Accra käsikiri. Paulo Coelho
iial kaotanud.
Nad pole ka iial võidelnud.
Neil on õnnestunud pääseda armidest, alandustest, abitusetundest ja neist hetkist, mil sõjamehed kahtlevad, kas Jumal üldse on olemas.
Nad võivad uhkusega öelda: „Ma ei ole kaotanud ainsamatki lahingut.” Kuid nad ei saa ka iial öelda: „Ma võitsin lahingu.”
Kuid see ei huvitagi neid. Nad elavad maailmas, kus usuvad end olevat haavamatud; nad sulevad silmad ebaõigluse ja kannatuse ees; nad tunnevad end kindlalt, sest nad ei puutu kokku raskustega, mis ootavad iga päev neid, kes söandavad omaenda piiridest välja astuda.
Nad ei ole iial kuulnud sõna „jumalaga”. Ka pole keegi neile öelnud: „Ma olen tagasi. Võta mind vastu samasuguse innuga, nagu oleksid mu kaotanud ja taas leidnud.”
Kes pole iial kaotanud, näivad rõõmsameelsed ja üleolevad, justkui valdaksid tõde, mille pärast pole pidanud sõrmegi liigutama. Nad on alati tugevama poolel. Nad on kui hüäänid, kes söövad ainult lõvi toidujääke.
Oma lastele õpetavad nad: „Hoiduge tülidest, neis saate vaid lüüa. Hoidke oma kahtlused endale, nii pääsete pahandustest. Kui keegi teid ründab, ärge solvuge ega häbistage end vastulöömisega. Elus on muudki teha.”
Öövaikuses peavad nad oma kujuteldavaid võitlusi: täitumata unistused, ebaõiglus, mille suhtes nad on silma kinni pigistanud, argusehetked, mida neil on õnnestunud varjata kõigi eest peale iseenda, ja armastus, mis tuli neile vastu, sära silmis, armastus, mille Jumal neile oma helduses oli saatnud, kuid mida nemad ometi ei söandanud vastu võtta.
Ja nad lubavad endale: „Homme on kõik teisiti.”
Kuid saabub homne päev ja kerkib halvav küsimus: „Aga mis siis, kui kõik läheb viltu?”
Sestap ei tee nad midagi.
Häda neile, kes pole iial kaotanud! Ei saa neist selles elus võitjaid.”
„Räägi meile üksindusest,” palus neiu, kes pidi naituma linna ühe rikkaima mehe pojaga, nüüd aga oli sunnitud pagema.
Ja tema vastas:
„Kui poleks üksindust, ei püsiks ka Armastus kuigi kaua teie kõrval.
Sest ka Armastus vajab puhkust, et rännata taevastes kõrgustes ja ilmutada end muulgi viisil.
Üksinduseta ei jääks ellu ainumaski taim ega loom, ükski maa ei kannaks temata kaua vilja, ükski laps ei saaks elu tundma õppida, ükski kunstnik luua, ükski töö kasvada ja muutuda.
Üksindus ei ole mitte Armastuse puudumine, vaid selle täiendus.
Üksindus ei ole mitte kaaslaste puudumine, vaid aeg, mil me hingel on vabadus meiega kõnelda ja aidata meil oma elu üle otsustada.
Seepärast olgu õnnistatud need, kes ei karda üksindust, kes ei pelga iseenda seltsi, kes ei otsi meeleheitlikult tegevust, meelelahutust või miskit, mille üle kohut mõista.
Sest kes ei ole iial üksi, ei tunne enam iseennast.
Ja kes ei tunne iseennast, hakkab kartma tühjust.
Kuid tühjust pole olemas. Meie hingepõhjas on peidus tohutu maailm, mis ootab avastamist. See on kogu oma puutumatu jõuga siinsamas, kuid nii uus ja võimas, et me kardame seda tunnistada.
Sest avastades iseennast, peame leppima teadmisega, et suudame minna kaugemale, kui oleme harjunud. Ja see hirmutab meid. Parem mitte riskida, sest võime ju alati öelda: „Ma ei teinud, mida oleksin pidanud tegema, sest mul ei lastud.”
Nii on mugavam. Kindlam. Kuid samas loobume nõnda omaenda elust.
Häda neile, kes eelistavad elu mööda saata, öeldes: „Mul ei olnud võimalust!”
Sest iga päevaga vajuvad nad üha sügavamale omaenda piiratuse sohu, kuni jõuab kätte hetk, mil neil pole enam jaksu välja rabelda ja näha taas kõrgel pea kohal säravat valgust.
Ja õnnistatud olgu need, kes ütlevad: „Mul ei jätku julgust.”
Sest nemad mõistavad, et süüdi pole teised. Ja varem või hiljem leidub neil piisavalt usku astuda vastu üksindusele ja selle saladustele.
Neile, kes ei pelga saladusi ilmsiks toovat üksindust, tundub kõik teise maitsega.
Üksinduses leiavad nad armastuse, mis võinuks muidu jääda märkamata. Üksinduses saavad nad aru ja peavad lugu armastusest, mis neid maha jättis.
Üksinduses oskavad nad otsustada, kas tasub kadunud armastust tagasi paluda või oleks kummalgi parem oma teed minna.
Üksinduses saab neile selgeks, et öelda „ei” pole tingimata kalk ja öelda „jah” pole tingimata voorus.
Ja need, kes on parajasti üksi, ei tohiks lasta end heidutada kuradi sõnadest: „Sa ainult raiskad aega.”
Või peakuradi veelgi võimsamatest sõnadest: „Sinust ei hooli mitte keegi.”
Jumalik Vägi kuulab meid, kui räägime teistega, ent samuti kuulab ta meid siis, kui vaikime ega ütle sõnagi, leppides üksinduse kui õnnistusega.
Ja sel hetkel heidab Tema sära valgust kõikjale me ümber ning näitab meile, kui väga meid on vaja, kui tähtis on meie elu Maa peal Tema töö jaoks.
Kui saavutame sellise kooskõla, siis saame rohkem, kui palusime.
Ja need, keda üksindus rõhub, pidagu meeles: elu kõige tähtsamatel hetkedel oleme alati üksi.
Nagu laps emaihust ilmale tulles: pole tähtis, kui palju inimesi on tema ümber, otsuse elada saab teha ainult tema ise.
Nagu kunstnik oma teose ees: et töö saaks tõesti hea, peab ta olema vaikselt ja kuulama vaid inglite keelt.
Nagu me kõik, seistes kord silmitsi surmaga, Kutsumata Külalisega: oma elu kõige tähtsamal ja kardetumal hetkel oleme üksi.
Nii nagu Armastus on jumalik, nõnda on üksindus inimlik. Ja neile, kes mõistavad elamise imet, on need mõlemad sõbralikult koos.”
Ja üks poiss, kes oli arvatud äraminejate sekka, rebis oma riideid ja ütles: „Minu linna arvates ei kõlba ma võitlejaks. Ma olen kasutu.”
Ja tema vastas:
„Mõni ütleb: „Ma ei suuda teistes armastust äratada.” Kuid vastamata armastuses elab alati lootus, et kord leitakse vastuarmastus.
Mõni kirjutab päevikusse: „Minu andeid ei tunnustata, mu võimeid ei hinnata, mu unistusi ei peeta millekski.” Kuid temaski säilib lootus, et pärast rohkeid võitlusi kõik muutub.
Mõni käib ukselt uksele ja ütleb: „Otsin tööd.” Ta teab, et kui tal ainult kannatust jätkub, läheb mõni neist ustest ühel päeval lahti.
Kuid leidub ka selliseid inimesi, kes ärkavad igal hommikul raske südamega. Nemad ei otsi armastust, ei tunnustust, ei tööd.
Nad mõtlevad: „Olen kasutu. Elan selleks, et hinges püsida, kuid mu tegevus ei huvita mitte kedagi, tõepoolest mitte kedagi.”
Väljas paistab päike, nende ümber on perekond ja nad püüavad rõõmsad välja näha, sest teiste silmis on neil olemas kõik, mida hing ihaldab. Kuid nad on veendunud, et ülejäänud saaksid ka ilma nendeta hakkama: olgu sellepärast, et nad on veel noored ja vanematel on muidki muresid, või siis sellepärast, et nad on juba vanad ja arvavad, et noori ei huvita, mis neil öelda on.
Luuletaja kirjutab mõne rea ja heidab need kõrvale, mõeldes: „See ei huvita kedagi.”
Töömees läheb tööle ning teeb seal iga päev üht ja sedasama. Ta usub, et kui ta kunagi peaks tööta jääma, ei pane keegi tema puudumist tähelegi.
Neiu õmbleb kleidi ja paneb igasse pisiasja ääretu pingutuse, kui aga pidu kätte jõuab, arvab ta teiste pilkudest mõistvat: ei ole sa teistest ilusam ega inetum ja see kleit on üks miljonitest, mida võib selsamal hetkel näha kõikjal