Mõtlesin su välja. Francesca Zappia
vaenuliku soolatopsidest jalaväe vastu.
„Mõned ringiuitajad tulevad muidugi ikka,” ütles ta. „Hilisõhtused veidrikud. Ükskord oli see maani täis tüüp – mäletad teda, Gus?”
Peenike sigaretisuitsu viirg võnkles tellimuste aknast laeni. Vastusena Tuckeri küsimusele tekkis õhku mitu suuremat pilvekest. Ma olin üsna kindel, et Gusi sigaret ei olnud ehtne. Kui oli, siis rikkusime vähemalt sadat tervishoiueeskirja.
Tuckeri ilme tõmbus süngeks. Ta kibrutas kulmu ning tema hääl tõsines. „Ja siis on veel Miles.”
„Milline Miles?”
„Ta peaks varsti tulema.” Tucker heitis silmanurgast pilgu oma maitseainete lahingule. „Ta astub töölt koju minnes siit läbi. Ta on tervenisti sinu päralt.”
Vidutasin silmi. „Ja miks täpsemalt ta tervenisti minu päralt on?”
„Küll näed.” Ta tõstis pilgu, kui autolaternad parkimisplatsi valgeks lõid. „Siin ta on. Reegel number üks – väldi silmsidet.”
„Miks, kas ta on gorilla? Kas me oleme „Jurassic Parkis”? Kas mind rünnatakse?”
Tucker heitis mulle tõsise pilgu. „See on täiesti võimalik.”
Uksest astus sisse umbes meievanune poiss. Seljas valge T-särk ja mustad teksad. Ühel käel kõlkus Meijeri polosärk. Kui see oli Miles, siis ei andnudki ta mulle erilist võimalust silmsidet luua; ta läks otseteed minu teenindusalas asuvasse nurgalauda ja istus maha, seljaga seina poole. Teadsin oma kogemustest, et see oli tervest ruumist ülevaate saamiseks parim koht. Muidugi ei olnud kõik sama paranoilised kui mina.
Tucker kiikas tellimuste luugist sisse. „Hei, Gus! On sul Milesi tavalist?” Gusi sigaretisuits keerles õhus, kui ta juustuburgeri ja friikartulid ulatas. Tucker võttis taldriku, täitis ühe klaasi veega ja kolksatas mõlemad minu kõrvale letile.
Võpatasin, märgates, kuidas Miles meid üle prillide ainiti vaatab. Lauaservale oli asetatud sularahanutsak.
„Kas tal on midagi viga?” sosistasin ma. „Tead küll… vaimsed probleemid?”
„Kindlasti ei ole ta päris samasugune nagu meie,” ütles Tucker järsult ja jätkas oma armeede rivistamist.
Ta ei ole kommunist. Tal ei ole salamikrofoni. Ära vaata laua alla, lollpea! Ta on lihtsalt üks tüüp, kes tahab midagi süüa.
Kui ma Milesi juurde läksin, vaatas ta enda ette.
„Tere!” ütlesin ma, ning veel enne, kui sõna mu suust väljus, krimpsutasin mõttes nägu. Liiga reibas. Köhatasin, uurisin mõlemal pool lauda paiknevaid aknaid. „Ee… mina olen Alex.” Madaldasin tooni võrra häält. „Olen teie lauda teenindav ettekandja.” Asetasin toidu ja vee käest. „Soovite ehk veel midagi?”
„Ei, tänan.” Ta tõstis viimaks pilgu.
Mu ajus plahvatasid mitu sünapsi. Tema silmad.
Need silmad.
Ta pilk kooris kiht kihi haaval minult nahka ja naelutas mu kohale. Veri sööstis mu näkku, kaela, kõrvadesse. Tal olid kõige sinisemad silmad, mida ma eales näinud olin. Ja need olid täiesti võimatud.
Mu peopesad sügelesid fotokat haarama. Ma pidin temast pilti tegema. Mul oli vaja seda jäädvustada. Sest homaaride vabastamine ei olnud reaalne ja seda ei olnud ka Sinisilm. Ema ei olnud teda kunagi maininud. Ei terapeutidele ega isale ega mitte kellelegi. Ta ei saanud olla päriselt olemas.
Mõttes kirusin raevukalt Finnegani. Ta oli keelanud mul fotokat tööle kaasa võtta, pärast seda, kui olin pildistanud ühte silmalapi ja puujalaga vihast meest.
Miles lükkas rahanutsakut nimetissõrmega minu poole. „Tagasi pole vaja,” pomises ta.
Haarasin raha ja kiirustasin tagasi leti juurde.
„Tere!” ütles Tucker peenikest häält tehes.
„Ole vait! Sellist häält ma küll ei teinud.”
„Ma ei suuda uskuda, et ta sul pead otsast ei hammustanud.”
Surusin rahanutsaku kassasahtlisse ja lükkasin juukseid värisevate kätega tagasi. „Jah,” ütlesin. „Mina ka mitte.”
Kui Tucker läks tagaruumi puhkepausi pidama, kamandasin mina tema maitseainevägesid. Gusi sigaretisuits hõljus lae alla ja ventilatsioon imes selle endasse. Seinal vibreeriv ventilaator ajas töötajate teadetetahvlile kinnitatud paberid laperdama.
Keset sakslaste 1944. aasta talvepealetungi taaslavastust raputasin Finnegani ennustuskuuli, otsides vastust küsimusele, kas sakslaste soolatopsi saadab rünnakul edu või ei.
Küsi hiljem uuesti.
Kasutu vidin. Kui liitlasväed oleksid sellelt nõu küsinud, oleksid teljeriigid sõja võitnud. Hoidusin Milesi poole vaatamast nii kaua, kui suutsin. Aga lõpuks rändasid mu silmad tagasi temale ja ma ei saanud pilku enam lahti. Ta sõi kangete liigutustega, nagu hoiaks end vaevu tagasi, et ta kõike korraga suhu ei topiks. Ja iga paari sekundi tagant libisesid ta prillid ninale ning ta kohendas neid.
Kui ma talle vett juurde valasin, ei tõstnud ta pilku. Jõllitasin vett kallates tema liivakarva juustega pealage, üritades mõtte jõul sundida teda üles vaatama.
Olin sellele nii keskendunud, et ei märganud klaasi täitumist enne, kui vesi üle ääre voolas. Ehmatusega pillasin selle käest.
Vett pritsis igale poole – ta käsivarrele, särgi peale, talle sülle. Ta kargas nii kiiresti püsti, et lõi pea vastu ülal rippuvat lampi ja terve laud läks ümber.
„Ma… pagan küll, ma palun väga vabandust…” Jooksin uuesti leti juurde, kus seisis Tucker, käsi suule surutud ja nägu punaseks tõmbumas, ning haarasin rätiku.
Miles üritas Meijeri polosärgiga vett ära imada, aga ta oli läbimärg.
„Ma palun tõesti väga vabandust!” Küünitasin ta käsivart kuivatama ja olin oma ikka veel värisevatest kätest vägagi teadlik.
Ta tõmbus tagasi enne, kui jõudsin teda puudutada, vahtis mind, rätikut, uuesti mind. Seejärel haaras ta oma polosärgi, sättis ninale vajunud prille ja lahkus.
„Pole midagi,” pomises ta minust möödudes. Ning oli uksest väljas, enne kui jõudsin sõnagi vastata.
Lõpetasin laua koristamise ja vantsisin tagasi leti juurde.
Tucker, kes oli end kogunud, võttis mu käest nõud. „Suurepärane! Hästi tehtud!”
„Tucker.”
„Jah?”
„Pea suu!”
Ta naeris ja kadus kööki.
Kas see oli Sinisilm?
Haarasin ennustuskuuli ja hõõrusin kriimustatud kohta, otsides kuuli ümmargusest aknakesest vastust.
Parem on, kui ma praegu ei ütle.
Väike salatsev jobu.
Kolmas peatükk
Esimese asjana panin ma East Shoali keskkoolis tähele seda, et neil puudus jalgrattahoidja. Kui koolil puudub jalgrattahoidja, on see ilmne märk, et kooli juhib ennast täis tõbraste kamp.
Lükkasin Erwini kooliesist teed ääristavate kandiliste põõsaste taha ning taganesin pisut, veendumaks, et rattad ja lenks on kenasti peidus. Ma ei arvanud, et keegi tahtnuks teda varastada, puudutada või tähelegi panna – inimesed kippusid alateadlikult silmi tema roostetanud pasakarva kerelt kõrvale pöörama –, kuid tundsin end paremini, teades, et ta on turvalises kohas.
Vaatasin kotti. Õpikud, kaustad, vihikud, pastakad ja pliiatsid. Mu odav digifotokas – esimesi asju, mille ostsin, kui Finnegani juurde tööle läksin – kõlkus paelaga mu randme küljes. Olin jõudnud juba pildistada nelja kahtlasena