Thalassa! Thalassa!. P. I. Filimonov
muidugi.”
„Huvitav. Ja kus ta siis elas?”
„Oi vot seda ma nüüd küll ei tea. Kui soovite, võite Sidorilt küsida. Ta ütleb tüdruku aadressi.”
Aega arvestades tuli nii välja, et Agnia hakkas selle Sidoriga suhtlema juba siis, kui oma teises elus elas rahulikult Georgiga. Tuleb välja, et ta elas kaksikelu juba üsna pikka aega. Sulatõsi, kunagi ei tea, mis su ligimesel hinge peal on. Ja kus seesama hing on igal konkreetsel ajahetkel. Ja mis asi see on, seda tead sa veel vähem. Enda omagi on suures plaanis raske identifitseerida.
„Kummaline,” ei saanud Adam pidama. „Aga öelge, kellega ta elas? Vanematega? Mehega? Kas te sellest teate midagi?”
„Küsige Sidorilt,” tegi Max taas ettepaneku.
„Ma pigem praegu passin. Kas teie ei oska mulle vastata?”
„Ainult seda, mida kuulnud olen. Aga kuulnud olen ma ainult teiste kaudu,” Max kõõritas tuntavalt „poiste” poole, kes just sel hetkel naersid järjekordset anekdooti, mida puistas kõige hakkajam ja kõige suurema habemega tüüp kambast. Natuke liiga valjusti, natuke liiga rõhutatult, tundus Adamile.
„Ja mida te siis teiste kaudu kuulsite?”
„Meest kohe kindlasti ei olnud. Mulle tundus, et ta elas üksi, üüris korterit. Ta rääkis, et ta ei ole kohalik.”
„Mis mõttes?” eelistas Adam täpsustada, ise mitte kordagi kaheldes Agnia „mittekohalikkuses”.
„Ei olnud meie linnast.”
„Selge. Ja edasi?”
„Laias laastus ei midagi. Külla ta Sidorit kunagi ei kutsunud, hoolimata kõigist mehe vihjetest. Ta vedas isegi poistega selle peale kihla. Ei, Sidor läks omadega alt.”
„Mille peale nad kihla vedasid?” täpsustas Adam, ise teadmata, milleks talle seda infot vaja on.
„Mille peale me ikka veame. Lõbu peale. Sidor pidi keset päeva alasti purskkaevus suplema. Ta pisteti veel kongi muidugi. Ja kohe pärast seda Agnia kadus.”
„Kuidas kadus?”
„Nagu kaotakse. Haihtus. Telefonile ei vastanud. Korterist kolis välja. Kadus täielikult. Otsad vette.”
„Ei põhjendanud kuidagi?”
„Ei, midagi ikka oli. Sidor sai väga imeliku SMS-i.”
„Missuguse?”
„Seal oli midagi vee kohta.”
„Vee kohta?”
„Nojah. Sellesama purskkaevu kohta, nagu me aru saime. Midagi selletaolist, et Sidor on selle ära reostanud ja tema ei suuda seda enam välja kannatada.”
„Mis tähendab reostanud?”
„Noh kui selles suples. Ehkki ta peseb ennast ja kõik nii. Te ärge mõelge, me oleme küllaltki puhtust armastavad. Muusika ja imidž on üks asi, elutingimused aga hoopis muu. Ma pesen ka hambaid kaks korda päevas. Hommikul ja õhtul.”
„Kaks korda päevas, see on kõva sõna,” kiitis Adam heaks.
„Just. Keegi kuttidest ei saanudki aru, mis seal siis juhtus. Tüdruku ettekääne kukkus kuidagi väga imelik välja. Võlts. Ja kõik. Pärast seda pole keegi meie omadest teda näinud.”
„Otsida proovisite?”
„Proovisime muidugi. Aga mis sest kasu? Sidor käis seal, noh, sellel aadressil. Aga seal ei olnud muidugi enam midagi. Kusjuures üldse mitte midagi. Isegi number oli maha võetud.”
„Mis number?”
„Korterinumber. Tühi uks seisab. Ilma numbrita. Nagu polekski midagi olnud.”
„Müstilisevõitu.”
„Seda mitte, mis te nüüd. Mis pagana müstika. Lihtsalt koliti välja. Jäljetult. Number võeti maha. Ei tea, mispärast. Nähtavasti, et jälgi mitte jätta. Et mingit mälestust ei jääks.”
„Selge. Ja Sidor?”
„Mis Sidor? Sidor üritas ust maha murda, aga siis mõtles ümber. Niikuinii pole pointi. Seal on tõenäoliselt tühi korter. Pole elanikke, pole kedagi.”
„Kust te teate, kui uks jäigi maha murdmata?”
„Oletan. Lihtne on ju oletada. Mis seal veel saaks olla? Tühjus. Tühjus ja vaikus.”
Selle klassikatsitaadiga nad lahku läksidki. Lõplikult masendunud Max naasis „poiste” juurde, kes tervitasid teda rõõmsa kära ja õlalepatsutustega, aga Adam läks omi asju ajama, mis üsna ruttu suubusid valvekõneks Georgile.
„Kuidas on?” küsis too tervituse asemel.
„Hakkab juba ilmet võtma.”
„Tõesti? Mis siis?”
„Oota veel. Saan rohkem teada, siis hakkan teooriat arendama.”
„Anna kas või mõni vihje.”
„Tead, ei ole eriti tahtmist vihjata. Kõik on palju hullem, kui sa arvad.”
„Isegi nii? Kas sa tahad öelda, et ta pole enam elavate kirjas?”
„Oi, no milleks ometi sellised dramaatilised efektid? Sa ütle parem mulle, kas sa ise teed midagi? Inimesed tormavad mööda linna, otsivad sinu jaoks informatsiooni, aga sina, kellele seda kõige rohkem vaja on, istud toas ja hapned. Ma saan aru, kannatused, peen hingeline olemus ja muu taoline, aga usu mind, kui sa hakkad ise midagi tegema, on palju parem. Esiteks hakkab sul endal kergem. Teiseks tunnen ma ennast natuke imelikult, rääkides kõigile järjest, et otsin oma sõbra tüdrukut. Tead, see on kuidagi ebaloomulik.”
„Mispärast ebaloomulik?”
„Kuidas sulle nüüd seletada? Loogiline küsimus, mille esitavad kõik selle protsessi osalised pärast seda, kui ma olen end tutvustanud ja oma visiidi eesmärgist rääkinud, kõlab reeglina umbes nii, et mispärast see sinu sõber ei tee seda ise. Ja kasutades juhust, on mul julgust adresseerida see tüütu küsimus ümber sulle. Miks, mon cher ami, ei tee sa seda ise?”
„Aga me ju rääkisime sinuga sellel teemal. Sellepärast, et mina ei oska, sellepärast, et sina oled otsingute meister, sellepärast, et ma olen veel emotsionaalselt tasakaalutu. Kui ma näiteks kuulen, et ta on kellegagi maganud, pole tähtis, kas enne mind või pärast, võin vastu lõugu anda.”
„Ah see paneb sind siis muretsema. Muidugi, muidugi. Mida muud olekski võinud oletada.”
„Lõpeta mõnitamine.”
„Ma ei mõnita. Ma võin isegi su enesearmastust lohutada. Võin anda sulle peaaegu sajaprotsendilise garantii, et ta pole rohkem kellegagi maganud.”
„Üldse?”
„Jah, üldse. Mulle tundub, et see ei huvita teda. Võimalik, et ka sinuga olles ei olnud see talle üldse tähtis.”
„Oota, kuidas siis?”
„Sa mõtlegi selle üle puhkehetkel. Meenuta. Ja pärast räägid mulle. Olgu. Tuleme tagasi meie asjade juurde. Mida sina isiklikult oled viimasel ajal teinud? Kannatused ja nende summutamise katsed arvesse ei lähe. Küsin asja pärast.”
„Noh nii ei saa ka just päriselt öelda. Ma teen ka midagi. Püüan mõningaid variante käima lükata.”
„Ahah, ja milliseid variante sa viimasel ajal oled käima lükanud?”
„Noh, ma kohtusin sellega. Mäletad, ma rääkisin sulle.”
„Ja andis see kohtumine sulle midagi?”
„Ei, aga ikkagi. See tõestab, et ma ei istu käed rüpes.”
„Mis mul sellest. Minu pärast istu käed rüpes, nii kaua kui tahad. See on sinu elu, see on sinu tibi, kes kaduma läks. Minul on põhimõtteliselt ükskõik, kas ta tuleb välja või mitte. Sina pead sellega elama. Või ilma selleta.”
„Aga