Puude salapärane elu. Peter Wohlleben

---

Скачать книгу

---

on sõnastatud kui inimeste eneseväljendusvõimalust. Sellest vaatekohast saame ainult meie kõnelda, kuna see mõiste on seotud meie liigiga. Ometi oleks huvitav teada, kas ka puud end väljendada võivad? Aga kuidas? Kuulda pole igatahes midagi, kuna nad on kindlalt vait. Tuule käes üksteise vastu nühkivate okste kriuksumine ja lehtede sahisemine toimub ju passiivselt ning puudest mõjutamatult. Nad teevad end hoopis teisiti märgatavaks: lõhnaainete kaudu. Lõhnaained väljendusvahendina? Meile, inimestelegi, pole see tundmatu: miks kasutatakse deodorante ja parfüüme? Ja isegi neid kasutamata räägib meie oma lõhn teistele inimestele nii teadlikult kui ka alateadlikult mõndagi. Paljude juures lihtsalt pole lõhna tunda, mõned seevastu tõmbavad lõhna tõttu endale tähelepanu. Teaduslikust vaatekohast on need higis sisalduvad feromoonid isegi otsustava tähtsusega, millise partneri me valime ning kellega veel kohtuda soovime. Seega on meil varjatud lõhnakeel ja vähemasti seda võivad ka puud tunnetada. Muide, Aafrika savannidest pärineb üks neljakümne aasta tagune vaatlus. Seal söövad kaelkirjakud akaatsiate otsast lehti, mis noile üldsegi ei meeldi. Et suuri taimtoidulisi eemale peletada, saadavad akaatsiad lehtedesse mõne minuti jooksul mürgiseid aineid. Kaelkirjakud tajuvad seda ja suunduvad lähemate puude poole. Lähemate? Ei, alul jätavad nad mõned puud kõrvale ja hakkavad alles umbes saja meetri kaugusel uuesti einestama. Põhjus on hämmastav. Haugatud akaatsia eritab hoiatusgaasi (antud juhul etüleeni), mis teavitab ümberkaudseid liigikaaslasi, et pahategija läheneb. Seepeale päästavad kõik hoiatatud isendid samuti toksiinid valla, neid ümberkaudu levitades. Kaelkirjakud tunnevad seda mängu ja liiguvad seetõttu savannis pisut kaugemale, kus nad leiavad puid, kes veel ohtu ei aima. Või siis tegutsevad nad vastutuult. Siis kanduvad lõhnasõnumid õhu kaudu naaberpuudeni ja kui loomad vastutuult liiguvad, leiavad nad üsna hõlpsalt akaatsiaid, kellel pole aimugi nende liginemisest. Samasugused lood toimuvad ka meie kodumetsades. Pöögid, kuused ja tammed tajuvad samuti valu, kui keegi nende kallal näkitseb. Kui putukatõuk sööma asub, siis muutuvad haukamiskohta ümbritsevad koed. Lisaks sellele lähtub sealt elektrilisi signaale, just nagu inimkehast, kui seda on kusagilt vigastatud. Ent see signaal ei levi millisekundite jooksul nagu meil, vaid ainult sentimeetri kaupa minutis. Seetõttu võtab mõnikord terve tunni, enne kui lehtedes tõrjeained toimima hakkavad ja parasiitide söömaaja nurja ajavad.1 Puud on aeglasemad ja isegi suure ohu korral näib see olevat nende reaktsiooni tippkiirus. Vaatamata mõõdukale tempole ei talitle puu eraldi „kehaosad” hoopiski üksteisest sõltumatult. Kui juured raskustesse satuvad, levib see teave üle kogu puu ja asi võib minna selleni, et lehed hakkavad lõhnaaineid eritama. Mitte igaks juhuks, vaid sihikindlalt. See on edasine meede, mis aitab järgmistelgi päevadel ohtu tõrjuda, kuna taim tajub mitme putukaliigi puhul, et tegemist on kurikaeltega. Iga liigi sülg on isemoodi ja seda võib ära tunda. Nii hästi ära tunda, et meelitada seepeale kohale peibutavat ainet haistnud õgardröövikud, kes himukalt kahjurite kallale sööstavad ja niiviisi puid abistavad. Näiteks jalakad või männid saavad abi pisivaablastelt.2 Need putukad munevad lehti söövatesse röövikutesse. Seal areneb vaablaste järelpõlv, kes paneb suurte liblikaröövikute sisemuse tükk tüki järel nahka – üsna kole surm. Igatahes on puud sel moel tülikatest kahjuritest vabanenud ja võivad rahulikult edasi kasvada.

      Muuseas on lõhnataju üks tõend puude teistest võimetest: neil võib lisaks ka maitsmismeel olla.

      Lõhnaainete üks puudusi on, et nad tuule käes ruttu hajuvad. Seetõttu ei ulatu nad tihti isegi saja meetri kaugusele. Kummatigi täidavad nad samal ajal teistki ülesannet. Kuna puudevaheline teabelevi toimib väga aeglaselt, võib lõhn õhu kaudu kiiresti pika maa taha kanduda ja teisi, mitme meetri kaugusel olevaid sama puu osi palju kiiremini hoiatada.

      See ei pea tingimata olema appihüüe, mida putukate peletamiseks vaja on. Loomariik tajub põhiliselt puude keemilisi sõnumeid ja teab siis, et seal mingi rünne aset leiab ja et vasturündavad liigid tegutsema peavad hakkama. Kellel on isu selliste väikeste oleste järele, tunneb end vastupandamatult kaasakistuna. Ent puudki peavad enda eest võitlema. Tammed varuvad kooresse ja lehtedesse mõrusid parkaineid. Need kas surmavad tüütuid putukaid või muudavad maitset vähemasti sedavõrd, et see maitsvast salatist kibeda sapi teeb. Pajud toodavad tõrjeks salitsiini, mis toimib samamoodi. Meile, inimestele, küll mitte niimoodi: pajukooretee võib aidata nii peavalu kui palaviku vastu ning oli aspiriini eelkäija.

      Loomulikult vajab selline kaitsemoodus aega. Siin on koostöö eelhoiatusel otsustava tähtsusega. Kuna puud tuginevad sealjuures ainult õhule, siis seal ei saa ju iga naaber ohust teada pärituule kaudu. Pigem saadavad nad oma sõnumeid ka juurte kaudu, mis seovad kõiki isendeid ja toimivad sõltumata ilmast. Hämmastaval kombel ei levi teated mitte üksnes keemilisel, vaid ka elektrilisel teel ja tõepoolest kiirusega üks sentimeeter sekundis. Meie kehaga võrreldes on see mõistagi üliaeglaselt, ent loomariigis esineb liike nagu meduusid ja ussid, kellel erutuse ülekanne toimub samasuguse aeglusega.3 Kui uudis on levitatud, siis pumpavad kõik ümberkaudsed tammed läbi oma juhtsoonte parkaineid. Ühe puu juured ulatuvad väga kaugele, enam kui kahekordse kroonilaiuseni. Nii tekivad need kontaktid naaberpuude maa-aluste võsude ristumisel ja kokkukasvamisel. Ent mitte iga kord, sest ka metsas on erakuid ja üksikuks jäänuid, kel seltsilistega vähe tegemist on. Kas sellised summutajad võivad häireteateid tõkestada, kuna on lihtsalt liiga osavõtmatud? Õnneks mitte, kuna kiires teabelevis osaleb enamikul juhtudel ka seeneniidistik. See toimib kui interneti klaaskiudjuhtmed. Need peenikesed kiud levivad mullas ja moodustavad tiheda põimiku. Nii sisaldab teelusikatäis metsamulda hulga kilomeetreid neid seeneniite.4 Üksainus seen võib aastasadade kestel mitu ruutkilomeetrit hõlvata ja nii terved metsad oma võrku haarata. Oma juhtmete kaudu edastab see signaale igalt puult lähikondsetele ja abistab neid sel moel teabega putukate, kuivuse ja muude ohtude kohta. Vahepeal on sellest rääkinud koguni Wood Wide Webi teaduslehekülg, mis metsadest kirjutab. Millist ja kui palju infovahetust metsas veel olla võib, on tänini uuritud ülinapilt. Võimalik, et ka eri liiki puude vahel on kontakte, isegi kui need omavahelisse konkurentsi satuvad. Seened järgivad just omaenda strateegiat ning see võib väga hea vahendaja ja tasakaalustaja olla.

      Kui puud on nõrgestunud, siis ei kahane neil mitte ainult vastupanu-, vaid ka teabevahetusvõime. Teisiti ei saa seletada, miks leiavad ja ründavad putukad sihikindlalt just haiglasi puid. On mõeldav, et nad sealjuures pealt kuulavad, rahutuid keemilisi hoiatushüüde täheldavad ja tummaks jäänud isendid lehti või koort hammustades välja selgitavad. Võib-olla on vaikijäämine tõepoolest põhjustatud tõsisest haigestumisest, mõnikord ka seenega kontakti kaotamisest, mille tõttu puu täielikult teabeta jääb. Enam ei taju ta liginevat pahategijat ning siis on einelaud röövikutele ja mardikatele avatud. Niisama vastuvõtlikud on ka eelmainitud üksikpuud, kes küll tervetena näivad, ent abituteks jäävad.

      Metsa elukoosluses pole ainult puud, vaid ka põõsad ja rohttaimed ning kõiksugu taimeliigid, kes omavahel teavet vahetavad. Kui aga läheme aasale, siis on sealne rohelus väga „sõnaaher”. Meie kultuurtaimedel on omavahel maa peal ja maa all suhtlemise võime aretuse käigus suurel määral kaduma läinud. Nad on peaaegu kurdid ja tummad ning osutuvad seetõttu putukatele kergeks saagiks.5 See on üks põhjuseid, miks nüüdispõllumajandus nõnda palju mürkaineid pihustab. Võib-olla peaksid aretajad edaspidi pisut metsade poole kiikama ning jälle teravilja- ja kartulisortidele rohkem looduslähedasi ja seega suhtlemisvõimelisemaid geene siirdama.

      Puude ja putukate vaheline suhtlemine ei pea ainult kaitse ja haigustega piirduma. Et seal antakse igakülgselt ja mitmesugusel viisil edasi paljusid kasulikke signaale, on iga metsas käija tõenäoselt juba märganud või, õigemini, haistnud. Vahel on tegemist mõnusate lõhnasõnumitega õitelt. Need ei erita lõhnaaineid mitte juhuslikult ega meile meeldimiseks. Viljapuud, pajud või kastanid teevad end lõhnateabe kaudu märgatavaks ning kutsuvad niimoodi mesilasi enda poole „tankima”. Magus nektar, suhkruküllane mahl on tasuks tolmeldamise eest, mida putukad teevad nagu lausa muuseas. Ka õite kuju ja värvus kannavad teavet nagu teadetetahvel, mis puuvõra rohelusest välja paistab ja sel moel einevõimalusest teada annab. Puud suhtlevad seejuures lõhnade kaudu ning optiliselt ja elektriliselt (omalaadi närvirakkudega juuretippudel). Ja

---

Скачать книгу