Thalassa! Thalassa!. P. I. Filimonov

      „Ja mida nimelt need inimesed rääkisid?”

      „Noh, soovitasid temaga rääkida. Ütlesid, et Agnia kohtus tema emaga. Rohkem kui üks kord, räägiti, et rohkem kui üks kord.”

      „Tead, lepime nii kokku,” Adami hääles kõlas varjamatu ärritus. „Kui need inimesed veel kord välja ilmuvad ja sulle ütlevad, et sa pead ilmtingimata rääkima Bantustani peaministriga, siis saada nad minu juurde, eks. Ütle, et ma olen neis asjus sinu volitatud isik, ja kui keegi just peab kohtuma selle väärika inimesega, siis kindlasti ei ole see sina.”

      „Aga mis riik see Bantustan on? Ma pole nagu sellisest kuulnud.”

      „Täiesti väärikas riik,” kinnitas Adam. „Kenad inimesed.”

      „Usun täiesti, aga kus see asub?”

      „Läänepoolkeral.”

      „Sain aru,” ütles Georgi. „Aga mismoodi on Agnia nende peaministriga seotud?”

      „Sa ei tea seda siiamaani?”

      „Ei.”

      „Agnia on tema abieluväline tütar.”

      „Ja selle tegid sa kindlaks küsitlustega ühe nädala jooksul?” hüüatas Georgi vaimustunult. „Sa oled tõepoolest oma ala meister!”

      „Mnjah,” venitas Adam. „Tundub, et kannatused tõepoolest muudavad inimese olemust täiesti radikaalselt, nagu kõik räägivad. Asjata ma ei uskunud seda. Ühesõnaga, said sa must aru?”

      „Millest?”

      „Kui ilmuvad välja inimesed, saada nad minu juurde. Ma teen asjad selgeks.”

      Sellega lepitigi kokku. Adam suundus einestama ja edasisi otsinguid läbi mõtlema, Georgi süütas sigareti – ei tea mitmenda juba päeva jooksul – ja asus kannatama.

      2.

      Vaadake tähelepanelikult seda maailma. Maailma enda ümber. Ennast selles maailmas. Mida te näete? Kas teile meeldib see pilt? Kas see rõõmustab teid? Missuguseid tundeid see teis tekitab? Kas teis ei teki momentaanselt tahtmist end maailma eest luku taha peita, minna ära oma koju, oma kindlusesse ja mitte oodata, kuni selle lammutab aja halastamatu kulg? Või oodata? Kuid niimoodi oodata on üsna tobe. Olete minuga nõus? Oma huku ootamine muudab inimese orangutaniks. Ainult selle vahega, et orangutan on üsna karske primaat. Ja nüüd mõelge. Kus on inimene ja kus orangutan.

      Või siis mitte. Ei ole vaja selle peale mõelda. Mõelge parem millestki muust. Ma kohe ütlen teile, millest. Mõelge oma sõprade peale. Kui teil neid muidugi on. Kui pole sõpru, mõelge tuttavate peale. Sugulaste peale lõppude lõpuks. Mõelge, mis teeb nad nendeks, kes nad teie jaoks on. Olgu, sugulastega on kõik selge. Veri. Veri on paksem kui vesi. Seetõttu arvataksegi, et on tugevam. Ehkki, kui järele mõelda, on see vägagi küsitav. Paksus ei ole jõu tunnus. Vaadake näiteks suppi. On olemas paksud supid. Kasvõi seljanka. Borš. Hapukapsasupp. Mina isiklikult armastan väga hapukapsasuppi. Mu ema keetis seda. Ainult ta pani sinna sisse liha. Ehkki jällegi, liha pole mingi eriline produkt. Ma ei mõista neid kõiki, kes seda söövad, ega neid, kes ei söö. Neid, kes sellest suurt numbrit teevad. Ema pani hapukapsasupi sisse liha ja ma sõin seda. Hiljem juhtus nii, et ma ei söönud pikka aega hapukapsasuppi ja liha selle seest siis ka ei söönud. See ei tähendanud, et ma ei söönud automaatselt liha ka ilma supita. Tegelikult, mis ma siin ikka varjan. Ma ei söönud liha ka ilma supita, aga üldse mitte automaatselt. Oli selline periood. Aga kui mulle liha pakutakse, siis ma söön. Ma ei tea, kas see on maitsev või mitte. Kuid ma olen teemast kõrvale kaldunud.

      Niisiis, tuleme suppide juurde tagasi. Paksud supid on muidugi imehea moodus nälja kustutamiseks või selleks, et külmal ajal sooja saada. Teisest küljest, mida me teeme siis, kui meil on halb? Kui me oleme näiteks joonud ja meil on halb? Või kui me pole joonud, aga on halb? Taas kord tahan rõhutada, et see ei tähenda, nagu ma jooksin tihti. Kui mulle pakutakse, siis ma muidugi joon. Aga ma ei jookse selle järele spetsiaalselt. Ehkki suhtun austusega kõikidesse jookidesse. Aga see on mulle osaliselt staatuse järgi ette nähtud. Niisiis. Kui meil on halb, kui me oleme haiged, joome me üsna tihti puljongit. Arvatakse, et see taastab organismi jõu ja annab meile stiimuli edasiseks eksisteerimiseks. Ehkki ka see on eraldi jutt. Sest on öeldud, eksistents on meile antud lihtsalt niisama, ja selle jaoks ei saa olla mingeid stiimuleid. Me voolame, me valgume, me ujume vooluga kaasa. Seda käiku võib lõpetada ainult see, mis on ta alguseks. Seetõttu on sõnaühend „eksisteerimise stiimul” lihtsalt sõnaühend, millel ei ole mingit reaalset alust. Eksistents on eraldi. Stiimul on eraldi. Ja meie teiega oleme ka mingis mõttes eraldi. Nagu segistita kraanid Inglise kraanikaussides.

      Ma loodan, et suutsin teile tõestada, et paks ei tähenda üldsegi jõudu. Seetõttu pole sugulaste küsimus ka niisama lihtne. Seda, mis on meile vooluga antud, on väga raske hinnata. See on, see voolab, seda ei saa peatada. Ei, muidugi on võimalik ehitada paisusid, tõkestada voogusid, püstitada tamme – on võimalik. Aga ma arvan, et kõik saavad hästi aru, et iga pais või tamm on ajutine nähtus ja kui seda ei tugevdata, siis uhutakse see varem või hiljem minema.

      Ma isegi palun teil see üles kirjutada. See on üks Punktidest. Mitte esimene, aga mitte ka viimane. Kusagil seal keskpaigas. Mulle tundub, et me ei rääkinud temaga sellest midagi, see teadmine jõudis minuni hiljem. Ja seda teadmist saab täiel määral loogikaga kontrollida. Niisiis, kirjutame üles:

      6. Iga pais uhutakse varem või hiljem minema.

      Peatume ja mõtiskleme selle üle.

      Sõpru ja tuttavaid me valime ju ise. Mõnikord on nii, et võib järele proovida kümneid inimesi, kuni leiad selle, kellega on meeldiv koos elus edasi minna. See on õige igal juhul. Inimene, kellega koos sa vett kannad, peab eelkõige sulle meeldima. See on osaliselt teadlik valik. Seetõttu tuleb sõpru ja tuttavaid hoolega tundma õppida. Kas nende inimestega saab vett kanda? Aga kui kaugele jaksavad nad seda viia, kui nad, jumal paraku, üksi jäävad. Sellele tuleb alati mõelda. Mõtleme siis selle üle.

      Sest mingist küljest on meie elu vesi. Mitmest küljest on see vesi. Me ujume selles, vool veab meid kaasa. Me allume selle seadustele. Me koosneme sellest. Jah, teatud protsendi ulatuses, kuid see protsent pole üldsegi väike. On siis midagi sellest kaunimat? Midagi sellest puhtamat? Midagi, mis puhastab ja uhub paremini kui see?

      Aeg tuli ja ma hakkasin selle üle mõtlema. Üha rohkem ja rohkem. Algas kõik muidugi supipaksust. Ema sõitis ära, ma ei mäleta enam kuhu, kusagile puhkama vist. Ehkki mida nimetada puhkuseks? See on samuti küsimus, mille üle tasub mõelda. Kas meie igapäevane vooluga kaasa ujumine on siis töö? Me ei tee mingeid jõupingutusi, me liigume sinna ja ainult sinna, kuhu vool meid viib. Kõik need, kes räägivad teile, et nad ujuvad vastuvoolu, et mässavad ja püüavad maailma enda järgi ümber teha, need kõik valetavad. Lihtsalt seetõttu, et vastuvoolu on füüsiliselt võimatu ujuda. Vool on niikuinii tugevam, ta võidab. Talle on võimatu vastu seista. Veest ei ole midagi tugevamat. Meenutage paise. Tamme ja oma sõpru, kes kusagil seal kuumades ja kuivades kõrbetes kannavad vett üksi, jäänud ilma teie abist, sest teie selsamal ajal üritate mõttetult, tulutult võidelda vooluga. Ta võidab, ta kustutab maha, ta uhub ära. Ta peseb puhtaks ja lahustab. Ta on tugevam. See on fakt. Seepärast kõik need, kes justkui ujuvad vastuvoolu, võideldes sellega oma tühist füüsilist jõudu kasutades, valetavad.

      Aga tõde on ju ka nagu vesi. Ta võib olla ebameeldiv, kui satub teile kõrva, surub teie trummikiledele ja muudele resonaatoritele, mitte lastes teil tunda end rahulikult ja mugavalt, kuid ta on puhas, on läbipaistev, on süütu. Ta lihtsalt peseb teid läbi, jätmata mingeid kahjulikke setteid. Aga filtrid tuleb sisse lülitada. Paigaldada ja töökorras hoida. Sellega võivad tegelda spetsiaalselt väljaõppinud inimesed, nemad tegelevadki sellega. Ma kutsusin nad kokku ja õpetasin filtreerimisega tegelema. Kuid esmased puhastusoskused peab omandama igaüks teist. Igaüks meist. Igaüks kõigist. Et peatada igaüht, kes üritab ujuda vastuvoolu, enne kui see kõik lömastab ja puruks trambib. Enne kui nad litsutakse vastu nende endi püstitatud tamme. Sest mis muud on tammid kui