Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts
tahtmine on tema taevariik, nagu vanasõna ütleb, siis käib see kõige rohkem armulugude kohta.” Jah, nii ma siis ütlesin endale; ja jäin vait, ja olengi vait. Ja kui ma veel kunagi peaks Arnoga kokku saama ja mu lõuapärad sügelema tükivad, siis lähen parem kontori ja lasen kasakal endale kakskümmend viis jutti anda, ennem kui ma üheainsa sõnagi teiste noomimiseks suust peaks välja ütlema. Ega’nd seegi peris polnud kohane, et ma siin praegu Tootsi-isandale nõu hakkasin andma, või nii… Aga see oli rohkem nali kui tõsi ja sai öeldud niisama… jutu jätkuks.”
“Ei noh, iseenesest mõista,” ümiseb Toots ja laseb rinnuli Paunvere-poolse luugi najale.
Nagu valged lindid looklevad maantee harud kiriku juurest mitmesse külge laiali. Veskijärv näib olevat otse kiriku ukse all. Jõgi väänleb ja käänleb nagu sinine pael heinamaal kasvavate puude ja põõsaste vahel, kuni ta metsatuka varju kaob. Luht ja kalmused on otsekui roheliseks palistuseks sinisele paelale. All sumisevad kirikulised, pisikestena ja mannetutena. Ülalt otse alla vaadates tuletab kõndiv inimene vaevalt inimest meelde; keha polegi näha, on ainult jalad, mis määratu pikki samme tehes veidralt liiguvad.
Üle Tootsi näo lendab naerujume: peaaegu kiriku kõrval on nende vana, sammaldunud katusega koolimaja. See paljunäinud ehitis näib vaatajale nii lähedal olevat, et tornist peaaegu võiks sammaldunud katusele hüpata.
Korraga ajab Toots kaela õieli ja vaatab teraselt alla.
“Oi, ma pean minema,” ütleb ta Liblele. “Mind oodatakse all. Imelik on seal.”
Kui kellamees koolivendade kavatsusest kuulda saab, hakkab ta esiteks naerma, aga kiidab selle plaani siiski heaks.
“Minge, minge Julk-Jürile külla,” ütleb ta. “See on peris kena mõte. Nüüd olete täismehed ja mõned teist on juba suuremad saksad kui ta ise. Saate ometi kuulda, mis ta ütleb. Oo, vanamehel on endalgi hea meel, et teda vaatama tullakse. Ma näen seda endast: ma ei unusta kunagi, et Tootsi-isand siin üleval tornis käis. Ja kui,” lisab kellamees jumalaga jättes juurde, “kui teil kunagi nii… ülearu aega käepärast juhtub olema, tulge siis ka mind minu häärberisse vaatama. Ma näitan teile siis oma veikest jõmlakut, seda nõndanimetatud abielu-õnne, ja… ja, võib-olla võtame siis ka mõne klaasi kibedikku vana tutvuse kinnituseks. Aga see olgu jälle nii… jutu jätkuks öeldud, sest nii suurt au ei jõuaks ma vist küll välja kannatada; läheksin uhkuse pärast lõhki nagu pajupill.”
“Ärge ütelge midagi, Lible,” vastab Toots trepilt, “võib-olla tulen õige varsti.”
Siis käib tornist otsekui tuksatus läbi. Ülalt kostavad heledad kellalöögid, mis kogu torni värisema panevad.
XIII
“Vaata, tema juba siin,” ütleb Imelik koolivennale kätt vastu sirutades.
“Jah,” vastab Toots, “käisin üleval, ajasin Liblega paar sõna juttu. Lible on naisemees ja juba olla teisel tütar ja kõik.”
“Hee, Lible on igapidi vahva mees,” arvab Imelik, üles torniluugi poole vaadates.
Toots paneb kohe tähele, et koolivend on kõigiti laitmata riides; isegi kaelaside on maaoludele vaatamata korralikult köidetud ega kipu üle kõrvade, nagu paljudel teistel noormeestel siinsamas kirikuõues. Ainult oma tugevaid juuksekahle peaks ta kaela juurest pisut kärpima.
“Seisin siin, kael õieli,” jutustab Imelik, “ja vahtisin ringi, hakkasin juba kartma, et ei tulegi kedagi, et viimati higistasite Kiirega oma lubamise välja sel kuumal päeval. Sel päeval oli ju tõesti väga kuum,” lisab ta naerdes juurde. “Eks olnd?”
“Jah, ta ikke oli kah,” vastab Toots ringi vaadates. Ta saab väga hästi aru, kuhu koolivend sihib ja mis teine kuuma ilmaga tahab tähendada, kuid teeb siiski näo, nagu ei puutuks asi suuremat ühti temasse.
“Kuhu jäi see…” küsib ta, “see, mis ta oligi… Tiuks või… Kuslap?”
“Tiuks tuleb ka. Ta jäi veel hobuse juurde. Aega on maailm, köstri juurde me niikuinii enne ei saa minna, kui kirikuteenistus lõpeb. Seks ajaks ehk ilmub rätsepmeister ka siia, kui ta üleüldse tuleb. Ma kardan nimelt, et me ta sel päeval nii ära pahandasime, et punapea meist enam midagi ei taha teada. Mis sa arvad?”
“Tuleb, tuleb,” vastab Toots julgustavalt. “Ma nägin teda pärast seda veel ühekorra, siis…”
Kõneleja katkestab jutu järsku ja näib midagi meelde tuletavat.
“Tont teda narri teab,” jätkab ta lühikese vaikuse järel hoopis teisel toonil, “võib aga siiski olla, et ei tule, sest… sest… sel õhtul, või sel ööl läks ta nii imelikult minema, et…”
Toots turtsatab korra ja jutustab siis koolivennale ruttu ja parinal öist jäselemist kabelimäel.
Parajasti, kui ta sellega on valmis saanud, tuleb koolimajast kiriku poole lühike, paks isand, prillid ninal ja paksud noodiraamatud kaenlas. Lühikeste, aga kindlate sammudega astub ta kirikuliste vahelt läbi, tervitusi järsu pealiigutusega vastu võttes.
“Näe, Julk-Jüri… köster,” müksab Imelik Tootsile küünarnukiga külge.
“Jah, on,” vastab Toots kohkunult. Ta ümmargused öökullisilmad lähevad järsku suureks ja saavad imeliku läike, nagu Imelik seda koolipõlves tihti mäletab näinud olevat.
Seesama järsk nõksak hallisegaste juustega kaetud peaga on koolivennilegi vastuseks nende tervitusele. Alles kiriku ukselt vaatab paks isand veel korra noormeeste poole tagasi, peatub silmapilgu ja noogutab naeratades pead.
“Ära tundis!” hüüab Imelik. “Esiti, kui mööda läks, ei pannud meid hästi tähele. Ta kartis kirikusse hiljaks jääda, küllap oleks muidu tulnud ja pärima hakanud, et kunas ja mil kombel ja… Ta on kaunis uudishimulik. Kui ta nüüd hirmuga viimati laulusid segamini ei aja.”
“Missuguse hirmuga?” küsib Toots, üksisilmi kirikuläve poole vahtides, otsekui ootaks ta vanahärrat iga silmapilk tagasi.
“Noh, nägi sind,” vastab Imelik naerdes, “hakkab kartma, et: juba Toots jälle siin, küllap haudub jälle mingisugust veidrat plaani.”
“Ooh,” ümiseb Toots mõttes, “mis mul temaga nüüd enam asja. Aga imelik,” lisab ta, järsku elavamaks saades, juurde, “nii kui sa mulle külge lõid ja ütlesid, et: Julk- Jüri, nii kohe, kas tead, justkui…”
“Ma nägin jah, sa päris ehmatasid.”
“Ei, peris tõesti… Ei, mis ma’nd tühja ikke ehmatasin, aga nii… tont seda teab, justkui koolis oleks jälle olnd. Ma nägin teda roojast, seda Julk-Jüri, uneski tihti, kui Venemaal olin. Tihtipeale oli just kui katekismuse tund ja alati oli see põrguhäda, et ma ühtegi ülesantud salmi ei teadnud. Küll mõtlesin välja kõiksugu konksusid ja peitsin end teiste selja taha ja tegin enese veikseks ja… aga ta leidis mu alati üles ja oli mul kannul nagu luupainaja.”
“Ha-ha-haa!” naerab Imelik laialt ja heasüdamlikult koolivenna jutule.
“Kas sinul põle olnud niisuguseid unenägusid? Nagu ma mäletan, maadlesid sinagi koolis salmidega ja piiblilugudega.”
“Ei,” vastab Imelik, “mina ei näegi unenägusid; vahel kui näen, siis on nad mul üles ärgates juba peaaegu meelest läind.”
“Jaa,” venitab Toots vastuseks, “kudas nad kellelgi on. Minul on nad nii selged, nagu sünniks see kõik ilmsi. Aga kas tead ka,” lisab ta ruttu ja rabedalt juurde, “et Kiir hirmsas armuvalus väänleb?”
“Kus, kus väänleb Kiir?” küsib Imelik uudishimulikult, kusjuures ta oma kähara pea Tootsile lähemale ulatab.
“Armuvalus, armuvalus,” vastab küsitav nobedasti, oma väikesi kihv-vurrusid näpitsedes.
“Armuvalus!” hüüab Imelik. “Seda kuulen ma esimest korda.”
“Jaa, jaa, sina kuuled seda esimest korda. Võib-olla, võibolla. Elad siin kõik aeg Paunvere külje all, aga ei tea pooli asjugi. Mina aga tulen