Raudne eesriie. Anne Applebaum
see kemplemine tagantjärele ka ei tundu, kujutas Péteri edukas võitlus võimu pärast enesest Ungari poliitilise pluralismi esimest ja tähtsat kaotust. Sest esiteks arenes see tähtis vaidlus uute politseijõudude olemuse üle täielikult ainult kommunistlikus parteis ja seda mõjutasid oluliselt Nõukogude ametiisikud Budapestis. Ei siis ega ka hiljem olnud ühelgi mittekommunistist poliitikul – ka neil, kes tegutsesid toona täiesti legaalselt – vähimatki mõju salapolitsei tegemistele. Oma osa oli ka sellel võiduka leeri – Péteri ja tema „Budapesti politsei” – tahul, et Budapesti politsei oli sisuliselt seadusteväline struktuur, mis polnud ei siseministeeriumi ega valitsuse, vaid üksnes kommunistliku partei alluvuses. Teiste sõnadega: alates 1945. aastast kandis poliitiline politsei oma tegevusest ette otse partei juhtkonnale, minnes ajutisest koalitsioonivalitsusest täiesti avalikult mööda.
Salapolitsei erilisest seisundist olid küllalt hästi teadlikud kõik selle kaastöölised. Ehkki Péteril olid nii sotsiaaldemokraadist kui ka väikeomanike partei esindajast asetäitjad, ei teinud ta nägugi, nagu kavatseks nende nõuandeid kuulda võtta, ja üldse ei lasknud keegi osakonnas end nende kohalolekust eriti häirida. Üks madalama taseme ohvitser meenutas hiljem, et mittekommunistidest asetäitjad olid täielikus isolatsioonis: „Oli üldiselt teada, et nende ruumides on peidetud mikrofonid, nii et pidin olema nendega rääkides väga ettevaatlik, mida ma ütlen.”253 Kui Mihály Farkase poeg Vladimir läks 1946. aastal ÁVO-sse tööle, soovitati tal sõnaselgelt mitte suhelda Péteri kahe mittekommunistist asetäitjaga: „Mul ei lubatud jagada neile mingit informatsiooni oma töö kohta isegi siis, kui saan ühelt neist sellekohase käsu.”254
Samuti ei teinud politsei kuulmagi, kui mõni mittekommunistist poliitik nurises politsei käitumise üle. Augustis 1945 saatis justiitsministri asetäitja siseministeeriumi kirja, milles kurdab, et poliitiline politsei „arreteerib prokuröre ja kohtunikke minu eelneva heakskiiduta … Ülalmainitud praktika kahjustab tõsiselt õigussüsteemi autoriteeti”. ÁVO ei vastanudki. Aasta hiljem esitas samasuguse kaebuse üks parlamendisaadik, aga selleks ajaks, kui tema kiri tuli parlamendis arutusele, oli mees juba riigist põgenenud. 1946. aastal ei söandatud niisugust kriitikat omaenda julgeolekut silmas pidades enam tehagi.255 Nii nagu Poolas, ei andnud Ungari poliitiline politsei oma tegudest aru mitte kellelegi peale iseenda. Ja nagu Poolas, kasvas see ka Ungaris kiiresti. Veebruaris 1946 töötas Péteri organisatsioonis Budapestis 848 inimest. 1953. aastaks, kui see oli ümber nimetatud riigikaitseametiks (Államvédelmi Hatóság ehk ÁVH), oli üksnes selle peakorteris 5751 töötajat ja tunduvalt rohkem informaatoreid.256
Algusest peale seadsid Nõukogude nõuandjad end kõikjal organisatsioonis sisse. Nõunik Orlov, keda üks Ungari siseministeeriumi ametnik nimetab „erariides NKVD ohvitseriks”, seadis end sisse Andrássy tänaval juba veebruaris 1945. Talle olid abiks kolm täielikus NKVD vormis relvastatud politseinikku.257 Märtsiks oli paigas täielik käsuliin. Kõige tipus oli kindral Fjodor Belkin, ametlikult liitlaste kontrollnõukogu liige, tegelikult aga Viini lähistel Badenis paikneva NKVD Ida-Euroopa luureosakonna juht. Alates 1947. aastast tõi NKVD Budapesti oma alalise esindaja – keda teati kui leitnant Kremnovi või Kamenovitšit –, kelle vennalik abi oli hiljem tähtsal kohal Ungari poliitiliste näidisprotsesside korraldamisel. Novembris 1952 oli ÁVH ametlikul palgalehel ikka veel kolmkümmend kolm Nõukogude salapolitsei töötajat, peale selle kolmteist nende perekonnaliiget. Suhteliselt kõrgele palgale lisaks maksti veel kinni ka nende möbleeritud korterid ja reisikulud, nad võisid tasuta käia sportimas, sealhulgas ujumisbasseinis, mängimas malet, doominot või lauatennist. Samuti tasuti nende eest koduabilistele. Nädalavahetustel käidi jahil. Ühe endise siseministri andmetel esitati neile „nõuandjatele” iga päev luureandmed ja nad kohtusid sageli oma ungarlastest ametivendadega. (Nende nõuandeid võeti kuulda, aga näib, et nad polnud kunagi täiesti veendunud, kas rahvas, keda nad on otsustanud teenida, on ikka neile lojaalne. Ööl vastu 29. oktoobrit 1956. aastal – kui hetkeks tundus, et Ungari ülestõus võib lõppeda nõukogulaste tagasitõmbumisega riigist – istusid nad kõik rahvahulga kättemaksu hirmus lennukisse ja lendasid tagasi Moskvasse.)258
Ungari salapolitsei bossid olid oma nõukogulastest õpetajatega tihedas kontaktis. Farkase andmetel suhtles Péter Orloviga iga päev.259 Venelastel oli aga Budapestis teisigi mõjuallikaid, seda eeskätt väikese, enamasti varjatud, aga mõjuvõimsa Nõukogude-meelse Nõukogude Liidus sündinud või seal suurema osa elust elanud ungarlaste kogukonna näol. Üks neist, nimelt Ungari päritolu NKVD polkovnik János Kovács oli jaanuarist 1945 kuni oma surmani 1948. aastal Péteri asetäitja. Veelgi tähelepanuväärsemat rolli mängis Rudolf Garasin, kelle ametlik elulugu justkui kuidagi ei õigusta tema hilisema aja mõjukust, aga näitab väga hästi, et ungarlastel oli alati varjatud teid, kuidas pääseda mõjuvõimsasse salapolitseisse.
Garasin oli sündinud Ungaris, aga juba teismelisena sattus ta Venemaal pärast Esimest maailmasõda poliitilise vangina trellide taha. Selle mõjul veelgi radikaalsematele seisukohtadele jõudnuna liitus ta bolševikega, astus Punaarmeesse ning osales aktiivselt Vene revolutsioonis ja seejärel Venemaa kodusõjas. Edaspidigi ei läinud ta Ungarisse tagasi – Béla Kuni lühiealine revolutsioon oli juba läbi ja unustatud –, vaid seadis end sisse Nõukogude Liidus.260 Garasini enda andmetel polnud tema edasine elu NSV Liidus kuigi tähelepanuväärne. Tema omakäelises kirjas Ungari partei ajaloolastele tegutses ta aktiivselt Ungari pagulaste kogukonnas NSV Liidus, õppis inseneriks ja töötas seejärel Nõukogude kergetööstuse ministeeriumis. Sõja ajal liitus ta ohvitserina Punaarmeega, aga jäi vigastuse tõttu tööle rindejoone taha. Nagu Garasin ise kirjutab, kutsuti ta 1944. aasta kevadel äkki Moskvasse, kus ta kohtus ühe Punaarmee politrukiga: „Kui jõin teed, ilmus üks sinise vormimütsiga siseministeeriumi leitnant ja viis mind pikema jututa autosse, mis sõitis Marxi ja Engelsi väljakule. Seal ootas mind järgmine leitnant, juhatas mind ühest uksest sisse ja jättis sinna. Eesruumis polnud kedagi.” Viimaks ilmus hämarusest kaks kogu ja saladus lahenes: Rákosi ja Mihály Farkas tulid avasüli külalisele vastu.
Nagu Garasin meenutab, sõitles seltsimees Rákosi seltsimees Garasinit joviaalselt, et ta on nii kauaks silmapiirilt kadunud („neil oli kulunud pool aastat, et mind leida”) ja pöördus siis tema poole abipalvega: ta palus Garasinit hakata valima vabatahtlikke ühte nn antifašistlikku kooli NSV Liidus, et hiljem moodustada partisaniüksus, mis võiks minna koos Punaarmeega Ungarisse, nii nagu Kuibõševi kamp läks koos Punaarmeega Poolasse. Termin „antifašistlikud koolid” oli eufemism: need olid sõjavangide ümberõppe laagrid, kus vangi langenud Ungari ohvitserid ja sõdurid õppisid, kuidas saada kommunistiks. Garasin tegi nagu talle öeldi. Teda tutvustati ungarlastele „instituudis 101”, niisugust nime kandis nüüd Kominterni endine peakorter. Ta külastas ka antifašistlikku kooli Krasnogorskis, kus kursuslasekandidaatide entusiasm jättis sügava mulje. Enamiku ind pöörduda tagasi Ungarisse ja võidelda oma endiste liitlaste sakslaste vastu oli nii suur, kirjutab Garasin, et kõik olid kõhklemata vabatahtlikult valmis seda tegema. Ta kohtas ka kooli õppejõudusid, kellest paljud tõusid hiljem Ungari kommunistliku valitsuse juhtivateks tegelasteks.
Garasini katse moodustada partisanisalka edenes pigem aeglaselt, Ungari ja ungari partisanid ei kuulunud 1944. aasta suvel Punaarmee prioriteetide hulka. Vabatahtlikel oli raskusi, et jõuda Ukrainasse rindejoone lähedusse, kus väljaõpe pidi algama. Üksuse rong sõitis välja hilinemisega, segadust oli riietuse ja varustusega ning kohalikud komandörid Ukrainas ei olnud nende tulekuks valmis. Viimaks võis väljaõpe siiski alata, õpiti kasutama lõhkeainet ja käsitsivõitlust üks ühe vastu.
Siis saadi teade, et keegi kõrgemal pool tunneb huvi nende edusammude vastu. Ühel päeval nähtigi pea kohal tiirlemas Nõukogude lennukit, mis ilmselt üritas maanduda. Seepeale ajasid kohalikud maandumisrajalt minema paar lehma, et rada oleks lennukile vaba. Veel siis, kui lennuki mootor töötas, astus kabiinist välja üks tuntumaid ungari kommunistide ideolooge Zoltán Vas ja kaotas otsekohe
Sándor M. Kiss, sissejuhatusest Géza Böszörményi raamatule,
Vladimir Farkas,
Krahulcsán ja Müller, toim,
Mária Palasik, ‘A politikai rendőrség háború utáni megszervezése’, väljaandes György Gyarmati, toim,
MOL, XIX-B-/1-r-/787/1945.
Erzsébet Kajári,
Farkas,