Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

      DAENERYS

      Dany dothrakkidest piilurid olid talle kõigest rääkinud, kuid ta tahtis seda oma silmaga näha. Ser Jorah Mormont ratsutas koos temaga läbi kasesalu üles liivakivist seljandikule. „Mitte kaugemale,” hoiatas rüütel teda, kui nad mäeharjale jõudsid.

      Dany peatas oma mära ja vaatas üle lagendiku, kus yunkailaste vägi ta tee tõkestas. Valgehabe oli talle õpetanud, kuidas vaenlaste arvu kokku lugeda. „Viis tuhat,” sõnas ta mõne hetke pärast.

      „Ligikaudu,” nentis ser Jorah. „Tiibadel on sõjasulased. Piigimehed ja vibulaskurid hobustel, lähivõitluseks mõõkade ja kirvestega relvastatud. Vasakul tiival on Teised Pojad, paremal Tormivaresed. Mõlemaid umbes viissada meest. Kas näed nende lippe?”

      Yunkai harpüia ei hoidnud oma küünte vahel mitte ahelajuppi, vaid piitsa ja raudset kaelavõru. Sõjasulastel aga lehvisid leivaisade linna lipu all ka oma lipud: paremal tiival neli varest ristuvate piksenoolte vahel, vasakul murtud mõõk. „Keskpaigas seisavad yunkailased ise,” tähendas Dany. Kaugelt vaadates nägid nende pealikud välja samasugused nagu astaporlaste omad – kõrged helkivad kiivrid ja läikivate vasklitritega üle külvatud mantlid. „Kas need on orisõdurid, keda nad juhivad?”

      „Enamjaolt. Kuid neist pole Rikkumatutele vastast. On hästi teada, et Yunkais õpetatakse välja voodiorje, mitte sõjamehi.”

      „Mida te arvate? Kas me suudame nende väge lüüa?”

      „Hõlpsasti,” vastas ser Jorah.

      „Kuid mitte veretult.” Päeval, mil Astapor langes, oli veri ohtrasti selle kive niisutanud, kuigi see polnud Dany ja tema alamate veri. „Me võime küll selle lahingu võita, kuid linna vallutamine tooks kaasa ränki kaotusi.”

      „Selle võimalusega tuleb arvestada, Khaleesi. Astapor mõnules enesega rahulolus ja oli kergesti rünnatav. Yunkaid on ette hoiatatud.”

      Dany jäi mõttesse. Tema väe kõrval tundus orjapidajate malev väike, kuid sõjasulased olid ratsamehed. Dany oli piisavalt kaua dothrakkide seas elanud ja oskas endale vägagi hästi ette kujutada, mida ratsavägi võis jalaväega teha. Rikkumatud peaksid nende rünnakule küll vastu, kuid mu vabakslastud tapetaks maha. „Orjapidajatele meeldib rääkida,” sõnas ta. „Saatke sõna, et ma kuulan nad täna õhtul oma telgis ära. Ja kutsuge ka sõjasulaste salgapealikud minu jutule. Aga mitte koos. Tormivaresed tulgu keskpäeval, Teised Pojad kaks tundi hiljem.”

      „Nagu käsid,” vastas ser Jorah. „Aga kui nad ei tule – ”

      „Tulevad küll. Nad tahavad kindlasti näha lohesid ja kuulda, mida mul öelda on, ja arukamad neist näevad selles võimalust minu jõudu hinnata.” Dany pööras oma hõbehalli ümber. „Ma ootan neid oma telgis.”

      Saatjaks sinakashall taevas ja priske tuul, jõudis Dany tagasi oma väe juurde. Sügav kraav, mis oli mõeldud tema laagrit ümbritsema, oli juba pooleldi valmis kaevatud ja mets kubises Rikkumatutest, kes raiusid kaskede küljest oksi ja teritasid neid vaiadeks. Eunuhhid ei suutnud magada kindlustamata leeris – vähemalt nii väitis Hall Tõuk. Ta vaatas siin ise parajasti tööde järele. Dany peatus hetkeks ja kõnetas teda. „Yunkai on ennast lahinguks valmis seadnud.”

      „See on hea, Majesteet. Need siin janunevad verd.”

      Kui Dany oli käskinud Rikkumatutel endale omade seast pealikud valida, oli Hall Tõuk ülekaalukalt ülemjuhatajaks valitud. Dany oli andnud ta ser Jorahi käe alla, et talle juhtimist õpetada, ja pagulasrüütli sõnul oli noor eunuhh seni olnud karm, kuid õiglane, kärme õppima, väsimatu ja ülimalt tähelepanelik pisiasjade suhtes.

      „Targad Isandad on meie vastu kogunud orjade väe.”

      „Yunkai ori õpib seitset moodi õhkama ja kuueteistkümnes asendis mõnu tegema, Majesteet. Rikkumatud õpivad kolme oda käsitsema. Teie Hall Tõuk loodab seda teile näidata.”

      Üks esimesi asju, mida Dany oli pärast Astapori langemist teinud, oli see, et ta tühistas kombe anda Rikkumatutele iga päev uued orjanimed. Enamik vabana sündinuist olid endale tagasi võtnud oma sünninimed – vähemalt need, kes neid veel mäletasid. Teised võtsid endale nimed kangelaste või jumalate järgi ja mõnikord ka relvade, kalliskivide ja isegi lillede järgi, mis sõjameeste seas andis üpris kentsakaid tulemusi – Dany kõrvade jaoks. Hall Tõuk oli jäänud Halliks Tõuguks. Kui Dany küsis talt, miks, vastas eunuhh: „See nimi toob õnne. Nimi, mille see siin sündides sai, oli neetud. See oli tema nimi siis, kui ta orjaks tehti. Hall Tõuk aga oli nimi, mille see siin tõmbas endale liisuga tol päeval, kui Daenerys Tormissündinu ta vabaks lasi.”

      „Kui lahing algab, siis ilmutagu Hall Tõuk nii vaprust kui arukust,” ütles Dany talle. „Jätke ellu kõik orjad, kes põgenema pistavad või relvad käest viskavad. Mida vähem tapetuid, seda rohkem jääb neid, kes pärast meiega liituvad.”

      „See siin peab seda meeles.”

      „Ma olen selles kindel. Tule keskpäeval minu telki. Ma tahan, et sa koos teiste mu väeülematega kohal oleksid, kui ma sõjasulaste pealikutega vestlen.” Dany andis hõbehallile kannuseid ja kiirustas edasi laagri poole.

      Seespool Rikkumatute rajatud laagripiiret kerkisid korrapäraste ridadena telgid, Dany kõrge kuldkollane suurtelk kõige keskel. Tema väeleeri lähedal asus teinegi leer, viis korda suurem, laialivalguv ja korratu. Selles teises leeris polnud kraave, telke, vahimehi ega hobuselasilaid. Need, kellel olid hobused või muulad, magasid nende kõrval, et neid ära ei varastataks. Kitsed, lambad ja poolnälginud koerad uitasid vabalt keset naiste-, lasteja ättidesumma. Dany oli jätnud Astapori valitsema endistest orjadest moodustatud nõukogu, mille eesotsas olid üks ravitseja, üks kirjatark ja üks preester. Tema arvates olid nad kõik targad ja õiglased mehed. Sellegipoolest olid kümned tuhanded otsustanud koos temaga Yunkaisse tulla, mitte Astapori jääda. Ma andsin linna nende kätte ja enamik neist pelgas seda vastu võtta.

      Vabakslastute kirju hulk oli Dany väest palju suurem, kuid neist oli rohkem tüli kui kasu. Ehk vaid ühel sajast oli eesel, kaamel või härg; enamik kandis mõne orjapidaja relvalaost saagiks saadud relvi, kuid vaid üks kümnest oli küllalt tugev, et võidelda, ja nad kõik olid välja õpetamata. Nad olid otsekui sandaalides rohutirtsud, süües oma teel kogu maa tühjaks. Ometi ei suutnud Dany neid hüljata, nagu ser Jorah ja ta ratsavennad talle soovitasid. Ma ütlesin neile, et nad on vabad. Ma ei saa neile nüüd öelda, et nad pole vabad mulle järgnema. Ta põrnitses nende toidulõketest kerkivat suitsu ja ohkas. Tal olid küll maailma parimad jalaväesõdurid, kuid ka maailma halvimad olid tema omad.

      Arstan Valgehabe seisis Dany telgi sissekäigu juures, Belwas Tugev aga istus lähedal rohul ja sõi vaagnalt viigimarju. Rännakul oli nende kohustuseks Danyt kaitsta. Jhogo, Aggo ja Rakharo ei olnud nüüd pelgalt tema ratsavennad, vaid ka kod ja hetkel vajas ta neid rohkem oma dothrakkide pealikutena, mitte ihukaitsjatena. Tema väikeses khalasaris oli vaid veidi üle kolmekümne ratsasõdalase ja enamik neist olid patsita noorukid ja kühmus seljaga vanamehed. Kuid see oli tema ainuke ratsavägi ja ta vajas neid hädasti. Rikkumatud olid küll maailma parimad jalaväelased, kuid Danyl läks tarvis ka piilureid ja maakuulajaid.

      „Yunkai kavatseb võidelda,” sõnas Dany Valgehabemele, kui nad telki läksid. Irri ja Jhiqui olid vaibad maha laotanud, Missandei aga süüdanud viirukiküünla, et tolmune õhk paremini lõhnaks. Drogon ja Rhaegal magasid teineteise ümber kerra tõmbunult patjadel, Viserion aga istus Dany tühja vanni serval. „Missandei, mis keeles need yunkailased räägivad, kas valüüria omas?”

      „Jah, Majesteet,” vastas tüdruk. „Teistsugust murrakut kui Astapori oma, aga see on piisavalt sarnane, et sellest aru saada. Need orjapidajad nimetavad ennast Tarkadeks Isandateks.”

      „Tarkadeks?” Dany istus ristijalu padjale ja Viserion lehvitas oma valgekollasekirjuid tiibu ja lendas tema kõrvale. „Eks me näe, kui targad nad on,” ütles Dany, lohe soomuselist pead sarvede tagant kõhvitsedes.

      Ser