Puude salapärane elu. Peter Wohlleben

      Aastaid tagasi sattusin ma oma metsandikus ühel vanal pöögikaitsealal omapärase sammaldunud kivi juurde. Hiljem selgus, et ma olen samast kivist juba mitu korda tähelepanuta mööda kõndinud, kuid ühel päeval seisatasin ja kummardusin selle kohale. Kivi kuju oli kummaline – pisut õõnes – ja kui ma sambla veidi kõrvele nihutasin, avastasin selle alt puukoore. See polnudki kivi, vaid vana puit. Ja kuigi too pöögitükk oli niiskes pinnases aastaid vettinud, üllatas mind, kui kõva see pala oli. Alguses ei lasknud ta end üles kergitada ja oli ilmsesti kõvasti maa küljes kinni. Taskunoaga nüsisin ma koort ettevaatlikult pisut rohkem lahti, kuni jõudsin mingi rohelise kihini. Roheline? Seda värvi on ju vaid klorofüll, mida on värsketes lehtedes ja mis ka elusates puutüvedes varuna salvestuda võib. See pidi ju tähendama, et see puutükk hoopiski surnud ei olnud! Teisedki „kivid” ses pooleteise meetri laiuses ringis pakkusid samasugust pilti. Need osutusid hiiglasliku igivana tüveköndi okslikeks jäänusteks. Algsest tüvest oli alles jäänud kõigest kunagine pealiskiht, sisemus aga pikkamisi huumuseks muutunud – selge tõend, et tüvi pidi juba 400–500 aasta eest maha langenud olema. Ent kuidas said need elusäilmed nõnda kaua püsida? Lõppeks vajavad rakud toitu suhkru näol, peavad hingama ja vähemalt pisutki kasvama. Ilma lehtedeta ja seega ilma fotosünteesita pole see aga võimalik. Aastasadade pikkune nälgimine ei käi meie planeedi olenditega kokku ja see kehtib ka puusäilmete kohta. Vähemasti puuköntide jaoks, mis omaette üksikult paiknevad. Selle eksemplari puhul olid asjad igatahes ilmselgelt teisiti. Ta sai toetust naaberpuudelt ja küllap juurte pooltki. Aeg-ajalt on see vaid lõtv seos seeneniidistiku kaudu, mis juuretippe ümbritseb ja neid toitainete hankimisel abistab, mõnikord aga ka otsene liide. Kuidas see tol korral toimis, ei suutnud ma välja selgitada, kuna ei tahtnud vana puukönti kaevamisega kahjustada. Üks oli aga kindel: ümberkaudsed pöögid edastasid talle suhkrulahust, et teda elus hoida. Et puud omavahel juurte kaudu ühenduses on, võib mõnikord teemuldest näha. Seal uhutakse pinnas vihmaga minema ja see jätab maa-aluse juurekava paljaks. Et see tõesti üks keerukas põimik on, mis enamiku üht liiki isendeid ja nende kooslust ühendab, seda on teadlased Harzis tõestanud. Toitainete vahetamine kui naabrite erakorraline abi on ilmselt reegel ja viitab tõigale, et metsad on superorganismid – umbes niisugused kooslused nagu sipelgakuhilad.

      Loomulikult võiks mõnigi küsida, kas ehk puujuured ei kasva lihtsalt sihipäratult läbi mulla, ühinedes liigikaaslastega alles siis, kui neid juhuslikult kohtavad? Edasi võiksid nad toitaineid vahetada, sotsiaalse koosluse moodustada ning seejuures mitte midagi muud teha kui juhukaupa anda ja võtta. See ilus aktiivse abistamise kujund asenduks juhuslikkusega, kuna sellised mehhanismid iseenesest pakuvad metsa ökosüsteemile eeliseid. Nõnda lihtsasti loodus aga ei toimi, nagu Massino Maffei Torino ülikoolist on ajakirjas MaxPlanckForschung (3/2007, lk 65) arvanud: taimed ja järelikult ka puud võivad oma juuri võõraste liikide ja samuti teiste isendite omadest ülihästi eristada.

      Ent miks on puudel selline sotsiaalne olemus, mispärast jagavad nad oma toitu liigikaaslastega ja jäävad seejuures ikka konkurentideks? Põhjused on samad nagu inimühiskonnaski: üheskoos läheb paremini. Üks puu pole mets, ta ei saa enda ümber tasakaalustatud kliimat luua, jääb tuule ja ilmaolude ees kaitseta. Seevastu palju puid üheskoos moodustavad ökosüsteemi, mis kuuma- ja külmaäärmusi mahendab, vett salvestab ja niisket õhku tekitab. Sellises ümbruses võivad puud turvaliselt elada ja ülivanaks saada. Et selleni jõuda, tuleb kooslusel mis tahes hinnaga püsima jääda. Peaksid kõik isendid ainult enesest huvituma, ei jõuaks paljudki vanemasse ikka. Alatasa jätavad surmajuhtumid võrarindesse rohkelt suuri lünki, mille kaudu tormid hõlpsalt sisse pääsevad ja tüvesid järjest maha paiskavad. Suvekuumus küünib metsapinnaseni ja kuivatab seda. Nii saavad kõik kannatada.

      Samas on iga puu kooslusele väärtuslik ja teenib seda niikaua, kuni ise suudab püsima jääda. Sealjuures toetatakse mõnd lausa haiget isendit ja varustatakse teda toitainetega, kuni tal jälle paremaks läheb. Järgmisel korral on võib-olla vastupidi ja toetanud puu vajab ise abi. Mulle meenuvad jämedad hõbehallid pöögid, kes käituvad nagu elevandikari. Ka nemad hoolitsevad oma kaaslaste eest, abistavad haigeid ja nõrku ning lepivad seltsiliste surmaga vastumeelselt. Iga puu on selle koosluse osa, ent muidugi leidub kõrvalekaldeid. Nii kõduneb enamik puutüükaid omaette ja muutub paari aastakümnega huumuseks (puude kohta on see väga ruttu). Ainult vähesed isendid, nagu see eespool kirjeldatud „sammaldunud kivi”, püsivad elus veel aastasadu. Miks nii? Kas ka puudel on mingi klassidega ühiskond? Näib nõnda olevat, kuid väljend „klass” pole täpne. On hulk üksmeele või lausa kiindumuse astmeid, mida tunnetatakse kaaslaste abivalmiduse kaudu. Ja seda võite te ise kogeda, heites üheainsagi pilgu üles puuvõradesse. Keskmine puu ajab oma harud nii laiali, kuni ta oksatipud sama kõrge naaberpuu omadega kokku puutuvad. Edasi ta ei pürgi, kuna siin on juba paremad õhu- ja valguseolud olemas. Ometi võiks jääda mulje, nagu oleks seal üleval kindlasti lahedam. Seevastu otsustab tõeline sõprade paar kohe alguses, et ei kujunda jämedaid oksaharusid teiste poole. Mõni ei loobu õigeaegselt ja moodustab tugeva võraosa vaid endast väljapoole, kas või „ebasõprade” oma sisse. Sellised paarid on juurte kaudu nii tihedalt seotud, et mõnikord hääbuvad nad lausa üheskoos.

      Tavaliselt võib selliseid lõpuni toimivaid kooslusi leida ainult looduslikes metsades. Võib-olla suudavad seda kõik liigid, ent mina ise olen täheldanud maharaiutud puude kaua edasi elavaid könte peale pöökide veel tammede, nulgude, kuuskede ja ebatsuugade puhul. Istutatud metsad, nagu on enamik Kesk-Euroopa okasmetsi, käituvad ilmselt rohkem tänava- või heitlaste moodi – nõnda kui samanimelises peatükis. Kuna istutamisel juuri rängalt kahjustatakse, näib, et nad ei olegi võimelised ühist juurekava looma. Selliste metsade puud toimivad üldiselt erakutena ja neil on sealjuures olulisi raskusi. Igatahes ei suuda nad enamasti kuigi vanaks saada, kuna nende