton, võrgumängude arendusfirmas Mind Candy töötav veebikaitse ja – keskkonna vanemametnik.
Küsimus, kas sellised kampaaniad, nagu korraldas ClickCEOP, on kasulikud või mitte, jääb esialgu lahtiseks. Isegi CEOP-is tunnistatakse, et „on raske öelda, kas selliste juhtumite arv on kasvanud või annavad inimesed neist lihtsalt sagedamini teada, kuna nende teadlikkus on kasvanud.”6
„Ma ei ole ClickCEOP-i mõjus suhtlusvõrgustikele päris kindel, kuna lapsed ei saa tavaliselt ise aru, et neid ahvatletakse või et nad on ohus.”
On murettekitav, et CHILDWISE-i raporti7 järgi on enamik lastest kindlad, et nad suudavad enda kohta valeandmeid esitava isiku internetis ära tunda. On tähtis, et lapsed mõistaksid, et kõik ei pruugi olla need, kellena nad esinevad. Lk 44 on toodud nõuandeid, kuidas rääkida oma lastele võõrastega internetis tutvumise ohtudest.
Rebecca Newton on ise pedofiiliaohver. Ta on lapsi puudutavate internetiturvalisuse küsimustega tegelenud alates 1980. aastatest. Ta kuulub mitmesse organisatsiooni (Ühendkuningriigi Laste Internetiturvalisuse Nõukogu ja Interneti Jälgimise Sihtasutus) ning peab laste kaitsmist südameasjaks. See tähendab muu hulgas ka lapsevanemate teavitamist ohtudest.
„Tähtsaim asi, mida lapsevanem teha saab, on olla teadlik sellest, kuidas internetimaailm toimib. See ei tähenda meedias paisutatud ahvatlemislugude peale ülereageerimist, sest 95 % internetis toimuvast on ju siiski imeline, loovust arendav ja tore.”
See ei tähenda, et ohte pole ja kuritegeliku käitumise tõsidust ei tasu alahinnata. Teema on keerukas. Ent teeme ühe asja endale selgeks: ettekujutus, et ohtlikud pedofiilid peidavad end igas virtuaalses põõsas, ei vasta tõele.
Tõde porno kohta
Kui suvaliste lapsevanemate käest küsida, mida nad arvaksid, kui avastaksid oma teismelise internetist pornot vaatamas, varieeruksid vastused alates hõisetest „hurraa, neil on normaalne libiido“ kuni ahastamiseni „see on saatanast“. Aga kui teie 9-aastasele lapsele saabub ebasobivat pildimaterjali sisaldav e-kiri, läheb asi tõsisemaks. Tänapäeval ei pea porno otsimiseks enam vaeva nägema, see jõuab meieni ise. Teema on väga emotsionalne ja subjektiivne ning asi, millega me kõik nõustume, on see, et tänu internetile on ligipääs pornograafilistele materjalidele palju lihtsam.
„Omal ajal käisin ma raamatupoes ajakirju vaatamas. Aga see tähendas vaid kiiret pilguheitu ülemisele riiulile. Tänapäeval on porno nii hõlpsalt kättesaadav ja üks mu suurimaid hirme on, et see loob seksi suhtes ebarealistlikud ootused – ma muretsen, kuidas see võib tulevikus mõjutada mu laste seksuaalsuhteid.”
Üha rohkem muretsetakse laste liigvarajase seksualiseerimise pärast. Paljud hariduspsühholoogid on märganud, et põhi- ja keskkooliosas esineb kohatut seksuaalset käitumist varasemaga võrreldes palju rohkem.
See võib tuleneda varajasest kokkupuutest internetipornoga. Nagu märgib dr Linda Papadopoulos oma kirjutises „Sexualisation of Young People“8, „pole internetis sellist asja nagu „hilisõhtuste“ filmide näitamise aeg; seksuaalse sisuga kujutisi ja reklaame
Strategic Overview 2009–10, CEOP
www.bbc.co.uk/health/physical_health/child_development/safety_road.shtml
Strategic Overview 2009–10, CEOP, lk 9
CHILDWISE Monitor Special Report 2010: Digital Lives, CHILDWISE